Viimased kuud oleme lugenud nädalaid ja päevi, mil me juba Condost minema saaks, kuid kui minekuks läks, siis oli see sama tunne, mis 6 kuud tagasi Eestist lahkudes: ei taha enam mitte kuhugi minna või tahaks kõik kallid inimesed põue pista ja endaga kaasa võtta. Ma ei uskunud, et see nii kurb ja raske mu jaoks on, aga lahkumise hommikul nutsin kägaras voodis, kuni Erko mu niuksumise peale üles ärkas ja sain edasi tema õlal nutta. Samoakatest said mu parimad sõbrad ja tänu nendele ei tüdinenud ma kunagi sellest tööst ja tulin alati rõõmsalt iga hommik tööle.
Kui nüüd tagasi vaadata kogu sellele ajale, mis me oleme Austraalias veetnud ja võrrelda inimest, kes me olime enne farmitööd ja inimest, kelleks me oleme saanud praegu, siis mõtlen, et tulek Austraaliasse oli me elu parim otsus.
Farmielu elu õpetas mulle:
1. Tiimitööd. Varasem tiimitöö kogemus oli enamasti üheskoos otsustamine, milline font või taust me powerpoindile valida või kes mitu slaidi paberilt maha loeb, kuid nüüd tegime farmis 40kesi hiiglama suurt tiimitööd. Kui liiga palju koledaid arbuuse oli kastis, andsin kohe korjajatele teada ja ärgmine laadung tuli juba parem.
2. Kõik inimesed on erinevad. Mitte, et me enne oleks arvanud, et kõik inimesed on samad, aga nüüd me kogesime, et ükskõik kui närvi sind keegi ei ajaks, ei saa me temast lahti ja ainuke, mida muuta saab, on enda suhtumine. Lõpupoole ma suht tihti mõrvasin teatud inimesi oma mõtteis, kui nad suu lahti tegid, kuid heade suhete hoidmiseks pidigi see kahjuks mu mõtteks jääma. Samas vahes viskas kopa nii ette ja sai ikka nähvatud ja vaieldud ka.
3. Ka vanemad inimesed võivad sõbrad olla. Enne ma vaatasin vanemaid inimesi ikka veidi alt üles ja omi nalju nendega ei jaganud ja olin sorts viisakam ja tagasihoidlikum, kuid farmis olid enamused, kellega pidevalt koos olin, minust vanemad, ka 30-40 ligi, ja ikka võtsin neid kui enda sõpru ja semusid, kellega koos kõht kõveras naerda.
4. Samoa keelt. Kui ma kunagi peaksin Samoasse sattuma, siis käin terve päev ringi ja ütlen: fa (head aega/neli), tabuni (kaas), kosomerimea (too kast siia), amaijoi (kuidas läheb?), leana (halb), lelei (hea), aulelei (ilus), kas (üks), lua (kaks) ja laulan: saia maia memme (aafrikakeelne laul, mida kõik samoakad teavad). Samoakad lähevad mõne eestikeelse lausega ka tagasi koju.
5. Erko on mu üks ja ainus, see õige. Ükskõik kui tujukas, paha ja stressis printsess ma ka polnud, Erko armastas ja kannatas mind ka mu kõige halvemas. Parim inimene, keda reisikaaslaseks soovida ja mu tasakaalustav rahulik pool.
6. Õppisin ennast rohkem tundma. Avastasin, et olen temperamentsem ja emotsioonikam, kui varem arvasin. Naeran pisarateni, nutan nii, et süda murdub ja vihates lähen põlema.
7. Rasket tööd armastama. Nii hea oli teha tööd, kus ma teadsin, et mind on vaja, et ma olen hea selles, mida ma teen ja saan vääriliselt tasustatud. Juhtumisi oli see töö nii füüsiliselt kui vahel ka vaimselt raske, kuid see ei teinud tööd vähem nauditavamaks.
8. Leidsin oma õnne. Austraaliasse tulles on mu silmaring nii laienenud ja olen aru saanud, et õnn ei peitu paberis, mida ülikool annab või 8-5ni stabiilses töökohas. Ma pole kunagi olnud õnnelikum ja nii rahul oma eluga, kui praegu, mil mul pole kindlat elukohta ega tööd, kus ma ei tööta üle 6 kuu. Ma olen iseenda peremees. Kui ma pole rahul, lähen minema ja leian oma õnne mujal. Ma pole maa külge juuritud, ma olen vaba.
Viimasel tööpäeval ütles me ülemus, et meie, kes me Austraaliasse tulime ja farmis tööd tegime, oleme oma lähedastest ja sõpradest erinevad juba ainult selle pärast, et me seal olime - me polnud rahul, me tahtsime elult midagi enamat ja me võtsime selle jaoks midagi ette, et olla õnnelikud. Arvan sama.
9. Tervise eest tuleb hoolt kanda, ka siis kui oled noor. Meil oli farmis 29-aastasel noorel mehel infarkt. Hommikul. Keset põldu. Arbuuse korjates. Ta süda jäi seisma ja ta peaaegu suri. Teda elustati 20 minutit ja ta sai seda elektriasja 12 korda, et süda tööle saada. Ta ellujäämisvõimalus oli 1%, aga ta jäi ellu ja ta elab. Ta jõi iga päev, suitsetas ja tegi narkootikume. Ta jõi ainult energiajooke, kohvi ja sõi tasakaaluks mõne kalakonservi.
Me viimane tööpäev koosnes 5st tunnist tööl ja 5st tunnist Erkoga haiglas. Hapnik Erko kehasse voolamas ja juhtmed igast särgi avausest välja turritamas. Mu elu pikim sõit haiglasse ja valusaim vaatepilt näha enda elu kallimat sellises olukorras. Räägin sellest veidi järgmises postituses, kuid nüüd on kõik korras ja hästi. Õnneks ei midagi tõsist.
Meil on ainult üks elu ja tervis on kõige tähtsam vara. Hoidkem seda enne, kui seda enam pole.
Sai üks ülidiip postitus, aga kõik sai vist peaaegu öeldud. 6 kuud farmis oli mu elu parim aeg ja võtame iga kogemuse endaga kaasa. Igatsen kõiki inimesi, kes maha jäid, kuid see igatsus käibki sellise eluga kaasas.
Farmielu elu õpetas mulle:
1. Tiimitööd. Varasem tiimitöö kogemus oli enamasti üheskoos otsustamine, milline font või taust me powerpoindile valida või kes mitu slaidi paberilt maha loeb, kuid nüüd tegime farmis 40kesi hiiglama suurt tiimitööd. Kui liiga palju koledaid arbuuse oli kastis, andsin kohe korjajatele teada ja ärgmine laadung tuli juba parem.
2. Kõik inimesed on erinevad. Mitte, et me enne oleks arvanud, et kõik inimesed on samad, aga nüüd me kogesime, et ükskõik kui närvi sind keegi ei ajaks, ei saa me temast lahti ja ainuke, mida muuta saab, on enda suhtumine. Lõpupoole ma suht tihti mõrvasin teatud inimesi oma mõtteis, kui nad suu lahti tegid, kuid heade suhete hoidmiseks pidigi see kahjuks mu mõtteks jääma. Samas vahes viskas kopa nii ette ja sai ikka nähvatud ja vaieldud ka.
Iga kord kui mõni vihatud hingas mu kõrval
3. Ka vanemad inimesed võivad sõbrad olla. Enne ma vaatasin vanemaid inimesi ikka veidi alt üles ja omi nalju nendega ei jaganud ja olin sorts viisakam ja tagasihoidlikum, kuid farmis olid enamused, kellega pidevalt koos olin, minust vanemad, ka 30-40 ligi, ja ikka võtsin neid kui enda sõpru ja semusid, kellega koos kõht kõveras naerda.
4. Samoa keelt. Kui ma kunagi peaksin Samoasse sattuma, siis käin terve päev ringi ja ütlen: fa (head aega/neli), tabuni (kaas), kosomerimea (too kast siia), amaijoi (kuidas läheb?), leana (halb), lelei (hea), aulelei (ilus), kas (üks), lua (kaks) ja laulan: saia maia memme (aafrikakeelne laul, mida kõik samoakad teavad). Samoakad lähevad mõne eestikeelse lausega ka tagasi koju.
5. Erko on mu üks ja ainus, see õige. Ükskõik kui tujukas, paha ja stressis printsess ma ka polnud, Erko armastas ja kannatas mind ka mu kõige halvemas. Parim inimene, keda reisikaaslaseks soovida ja mu tasakaalustav rahulik pool.
6. Õppisin ennast rohkem tundma. Avastasin, et olen temperamentsem ja emotsioonikam, kui varem arvasin. Naeran pisarateni, nutan nii, et süda murdub ja vihates lähen põlema.
7. Rasket tööd armastama. Nii hea oli teha tööd, kus ma teadsin, et mind on vaja, et ma olen hea selles, mida ma teen ja saan vääriliselt tasustatud. Juhtumisi oli see töö nii füüsiliselt kui vahel ka vaimselt raske, kuid see ei teinud tööd vähem nauditavamaks.
8. Leidsin oma õnne. Austraaliasse tulles on mu silmaring nii laienenud ja olen aru saanud, et õnn ei peitu paberis, mida ülikool annab või 8-5ni stabiilses töökohas. Ma pole kunagi olnud õnnelikum ja nii rahul oma eluga, kui praegu, mil mul pole kindlat elukohta ega tööd, kus ma ei tööta üle 6 kuu. Ma olen iseenda peremees. Kui ma pole rahul, lähen minema ja leian oma õnne mujal. Ma pole maa külge juuritud, ma olen vaba.
Viimasel tööpäeval ütles me ülemus, et meie, kes me Austraaliasse tulime ja farmis tööd tegime, oleme oma lähedastest ja sõpradest erinevad juba ainult selle pärast, et me seal olime - me polnud rahul, me tahtsime elult midagi enamat ja me võtsime selle jaoks midagi ette, et olla õnnelikud. Arvan sama.
9. Tervise eest tuleb hoolt kanda, ka siis kui oled noor. Meil oli farmis 29-aastasel noorel mehel infarkt. Hommikul. Keset põldu. Arbuuse korjates. Ta süda jäi seisma ja ta peaaegu suri. Teda elustati 20 minutit ja ta sai seda elektriasja 12 korda, et süda tööle saada. Ta ellujäämisvõimalus oli 1%, aga ta jäi ellu ja ta elab. Ta jõi iga päev, suitsetas ja tegi narkootikume. Ta jõi ainult energiajooke, kohvi ja sõi tasakaaluks mõne kalakonservi.
Me viimane tööpäev koosnes 5st tunnist tööl ja 5st tunnist Erkoga haiglas. Hapnik Erko kehasse voolamas ja juhtmed igast särgi avausest välja turritamas. Mu elu pikim sõit haiglasse ja valusaim vaatepilt näha enda elu kallimat sellises olukorras. Räägin sellest veidi järgmises postituses, kuid nüüd on kõik korras ja hästi. Õnneks ei midagi tõsist.
Meil on ainult üks elu ja tervis on kõige tähtsam vara. Hoidkem seda enne, kui seda enam pole.
Sai üks ülidiip postitus, aga kõik sai vist peaaegu öeldud. 6 kuud farmis oli mu elu parim aeg ja võtame iga kogemuse endaga kaasa. Igatsen kõiki inimesi, kes maha jäid, kuid see igatsus käibki sellise eluga kaasas.
Sa kirjutad nii hästi! :)
ReplyDeleteMa loen päris palju põnevaid blogisid, aga kunagi ei kommenteeri, seega mul ei ole õrna aimugi, kas mu kommentaar tuleb nüüd juba teist korda..aga ma igaksjuhuks kirjutan ikka uuesti:D
ReplyDeleteIgatahes ma ei saa enam kohe üldse mitte vaiki olla. Alguses ma lugesin sinu blogi lihtsalt inimlikust uudishimust.. tahtsin teada, kuidas sul läheb. Nüüd on see muutunud juba väga heaks meelelahutuseks ja ma ei jõua uusi postitusi ära oodatagi...sa kirjutan tõesti üli hästi ja kaasahaaravalt. Mul on nii hea meel, et sa selle seikluse ette võtsid ja mul on hea meel, et sa selle põhjal nii tuusa blogi tegid. Ja viimase postituse peale lasin isegi mina väikestviisi naiselikku nuttu. Nii tore, nii tore!