Thursday, January 29, 2015

Uus rahvas

Meie 5-liikmelisest istutamistiimist on juba ammu 40-50-pealine harvesticrew saanud. Eestlastele vist väga meeldivad arbuusid, sest meid on siin ligi 20, kellest enamus on juba kogenud korjajad. Ülejäänud tiimist on igast maailma nurgast tegijaid Condosse kokku jõunud.
Mulle on shedis abiks 3-4 samoalast, kes aitavad arbuuse nühkida, tõsta ja leveldada. Tegemist on kuskil 30-40aastaste ülisõbralike ja positiivsete tüüpidega, kes iga pingelise olukorra suudavad lauluga mõnusamaks muuta. Vahel on nendega päris raske, sest inglise keelt nad väga ei hooma, kuid kuna kõigile tuleb meelt mööd olla ja usinalt tahavad tööd teha, siis igale küsimusele vastavad "jah" (eriti, kui ülemus midagi küsib) isegi kui midagi aru ei saanud. 
Kas töö sai tehtud?
Jah
Kas said aru, mis ütlesin?
Jah
Kas sa oled tüdruk?
Jah
Samoa ja Fiji ümbrusest on veel vist 4 tüüpi, kes põllul kõplavad või treileril päev otsa arbuuse porist puhtaks nühivad. Lisaks on meil ajuhiiglane ja loogilise mõtlemisega asiaat Taiwanist, kellega juhime koos shedi ja kes on põhitõstukijuht. Tõstuki peal on veel dumbajumba itaallane/hindu, kes üldse eriti biiti ei taju ja lahmib tühja, kuid vähemalt on jõuavad arbuusid õigeaegselt kaalule. Erko ja sakslane Maurice on ka vahel tõstuki peal, aga enamasti tuuritavad traktoriga põllal (tõstukiga peavad ainult oma treileri tühjaks laadima ja uued tühjad kastid peale, et kohe tagasi põllale kimada). Mauricega on meil siuke värk, et ma kohe üldse ei suuda tema läheduses olla, ilma et mul pulss rahulolekus vähemalt 100 peale ei tõuseks. Iga ta sõna nii ärritab mind ja ta on nii pea laiali otsas, arvab, et on maailma parim kõige juht ja maailma kõige targem maaaaailmaaamuna peal. Tegelikult ta on naiivitar number 1 ja suht hädapätakas lahmija. 
Kuna meil on mõned tüdrukud traktoristid, kellel ei ole väga traktorisõiduga kogemust, eriti tagurdamisega, siis peavad poisid nendega pidevalt traktoreid vahetama ja nende eest tagurdama. Lihtsalt ei jõudnud ära kuulata kui lihtne Mauricel tagurdada on ja kui käkitegu see ikka on. Ise sõitis treileriga tagurdades pidevalt peenardest üle ja pooled arbuusid pooleks. 
Kunagi õppis siin põllal motikaga sõitma ja tüüp oli kohe nii enesekindel 5000, et istus motikale otsa, et minema kimada, endal vale käik sees ja lendas poole sekundiga kui kaltsunukk sealt maha särgi lõhki ja oigas kui väike titt seal mulla sees. 
Järgmine kord sõitis tõstukiga posti sisse.
Järgmine kord sõitis treileriga mitu meetrit vagu maha ning voolikutel tulid otsad maha, misjärel vesi tunde mulda voolas ning järgmisel päeval traktorid mutta kinni jäid.
Järgmine kord sõitis traktori ühe suure väljaulatuva osaga, kus arbuusid jooksevad (buum) viljakuivatisse sisse ja lõhkus kõik ära.
Ise terve aeg irvitab ja arvab, et on nii tark ja parim. Vahel tuleb shedi meid "aitama" ehk terve aeg vahib lolli näoga kaalu ja nuputab kumb kaal see nüüd neid numbreid seal näitab, ise teisel pool kaalu seistes ja jõuab ühe arbuusi ära tõsta kui mul juba 4 alusetäit valmis. Vahel annan talle veidi korraldusi, mis oleksid mõistlikud ja mida oleks vaja teha, kuid siis tuleb suurem targutamine ja vaidlemine, miks ta just seda teha ei taha. 
Ja no autodest tean ma ka rohkem kui Maurice. Tüüp lihtsalt niisama pumpas oma rehvid 5 baari peale, kuigi peaks olema 2,5-3 baari ja imestas, miks üks rehv lekkima hakkas.
Teinekord sai teada, et autodel on olemas klaasipuhastusvedelik ja kiirusehoidja.
Erko näitas talle, kus autodel varurehv on.
Siis pidevalt ta targutab kõige üle ja targutab ja targutab ja irvitab iga asja üle ja kogu aeg segab mu jutule vahele ja kui mina räägin siis pööritab ogaraks oma silmi ja pean lõpetama temast kirjutamise, sest tambin klahve juba liiga kõvasti ja olen pühaviha täis. Aitab. Panen liialt heiti, ei suuda.
Videos olen ma Robin ja Beatrice on Maurice
hehehe, nii ärritunud olengi pidevalt, aga pean pinget sees hoidma




Siis on meil veel mõned prantslased, kes põllul kõplavad ja rohivad ja taimi liigutavad. Mõned korjajad Uus-Meremaalt ja pole õrna aimu veel kust, sest korjajatega väga kokku ei puutu. Väga ei taha ka, sest lõunaajal korjajate lõunaruum haiseb kui viimne kett ja rops ja kõik väljaheited ja koo-huu-tav. 
Muidu on meid 4 tüdrukut ja ülejäänud tiim kõik kutid. Ühe eestlastüdrukuga elame koos ka ja saame hästi läbi, nii et kõik on ok ja hea.
Vist tulevad meil veel mõned inimesed juurde, kui ajad kiireks muutuvad (üks müstiline päev, üks müstiline maa, millest kõik räägivad, kuid kunagi kohale ei jõua) ja saab me seltskond veel kirjumaks.
Tegelikult saame kõik omavahel ikka hästi läbi ja töötada on tore, aga vahel lihtsalt kisub asi  veits pingeliseks ära (kui Maurice suu lahti teeb). 

Vasakul krooniga see Maurice ja paremal eestlane Kaido, kellega ka koos elame

Veidi tumbajumba itaallane tõstukijuht, kuid muidu on päris naljakas tüüp

Üks samoakas põllul niisama flip-floppidega, why not

Taga eestlase paar Merit ja Filipp, kellega koos elame ja Maurice jälle, kes vabadel päevadel pidevalt meie juurde imbub, et arvutimänge mängida ja süüa teha (elab ise Impis)

Samoakad üritasid konnaga pilti teha, aga konn hüppas enne ära
Üks näeb nii Shrek välja ma ei suuda

Tiim oranž

Üks hiir käes jälle


Monday, January 19, 2015

13 märki, et sa oled Austraalias

1. Mõlemast kraanist tuleb soe/kuum vesi
2. 20 kraadi sooja tähendab, et väljas on külm
3. Konditsioneerist jahedast toast väljudes on tunne nagu astuks saunalavale


4. Kui vihma sajab on täiesti normaalne käia pikkade pükste, jaki ja varbavaheplätudega



5. 10 senti pudeli eest on liiga väike raha, et seda taarapunkti viia
6. Austraalias olles pole sa kunagi taarapunkte näinud
7. Mitte kunagi ei saa murul paljajalu käia, sest kõik umbrohud on ogadega või mürgiste tuimestavate ogadega
8. Enne vetsupotile istumist tuleb alati kontrollflushi teha


9. Enne jalanõude jalgapanemist tuleb samuti kontrollida, ega mõni elukas ööga sinna pesa ei ole pununud

10. Prussakad, hiired ja muud loomad toas on normaalne nähtus, millega lõpuks ära harjub
11. Hommikul on üsna regulaarne ärgata titenutu peale ning avastada, et tegemist oli hoopis tavalise papagoiga
12. Ilusad naised Austraalias on välismaallased
13. Mangodest ja avokaadodest toitudes võib end nädala ajaga pankrotti süüa - kõige kallimad puu/köögiviljad

Sunday, January 18, 2015

Harvestiaeg

Tegelikult meil harvest (viljakoristus) juba kuu aega käinud, kuid jaksu pole jätkunud, et sellest väga kirjutada. Erko rallitab traktoril ja mina olen shedis arbuuse nühkimas. Päev algabki korjajatel kuskil 4.30, kus nad alustavad kastide voltimise ja nende aluste külge naelutamisega, pärast mida 16 kasti tõstukiga traktori taha treilerile tõstetakse. Kärmelt korjatakse kuskil 20-30 minutiga kõik kastid täis (üks treileritäis umbes 5 tonni; päevas korjatakse veidi alla 200 tonni, vahel ka alla 100 tonni, oleneb, mitu korjamistiimi töös on (max 3)), et traktor saaks shedi sõita ja meie töö alata. Kõik kastid tuuakse kaalule ning vastavalt vajadusele teeme kastid kas 350 või 450 kg raskusteks ning seejärel nühime pealt ilusti arbuusid lapiga läikima ning teeme kvaliteedikontrolli. Minu tööks peaks olema kõige selle kaardervärgi juhtimine kaalude juures ja kontrollin, et kõik koledad arbuusid ikka välja vahetataks. Siiamaani olen ikka veel kord põllul, kord shedis olnud, sest mõnikümmend tuhat taime vajas veel istutamist. Nüüdseks on viimsed taimed mullas ja saan shedis korralikult korraldama hakata. Tööpäevad on üsna pikad: 12 h, vahel ka rohkem, kuid viimasasel ajal on tööpäevadega veidi nadi seis, kuna vihma on sadanud miljon ja traktoreid põllule saata ei saa, kuna kõik vajuvad kilomeetri sügavusele mutta kinni. Samas vihm pole ka arbuusidele hea, kuna viirused hakkavad vohama ja arbuusid mädanema. Üks põld on juba 2 korda läbi korjatud ja homsest saame õnneks uuele ja paremale viljamaale korjama mindud. 
Üldiselt on mu töö teoorias kerge, kuid inimesed, kellega töötan, on nii erinevad ja keerukad ja teevad selle töö nii frustreerivaks. Osad on laisad, osad lihtalt ei kannata, kui neil midagi teha kästakse ja tahavad oma joont ajada ning mõned tunduvad superlux töötegijad, kuid tegelikult lihtsalt tõmblevad rohkem ringi kui tööd teevad. Niiet pealtnäha kerge töö on suht närvipinget tekitav. Füüsiliselt pole ka töö väga kerge, sest päevas tõstan sadu kilosid arbuuse ümber ning vahel higi lahmab ojadena. 
Erko laseb vaikselt põllul traktoriga ringi ning tuuritab arbuusidega shedi, et ka paar alusetäit tõstukiga kaalule laadida. Füüsiliselt veidi kergem töö kui mul, kuid kuna põllul osad mileedid ei oska traktoriga tagurdada, peab Erko nende vahelt jooksma ja traktoreid vahetama niiet higimull otsaees.
Aga tööd jätkub veel kuudeks ja motivatsioonist ka puudu ei tule, niiet kõik on hästi.
Kuigi iga päevaga uitavad mõtted järjest rohkem aprillikuu suunas, mil saame juba siit minema ja reisima hakata. Üle 3 kuu siin oldud, alla 3 veel jäänud

Liivatorm

Säänsed tuuelekeerised ka pidevalt keerutavad põllulu ja vahel ründavad inimesi

Väike sisalikupoiss

Paneme vahel põllal neljaveolise koliseva juudiga ringi (mina ka, hehehe)

Korilased korjavad ja lint jookseb treilerile


Treileril pühkijad hoolega kärmelt pühivad arbuuse puhtamaks, et meil shedis vähem pühkida oleks

Treileril sorteeritakse arbuusid kas large (suur). medium (keskmine) või second (teisejärgulised) kastidesse

Tähtis Erko roolis

Istutamistraktor jäi sorts mutta kinni
Ühel harvestipäeval pärast vihma jäid kõik traktorid mitu korda mutta kinni
Väljasaamiseks leitakse kuskilt viimne mittekinnijäänud traktor, millele läikiv kett järele pannakse, et teine sõber traktor hädast välja aidata

Läks lappesse, õnneks ülemuse tegu, mitte Erko

Pooled põllad selliseid vagusid täis juba

Pesi pärast puhtaks kah

Kui juba 3. korda mutta kinni jäime, ei tahtnud Erko enam ülemust välja tirima kutsuda, vaid leiutasime kaardervärgi traktori alla ning samal ajal suured mehed tagant lükates, Erko võimsalt gaasi tallates ja mina kõrvalt ergutades, saime traktori välja, hõissa!

Igapäevasöök
Minimeloniga

Pärast teist päeva harvestit läksid käed nii pekki, kuna kaalupeal olev kast on veidi kõrge mu jaoks ja hästi ei ulata, siis randmed hõõrduvad vastu teravaid ääri

Nüüd töötan kinnastega ja seon kaltse ümber käsivarte, et 3 kuu pärast soomuses reptiiliks ära ei läheks

Minimelonid

Seest kollased arbuusid
Pealmine arbuus kaalus 18 kg. Suurte arbuuside kaal võib minna max 20 kg-ni, kuid enamasti 9-14 kg

Punane maitseb paremini

Kõik arbuusid, mida siin kasvatatakse on seemneteta. Istutame alati 3 seemneteta arbuusi ja 1 paljundaja, mis on see sama arbuus, mida meie Eestis sööme ehk seemnetega arbuus. Siin jäetakse seemntetega arbuusid põllule ja neid ei korjata, kuna keegi neid siin ei taha ja odavaltki müües ei tasu nende korjamine ära.


Saturday, January 10, 2015

Uus kodu

Viimasel ööl Impis tuli veel paar prussakat ära tappa ning (Erko) nukral meelel hotellitädidega hüvasti jätta. Uus kodu on suur ja lai, puhas ja mõnus ning elame siin eestlased viiekesi. Sissekolides ootas meid vaid neli seina, kuid tänu headele inimestele sai kõike igalt poolt tasuta ning nüüd on maja täitsa kodu moodi. Madratsid saime suvalt Impi kuurist, mida tuli veidi tolmuimejaga kohendada. Lauad ja toolid leidsid teised eestlased kuskilt teeäärest. Mikroka saime Sydneyst läbi gumtree pakkumise tasuta. Pesumasin ja külmkapp on väikse summa eest siit mõnesaja kilomeetri kauguselt soetatud. Teleka, diivani ning elutoa suure laua ja toolid saime paarisaja meetri kauguselt burksionult. Nimelt Merit ja Filipp (teine eestlaste paar, kellega koos elame) läksid Condo kuulsat geiburgerit ostma, kus 10 dollari eest saab geionu käest 20 cm kõrguse hiigelburgeri. Kuna burgerit pidi ikka mitu tundi sööma, said nad geionuga sina peale juba ära, ning tunni aja pärast tassisime burgerikohvikust võetud laudu, toole ja telekat oma uue kodu suunas.
Prussakatega saime küll Impis viimasel ööl hüvasti jäetud, kuid siin on meil uued sõbrad: väiksed armsad hiirepoisid. Lõksud juba üleval ja 2 paharetti juba poolitatud ka. Jubeõudne ja hirmus verine see variant siin. Ei meeldi. Samas toas ka ei meeldi. Dilemma missugune. Vähemalt on kõik hea, puhas ja mugav siin. Ei hinga keegi köögis kuklasse, et mu vesi juba kiiremini keema läheks ning prussakad ei jookse söögitegemise ajal üle lõikelaua.
Et üldse Austraalias endale maja või korterit rentida, tuleb siin siuke paberimajandus ja kadalipu läbimine teha. Kõigepealt on siin süsteem (ka näiteks Erkol tõstukilubade tegemisel), et üldse meid jutule võetaks, peab tõesama, et me ikka eksisteerivad inimesed oleme ehk 100 punkti ID saama, kui 100 täis ei saa, siis inimene pole ehk meie Erkoga saime 90 ja 95, aga mis seal ikka. Näiteks passi omamine annab 40 punkti, 4 nädala palgaväljavõtted 30 punkti, igasugused koolituste sertifikaadid 10 punkti, pangakaardid 5 punkti, eelmise elukoha üürimaksed 20 punkti. Õudne kammajjaa lihtsalt. Lisaks on vajalik veel mitut inimest, kellega ühendust võetakse ja meie kohta küsimusi küsitakse. Meie kohta uuriti näiteks Imperialist infot. Veel on vaja hädaabi kontakte ja ülemuste andmeid ja 10000 asja veel täita, ma ei või. Igatahes on meil see kadalipp läbitud ja saime vastuvõetud ja elame ametlikult oma uues kodus (kuigi enne elasime salaja pea 2 nädalat mitteametlikult). Hõissa!


Elutuba ja köök
Peitsin Erko väga inetu näpu ära


 Tagaõu

3 magamistuba ja elutuba

Me tuba

Sunday, January 4, 2015

Aaastavahetus Sydneys + video

Plaanisime juba nädalakese aastavahetuseks Sydneysse sõita, kuid polnud kindlad, kas 1.jaanuaril peame arbuuse nühkima või saame varbaid ookeanivees jahutada. Ülemusega päev varem said ikka jutud tehtud ning 31. tegime vähe lühema tööpäeva ning kell 15 saime 6-tunnise tripi koos 3 eestlase ja 1 sakslasega Sydney poole ette võetud. Sõit oli megagigapikk ja väsitav. Kui eestlased ja sakslane lõpuks Sydney kesklinna jõudsid, oli ilutulestik juba alanud. Õnneks küll alles variant, mis oli perele pühendatud ning oli veel aega, et halvimatest parim vaatamispunkt välja otsida. Rahvast oli miljon  ja peale ning leidsime mõne seisukoha halalide kukla taga. Vaatevälja jäid ooperimaja ja jupp Harbour bridgest ehk mitte just kõige parem variant. Parimate kohtade saamiseks oleksime pidanud kell 5 hommikul juba väravate taha järjekorda seisma minema. Jõudsidki lõpuks need vana viimased ja uue esimesed sekundid kätte ja maailmakuulus ilutulestik võis alata. Ei tea, kas asi oli nirus asukohas või meie suurtes ootustes, kuid ilutulestik oli päris niru teine. Pea sama, mis Tartus. Viimased sekundid olid superluksid, kuid ootasime, et terve aeg olekski säänne olnud. Pettumus. Pärast masside laialivalgumist sulandusime linnatänavatele, et välja mõelda plaan, kuidas meeletult oma öö suurlinnas veeta, kuid mida ei tulnud, oli plaan. Kõik olid tööpäevast megaväsinud ja 4-5 ajal ärkamisest ehk pea 24 tundi üleval olemisest ning otsustasime autode juurde tagasi veereda, mis olid meist 3 km eemal suvalisel tänaval, suvalise maja ees. Mugavad läksid siiski motelli otsima, kuid me Erkoga ja sakslane jäime autosse ööd veetma. Hommikul palavuse ja sääskede tõttu varakult üles ja Bondile randa ära, kus sai megamõnusates suurtes lainetes hullatud ja päikest võetud.
Reis oli megaväsitav ja magada sai vähe ning siiamaani üritan välja puhata ja väsimusest üle saada.
Nüüd saame mitu kuud jutti tööd edasi panna.
Head uut aastat kõigile!!

Condost Sydneysse 450 km

Kamp

Jõudsin 3 minti Sydneys olla ja koss läks katki

Õnneks oli öösel mingi lamp pood lahti, kust sain 2 banaani ja plätud 25 dollariga

Uusaasta

Nautimus rannas



Olen abstraktse kunsti kunstnik

Kokkusurutud majad Bondil








New Year in Sydney from Kätlin A on Vimeo.