Esimene nädal kui Brissi jõudsime, siis võtsime vabalt, hängisime ringi, mõtlesime, et aega on selle töö otsimisega. Elamine oli ka jubemugav ja miski ei utsitanud mugavusstsoonist välja ka tulema, raha jätkus ja minu oma olime ka ootamas. Teadsime, et kohe, kui otsima hakkame, siis leiame ka ja siis on kõik mureta. Kuid kätte jõudis 2. nädal ja me polnud ikka veel mitte midagi otsinud ega teinud, vaid vahtisime terve aeg niisama ja vaikselt hakkas juba pinge peale tulema. Scrollisime siis gumtreed hommikust õhtuni, timmisime CVd ja saatsime neid igale poole kogu aeg. Kuid iga üks teab, et nii tööd päris ei leia, tuleb ikka kohale minna ja huvi üles näidata, teada värk. Meile kah, aga nooo palju mugavam oli ikka seal arvutis scrollida ja kandideerimisele vahelduseks korra 9gagi kiigata või vaadata, mis head seal FBs jälle on. Igas päevas oli mitu tõusu ja mõõna. Ärkan hommikul rõõmsa tujuga, 2 tundi hiljem ulun voodis, kui mõttetu mu elu ikka on, siis olen jälle positiivsuse lainel, et suutsin end kokku võtta ja jälle 10 emaili saata ja paari tunni pärast jälle elumase peal, et ma ikka midagi teha ei oska ja keegi mind ei taha. Nendel hetkedel tuleb ikka elukriis peale küll, paneb mõtlema, et ma pole ikka elus õigeid otsuseid teinud ja järjest enam mõtlen, kui ülehinnatud ja ühiskonna poolt pealesurutud on see ülikool ja mõttetu paber, millega reaalselt midagi teha ei saa. Asi kisub kaunis filosoofiliseks ja sellel teemal võiks ma täitsa eraldi blogipostituse teha, aga jätame selle sinnapaika.
Igatahes tegime netis veel mitmeid "koolitusi", et igast sertifikaate saada ja tööandjale ahvatlemana paista. Ma tegin näiteks hügieenikoolituse ja alkoholi serveerimise loa ning käisin ka barista koolitustel, kuid täis mõttetu, sest mul pole ju kogemust sellel alal ja kedagi ei huvita lihtsalt. Erko tegi white cardi ehk mingi tööohutuse värk, ei ma tea täpselt. Kuna nägime, et väga asja seal Brissis vist ikka ei saa, siis mõtlesime, et ääküll, viimane nädal ja siis teeme leegid sealt. Ehk 3. nädal möödus suht samamoodi: scrollisime arvutis, saatsime 100 CVd laiali, aga ei midagi. Ülejäänud aja lihtsalt tegin süüa, sõime, tegime trenni, käisime poes, pesime pesu, tõmbasime tolmuimejaga, panin nõud nõudepesumasinasse, võtsin välja.
Tegelesime tähtsate tegemistega igapäevaselt
Vaatasime iga päev Chuck Norrist telekas trenni tegemas, ise lamamas
Tegelt ma isegi sain paar kõnet tagasi, mis jäid ka viimaseks ning ühes kohas käisin ka vestlusel ja 2h proovimas ühes kohvikus. Läks täiega normilt, serveerisin toitu, koristasin ja pesin nõusid ja kõike, aga "otsime tegelt kogenud baristat ehk head aega". Erko sai ka mõne pakkumise, aga need olid meist megakaugel ja algul ei tahtnu väga ära minna. Kuid viimasel nädalal mõtlesime, et kõik, mis tuleb ükskõik, kus, võtame vastu. Ehk siis ühe päeva jooksul muutusid me plaanid 10 korda: pidime juba järgmine päev 2000 km lõunasse minema mingisse väikelinna, kus Erko tõstukile tööle oleks saand, aga noh mõtlesime tund aega liiga kaua ja töö oli lännu. Siis oli plaan minna 100 km ülespoole, kus Erko võib-olla vist pidi kunagi ühe töö saama ja kui sinna ikka ei saa, siis lähme Sydney poole tagasi. Me olime juba valmis kõike tegema ja kõikjale minema, sest stressilevel oli 1000000 ja maailma masem emo kass oli peal.
Ma
Kuidagi läbi nende kõikide kandideerimiste saatis Erko oma CVsid ka agentuuridesse, kes põhimõtteliselt otsivad otsijatele töö peo peale lihtsalt. Erko jäi oma tõstukilubade ja -kogemusega ning oma mehhatrooniku eriala ja kogemusega kellelegi silma ning pakkus talle mingit tööd, millest ta küll ilma jäi, aga kurtes, et ka mina otsin tööd, siis lubati üritada meile mõlemale töö leida. Olime juba selle venna jutu ära unustanud ning viimasel õhtul Brisbanes tuli ootamatu rõõmus kõne, et meile mõlemale oleks tööd pakkuda Brissist 120 km eemal. Me megaõnnelikud ja muidugi võtsime kohe vastu ja nüüd olemegi Toowoombas järgmised 2-3 kuud.
Erko sai tõstuki ja masinate opereerimise peale pähklitehasesse täistööajaga, E-R 8h päevas, enamasti küll hommikuvahetused, aga võib ka õhtuti tööd olla. Palk on 23 sentidega/h, õhtuti 27 sentidega ja üleaeg on topeltasu. Mina sain üle tee koogitehasese, ilmselt liinitööliseks/pakkijaks, kuid hetkel osalise tööajaga ja palk 21 sentidega. Pole paha, oleme rõõmsad ja mina pean leidma endas jõudu, kuidas kookidele vastu panna, et mitte 2 kuu pärast siit ise koogina minema veereda.
Erko sai tõstuki ja masinate opereerimise peale pähklitehasesse täistööajaga, E-R 8h päevas, enamasti küll hommikuvahetused, aga võib ka õhtuti tööd olla. Palk on 23 sentidega/h, õhtuti 27 sentidega ja üleaeg on topeltasu. Mina sain üle tee koogitehasese, ilmselt liinitööliseks/pakkijaks, kuid hetkel osalise tööajaga ja palk 21 sentidega. Pole paha, oleme rõõmsad ja mina pean leidma endas jõudu, kuidas kookidele vastu panna, et mitte 2 kuu pärast siit ise koogina minema veereda.
Loodame, et nii ei juhtu
Täna meil mõlemal esimene tööpäev, Erko juba vihub tõstukipeal ja ma veel ootan, kuni saan mõne tunni pärast koogilindi kohale ilastama minna. Nädalavahetusel on meil mõlemal vabad ja saame linnapeale uuristama minna, mis kohaga tegu. Esialgu paistab, et umbes Tartu suurune linn, üle 100 000 elanikuga, kuid asub 700 m merepinnast, mäe otsas ja on mee-gaaa-küllm. Päriselt, kes ehitab linna mäe otsa. Hommikul oli -2 ja ma ei tea, kuidas me selle aja siin üle elame. Õnneks on mul elektriline soojatekk.
