Kätlini ja Erko seiklused Austraalias: April 2015

Kintamani linna poole sõites oli terve tee ülesmäge ja igasugu kurve ja auke täis. Mida kaugemale Ubudist, seda kolkamaks, räpasemaks ja õudsamaks teeäärsed muutusid. Meie hotell oli linnast veidi väljas ja veidi alla, oru poole sõita. Pidevalt oli tunne, et okei, nüüd veereme küll kohe alla, kui sellest august läbi paneb ja seest õõnes ja keeras veidi. Õnneks saime turvaliselt taksoga kohale ja tegemist oli natuke kodumajutusega, kus on väikesed majakesed mäenõlvadel ja vaade on megailus. Tundsime end nii imelikult, et kõik nii vaikne me ümber oli. Viimastel päevadel olime nii palju teinud ja näinud ning ei osanud niisama olla ja lamada vaid tahtsime kohe midagi teha ja näha. Rollerit kuskilt rentida ei saanud ja tundus lootusetu, et kuidagimoodi linna saaks. Kuna viimasel ajal sööme nii megapalju ja isu kasvanud, siis Erko tahtis šokolaadi ja krõpsu õhtuooteks. Mõtlesime, et kaugel see linn ikka olla saab, lähme hakkame marssima ja ümbrust uudistama. Esimene katsumus, mida ületada tuli, oli see sama mägi, mida mööda me just enne alla veeresime. Kohati oli tee raudpolt 90 kraadi ja kops haigelt koos kui lõpuks peatee äärde jõudsime. Terve aeg veeres miljon rollerit vastu ja vaatasid meid megaimelikult, sest me kõndisime niisama, ilma eesmärgita ja olime ainukesed valged inimesed ning terve tee käis meiega mingi koer kaasas, kes hotelli juurest ühes tuli ja pidevalt hüppas mul kuskilt välja ja süda ehmumisest krampis. Võtsime siis suuna linna poole, mööda teed, mida ei olnud ehk terve aeg kõndisime teeäärses prügis. Mida meetrid edasi, seda vastikum, õudsam ja ebaturvalisem hakkas. Kõik autod signaalitasid ja vahtisid ning pistsid pea aknast välja, et meid ikka korralikult vaadata. Tee oli kohutav, rotid ehmatasid prügi sees joostes, autod kihutasid lähedalt mööda ja teiselpool teed ka kõik täiega vahtisid ja jõllitasid. Kõik ümbrus oli nii urgas ja iga maja ees tehti prügilõket ning ma olin juba nii paanikas ja kartsin, et kohe tuleb auto ja tõmbab meid sisse, et siis metsa viia ja oleme igavesti kadunud. Ning muidugi see sama koer pidevalt ehmatas mind, kui mu jala tagant jälle välja tuli. Otsustasime otsa ringi pöörata ja kiirkõnnil hotelli naasta. Tagasiminnes viimasel ristmikul Erko veel mõtles, et äkki lähme teises suunas, et mingi poe moodi asi leida (sest kõht oli jubeõõnes ja hotelliõhtusöögini oli veel mitu tundi) ja küsiks kohalikelt teed, kuid need õudsad pilgud, mis meid seal ristmikul tabasid, olid nii õudsad, et tirisin Erko kurjalt poole lause pealt mööda mäge allapoole, et hotelli ruttu tagasi saada. Pärast mõtlesin, et äkki see koer tuli meiega kaasa, et meid kaitsta, sest ta oli siin omanike koer ja pidevalt tuiab majakeste ümber ringi. Hea sõber koer.

Hea vaade toast

Ma mäega

Õudne tänav toiduotsingutel
Pidime siin vasakul kuidagi kõndima
Tegelt seda prügilõket tehakse pidevalt igal pool tänavatel

Mures

Sõber kaitsja

Ikka veel kaitseb

Nälg oli juba nii suur, et Erko oli peaaegu valmis selle jumalatele annetatud küpsise ära sööma

Apelsinid olid ka veel liiga toored, et süüa

Sama jama banaanidega

Emo kassib

Kaktus Erko emale

Vallatlemas

Järgmine päev otsustasime autojuhi võtta, sest muudmoodi me kuhugi ei saaks ja midagi ei näeks. Näitas meile mõnda head vaatekohta mägedele ja käisime muuseumis. Edasi viis meid Indoneesia suurimasse templisse: Besakih templisse, kus just oli käimas suur tseremoonia ja kus käis 3 nädala jooksul läbi 1-2 miljonit inimest. Pilet oli vaid 1 euro, kuid edasi küsiti annetust, mida andmata me edasi ei saanud. Nii haige, varem oleme ka käinud mõndades kohtades, kus pärast sisenemistasu küsitakse ka annetust ning astutakse risti tee peale ette ning enne annetamist edasi ei saa. Nii ketta ajab, sest kõik balikad on raha peal väljas ja küsivad meeletuid summasid. Kui mingi summa annetad, pole neil üldse häbi veel küsida, sest meie antud summa polnud piisav annetus. Üldse on nad rohkem rahausku kui midagi muud. Küsivad raha wc eest, kus pean maa sisse auku laskma ja paberit ka ei raatsi anda. Pidevalt lollitavad ka inimesi ning ütlevad, et kui sa seda ei osta, siis sinna templisse ei saa, et me peame ostma selle ja selle ning juba pistavad 100 erinevat varianti kätte, mis kõik ostma peab. Seekord saime lollitada mingite viirukite ja lillekestega, mida me PIDIME ostma, sest muidu me templisse ei saa, sest neid on palvetamiseks vaja. Pärast tuli välja, et me ei tohigi sellele alale minna, kus palvetatakse ja meil polnudki neid viirukekesi vaja. Niii kettasssee ajaab. Vastik loll pehmo tunne tuleb peale, et me nii palju petta ja valetada saame. Meiega oli terve aeg kaasas ka giid, kes pärast meie juhendamise eest raha küsis. Andsime siis summa, mille peale ta kohe veel sama palju juurde küsis, aga jäime endale kindlaks ja ei andnud midagi juurde. Igatahes tempel ise oli ilus, huvitav ja hullult suur.

Erko ja giid

Kohalik turg

Naljakas tädi, sõitis terve aeg tühi kilekott jala küljes

Tempel ja mägi

Uriiniauk

Pärast kastruliga vett peale

Me giid oli top 1 pildistaja, pidevalt haaras me kaamera ja pidime 24/7 poseerima imelikult

Prügi ikka igal pool

Jälle poseerimas

Natsitempel

Palju rahvast

Pärast käisime veel väikeses kohviistanduses, maitsesime taas erinevaid kohvisid ja ostsime jälle head kohvi ja teed koju kaasa. Viimasena viidi meid vulkaani jalamile, järve äärde, looduslikkesse kuumaveeallikatesse ujuma, mis oli ka ülim pettumus. Ma kujutasin ikka ette, et kuskil looduslikult on mingi aurav auk, kuhu sisse ma hulpima saan minna, kuid tegemist oli hoopis üliluksusliku spa-ga, kus oli bassein selle sama loodusliku kuumaveeallika veega. Mine sa nüüd tea, kas oli see kuumaveeallika vesi või lihtsalt kuumaks aetud basseinivesi. Vähemalt saime hulpida luksuslikus vees ja veidi päikest võtta.

Kohvi

Kakao

Hulbin kuumaveeallikas aga võib-olla niisama soojas bassuvees.

Taaskord ilus vaade

Viimane seiklus mägedes hakkas kell 3 öösel, et matkata 1700 m kõrgusele Baturi vulkani otsa ja seal päikesetõus vastu võtta. Retke alustas lisaks meile veel 2 Rootsi kutti ja meie giid. Muideks, nii hea oli kuulda, et need samad tüübid saavad samamoodi või isegi rohkem petta kui meie. Neile määriti need samad rätikud meie hotelli lähedal pähe, millega templitesse minnakse. Öeldi suvalt tänaval, et nad ei tohi seal kõndida, kui neid rätte ümber pole. Muidugi tuli siis rätikesed osta ja ümber kerida omale ning mõne aja pärast avastada, et nad on ainukesed, kes neid kannavad.
Igatahes läksime kõik koos pimedas taskulampidega matkama. Teekond polnud väga hull midagi, oli pime ja polnud palju näha. Tippu jõudes ootasime päikesetõusu, kuid liiga pilvine oli, et miskit erakordset näha. Sõime hommikusööki mäe sees, vulkaaniaurudes küpsetatud muna ja banaanivõileiba ning nautisime vaadet. Kõige raskem teekonna osa oli aga alles ees: allaminek. Meie 5ne grupp oli ainuke, kes teist teed mööda alla läks. Kõndisime kõrgeimasse tippu mööda kiitsukest rada, kohati ei olnudki mingit rada, vaid paar kivisse raiutud auku. Samm kummalegi poole ja kukud pea 2000 m allapoole. Tollel hetkel ei olnudki kõige jubedam, kuid hiljem videot vaadates on megajube ja õudne vaadata. Käisime mäe kõik vulkaanikraatrid läbi ja kõndisime megajubedal tuhanõlva peal, kus oli kallaku peal vaid 20 cm-ne rada tallatud. Kokku oli tripp 11km. Terve tee oli tegelikult jubeohtlik ja vale liigutuse peale oleks alla veerend, kuid mulle täiega meeldis ja megalahe oli. Viimane purse sellest vulkaanist toimus aastal 2000 ja viimase kaatri ümber oli hästi palju neid kohti, kust kuum aur mäe seest välja tuli, mis oli kaunis vaatepilt.

Päike tõusis

Mäe sees küpsevad banaanid ja munad

Soe aur

Peenikesed ribad kõndimiseks

Sammu kõrvale ei tasunud vist võtta

Mäekaljul lihtsalt üksik metsik ahv

Tädi viis lihtsalt kanistriga vett mäest üles

Onu kah

Kraater

See peaks teerada olema

Kus lõpeb pilv ja kus algab vulkaaniaur?

Tume ala on kivistunud laava

Kiitsuke teerada

Kõige hullem rada üldse
Oligi see väike ribake, mis oli ülipehme ja ebakindel ning koperdades poleks kuskilt kinni haarata

Vulkaanikraatril jalga puhkamas

Viimase, 2000.aastal pursanud, kraatri juures

Mount Batur

Ületatud

Igatahes oli superäge kogemus ja olen ülirahul. Viimase päeva veetsimegi puhates ja lebotades ja sõitsime edasi idakaldale Amedisse, kus veetsime 2 ööd. Mägedes ringi käies ja uude linna sõites nägime rohkem turistide poolt vähem reostatud ja puhast kohalikku elu ka. Pilte väga pole, aga osad elasid terve perega lihtsat 3 seina vahel, pea samasugustes majakestes, nagu meie bussipaviljonid, vaid kiviseinad, kuhu oli pandud 1 madrats. Majadel ei olnud ei uksi ega aknaid, hea kui seinadki olid. Osadel oli ka telekas kuskil maas mulla sees, mille ümber istusid lapsed ja multikaid vaatasid. Kõigil on kanad ja kuked ja ükskõik, kus ööbid, siis kukk kireb alatasa. Vahel ka siga ruigab pool päeva ning osadel on ka lehmapoisikesed ringi uitamas. Päris palju kasutatakse kõige tegemiseks vulkaanikivimit. Tihti on suured mustad hunnikud tee ääres, mida enamasti naised kärusse kühveldavad või tehakse ise telliskive, kus seal samas ka nendest maja ehitatakse.

Elamine

Pidevalt veetakse rolleriga suuri laadungeid

Kuna ilm on viimasel ajal vähe vihmaseks kiskunud, siis pole palju teinud ja lihtsalt puhanud. Amedis rentisime rolleri ja sõitsime sellega veidi ringi ning ja lebotasime. Edasi sõitsime kiirpaadiga mööda tormist ookeani umbes tund aega Gilile. Terve tee paat nii vastikult peksis vastu laineid ning nähtavus oli ülihalb. Tundus, et paadijuhid vist muidu sõidavad silma järgi kohale, sest kompassi nad küll ei kasutanud ning pidevalt nühkisid seest uduseid aknaid ja vahel seisid 4kesi akna ääres ning näitasid näpuga igas suunas.Vahepeal lampi vahetasid juhti ja olid nii segaduses ja kadunud nägudega. Igatahes oleme tervelt kohale jõudnud ning taaskord palju leboaega, sest vahel sajab terve päev vihma, teinekord saab roosaks põrsaks end päevitatud,

Leboaeg Amedis

Ostsime rollerile kütust

Rannad siin Balil ikka ülim pettumus. Kõik on prahti täis, või surnud korallid ja vetikad igal pool või kolmas variant: terve rand paksult paate täis

Kisus vihmale

Lapsed ujuma minemas

Kohalik pood turistidele. Kohalikud elusees ei käi sellistes poodides, sellise summa eest sellist kaupa ostmas

Mõnus vaade toast jälle

Sealt dšunglist tuli igapäevaselt kuke kiremisi, sea ruigamist ahvide häälitsusi ning kõike muud, mida kõrv ei osanud eristada

Söömaminnes tulid kohalikud lapsed meiega niisama juttu vestma ja samas, nagu ikka, pakkusid ka käevõrusid müügiks ning kui ühe käest küsisime ühte võru vaadata, siis järsku tõmbasid kõik lapsed 10 punti põuest välja ja igast nurgast jooksid veel 6 tükki kohale. Lõpuks tuli see raske valik ära teha, millepeale muidugi ikka edasi nuruti, et me veel teistelt kaa ostaks. Nagu päriselt, mis ma peale peaks hakkama nendega?

Selliseid jõnglasi oli meil 8 tükki ümber

Kõik paate täis jälle

Enamus autod näevad üliuhked välja, kuid sisu on täielik plastmass, mille hais hinge kinni lööb

Või ikka veel kilepakendis

Suurte kohvritega väikestele saartele. Me saime oma kohvrid eelmisesse hotelli hoiule jätta ja ise nädal aega seljakoti sisuga hakkama saada

Pärast viisid tädid kõik need kohvrid peas paati

Lehm rannas

Kuked olid ka tegelt

Kiirpaadis

Ookean kiskus jubetormiseks ja ülivastik ja ebamugav oli sõita. Paat kogu aeg ainult peksis ülekõvasti vastu lained, nii et iga inimene paadil suutis vähemalt 10 korda oma kaela ära nikastada

Kohalejõudes võtsime kohe obese, et ööbimispaika saada

Gili saartel saabki liigelda kas jala, hobusega, jalgrattaga või elektrirolleriga

Nendest hobustest on megakahju - silmaklapid ees, näevad vaid veidi ette, pidevalt saavad piitsutada ning nii ära ehitud, nagu läheks kuhugi karnevalile trallitama

Osad olid rentinud selliste paksude rehvidega velod, et vabalt liiva sees vurada saaks

Muidu Gilil pole ühtegi asfalteeritud pinda. Enamasti liivane/mullane või mõndades kohtades on kive maha pandud.

Gili Airil lebotamas

Me bungalow

Kõigist elukohtadest meeldis see kõige vähem. Ämblikud igal pool, suur sisalik laes ja väiksemad mujal ukerdamas, surnud prussakas vannitoas, ämblikuvõrgud tuuleiilis lehvimas, kõik kohad olid liiva täis ja keegi väga ei koristanud ka.

Suur sisalik piilub laes, kes tegi nii õudsat linnuhäält

Võrkkiik oli elumõnus lebo

Vannituba õues. Suht mõnus oli vihmaga vetsus käia ja wc paber ei tohtinud elusees õue jätta

Pesuvesi oli soolane ja külm

Rannad ei olnud siin ka väga puhtamad

Vesi oli ilusam ja läbipaistvam, võrreldes Baliga

Suveplix

Gili saarte alla kuulub 3 saart: Gili Air, Gili Meno ja Gili Trawangan. Viibisime 3 ööd Airil ja siis edasi oleme Trawanganil. Ega siin muud polegi teha kui snorgeldada, sukelduda ning päikest võtta.

Varasemaid pilte:

Bali tänavad falloseid täis