Mis toimps?

Issand jumal, mis minust saanud küll on??!! Viimane postitus oli pea täpselt 3 kuud tagasi, but better late than never, eksole.. Vabanduseks toon siis selle, et täna on vist pea mu esimene vaba nädalavahetus (kahe vaba päevaga) selle kolme kuu jooksul ja tuli täitsa kirjutamise isu peale. Üritan nüüd viimase kolme kuu tegemised kuidagi kokku võtta ja ühele poole saada.

Viimases postituses olime me täitsa kodutud ja just Casella intekalt tulnud. Vahepeal oleme 3 uut tööd proovinud ja juba uus ka ees ootamas.

Karjäär kirsifarmis

Pärast edukat Casella intervjuud hakkasime plaani pidama, mis siis eluga vahepeal peale hakata, kuna töö veinitehases pidi algama alles jaanuari keskel. Erko algul mõtles, et tsillime lihtsalt autos 2 kuud ja vaatame natuke ringi ja ei tee midagi, aga common sense ütles ikka, peaks miskit raha teenima ja midagi kasulikku tegema. Erko pani endast siis kuulutuse gumtreesse üles, et on osav ja tubli mees ning otsib kaaslasega tööd. Kuna tööd oli vaja teha vaid paar kuud siis, polnud kriteerumid ka väga kõrged, tahtsime lihtsalt midagigi teenida ja teha. Kuulutuse peale tuli meile ka üks kõne eestlaselt, kes rääkis Griffithi lähedal asuvast melonifarmist, kus saab palju tööd teha ja palka makstakse kenasti. Kuna teatavasti oleme me veetnud meonifarmis juba kõva 6 kuud, siis ei tundunud tööpakkumine eriti ahvatlev, kuid võtsime ikka igaks juhuks numbri ja mõtlemisaega. Kuna tollel ajal oli ka just krisihooaeg tipus ja kirsikorjajate töökuulutusi oli gumtree paksult täis ning me polnud ka Austraalias mingit korjamistööd teinud, siis mõtlesime, et äküll proovime äkki ära selle variandi. Valisime siis ühe kuulutuse välja, mis kõige paremini valetada oskas ning võtsime ühendust. Teisel pool telefoni vestles meiega üks umbkeelne pilukas, kelle sõnavarast pooled tähestiku tähed puudusid ning vestlus venis üsna pikale, kuna arusaamine oli päris vaevaline. Tähetedest nagu CH, R, F ja V polnud neiu kuulnudki ning võttis ikka jupp aega aursaamiseks, et me räägime cherry picking farm'ist. Pärast tunde telefoni otsas istudes, saime aru, et töö asus kuskil 130 km Griffithist Hillstonis ning tööle saamiseks on meil vaja mingisugust Madec kirsikorjamiskaarti Griffithist. Leidsime siis selle Madec agentuuri üles, saime oma kirsikorjamiskaardid tehtud (väike tasuta loeng ja kaardid käes) ning panime Hillstoni poole ajama ning umbkeelsega kokku saama. Hillstonisse jõudes tekkis juba väike kass peale küll, kuna linn oli ikka õige pisike ja 15 minuti jooksul linnas ringi käies kohtusin ühe inimesega juba 3 korda. Awkward... Pilukaga hakkas siis paberimajandus peale, millest meie teadsime rohkem kui ta ise: pooled paberid olid puudu, TFN-i (maksunumber Austraalias, mis on number 1, et kuskil tööle asuda) ei küsitud ja kogu värk oli megakahtlane. Mõtlesime, et äküll vaatame üle, kui hull see töö ja asi olla saab ja vaatab kaua oleme. Tööd pidi jätkuma veel 3-5 nädalaks.

Edasi viidi meid majutuspaika, mis oli päris farmi lähedal ja 20 km linnast väljas. Iga kilomeeter edasi ja kass tuli veel rohkem peale: mis mõttes?? kas on võimalik veel kolkamaks ja isoleeritumaks minna v? Ja elamiskoht oli ikka veeeeeel õudsaaam: inimesed elasid laevakonteinerites, neljakesi toas või kesest vana põldu telkides või autodes. Ehk kogu variant nägi välja kui mitu kuud kestev festival (ma ei tea no, ma olen ikka pärast 3 päevast Folki või Positivust ikka täielik kalts ja väsinud inimvare), kus juuakse sama intensiivselt ja kõik olid full kaltsud ja lohakad. 90% moodustasid prantslased ja isegi kohtusime järgmine päev mõne eestlasega. Meie valisime igatahes oma elamisvariandiks keset põldu autos magamise, mille eest me pidime maksma 30$ öö!!!!!!!!. Täiesti pekkis, mis röövimine! Maksime 4 öö eest ära ja hakkasime masenduses voodit üles seadma ja

järgmiseks esimeseks tööpäevaks süüa tegema, keset põldu, oma väikese gaasiballooni ja pannikesega, endal higi kuumusest voolamas ja kärbsed silma, suhu ja toitu ronimas. Mee-gaa-maa-see. Sai kuumuses esimene öö kuidagi ära veedetud ja esimene tööpäev sai alata. Äratus kottpimedas, kell 4 hommikul ja pidi taskulambiga nukralt autole nõjatudes müslit veega sööma, kuna see kuradi kuumus ajab kõik halvaks kuraaat. Põllale viis meid 70ndatest pärit hipibuss, mille töökindluses suutsin 10 minutisel teekonnal ikka õige mitu korda kahtlema hakata. Kohtumispunktis oli töölisi ikka päris palju: äkki isegi 100??. Saime oma rakmed selga, kastid kaela ja korjamine sai alata. Ega me amatöörid väga ei teadnud, mis puu see hea on ja kuidas täpselt kiirelt korjata, aga töö iseenesest raske ei olnud, aga ega ka meie polnud väga kiired. Pooled kirsid läksid igatahes mu suhu, mis olid niiiiiiiii heaaaaaaaaaaaaad (igatsen.....) ehk korjasime mingi poole tunniga kahepeale 14 kilo kokku ehk 14 dollarit. Samas kirsikilo oli poes 15 dollarit ja no ma sõin 2 kilo poole tunniga raudpolt ära, niiet võit missugune. Aga korjasime vaid pool tundi, sest vihma hakkas megahullult sadama ja korje lõpetati ära. Jooksime läbi pori kõik bussi varju, kus kohtusimegi mõne eestlasega, kes olid seal juba kuukese olnud. Rääkisid, et päevane teenitus väga 140 dollarit ei ületa ja heameelega läheksid kuhugi mujale tööle, kui vaid oleks kuhu minna. Osad neist ootasid samamoodi Casella algamist. 

Igatahes, hakkasime siis "kodu" poole marssima, kuna buss veel ootas viimaseid korjajaid ja me ei viitsinud ning teepeal saime elu üle järele mõeldud: vist pole väga hea variant sinna jääda. Ma käisin luksuslikus pesus ära ja auto juurde naastes teatas Erko, et homsest on meil töö melonifarmis olemas. Hõissa, hurraa, tollel hetkel oli see melonifarmi pakkumine ikka unistustetöö. 

Griffithis tagasi, saime ka tööandjaga korra kokku, rääkisime oma kogemustest ja rääkis tööst täpsemalt ning järgmine päev saimegi algust teha.

Paar päeva hiljem kuulsime, et päev pärast meie lahkumist tabas kirsifarmi megahull rahetorm, kogu saak hukkus ja hooaeg sai läbi.

Megahea kooslus

Ma niisama

Ärivestlused umbkeelse pilukaga

Sõber vares

Mündipesu, mis pesu küll puhtaks ei pese

Apelsiniraks

Jõudsin veidi pilte teha sellest elamiskohast

 2 kuud melonifarmis

Esimest päeva alustasid meiega melonifarmis ka Liisi ja Elari, kellega tutvusime netis (hoti jutukas) enne kirsifarmi karjääri. Ka neil oli plaan sinna samma kirsifarmi tööle minna, kuid pärast meie esimest päeva soovitasin neil sellest kohast eemale hoida ja midagi uut otsida. Kuna neil polnud tööd, kuid nad olid juba Griffithis kohal, siis sain ka neid farmerile soovitatud ja ka nemad said oma esimest tööpäeva koos meiega alustada.

Esialgu oli meil plaanis koos maja rentida, kuid läbi viperuste õnneks see ikkagi ei juhtunud, kuna kõik grupiliikmed polnud just omavahel sinapeal bestikad eksole.. Veetsime neljakesi koos põllul päevi ja nädalaid, kogedes koos väsimust, külmust ja kuuma, kuivust ja märga, kurbust ja rõõmu, sõprust ja viha, pisaraid ja naeru. Lisaks oli meiega veel käputäis indusid, kes väga keelt ei mõikand, kuid draamasid oli ikka.

Töö oli sama, mis eelmiseski melonifarmis samal ajal: kõplamine, kõplamine, istutamine, kõplamine ja veelkord kõplamine. Tegime seda tööd umbes kuu aega, kuni detsembri alguseni, kuni esimesed melonid valmisid ja sai hakata vaikselt juba shedis pakkimist harjutama hakata. Jõulude ajal jäi juba kõplamist vähemaks ja sheditööd tuli rohkem. Jõulude ajal oli stress megalaes: 13-14 tunnised tööpäevad ja lõppu ei paistnud, kuni tuli jaanuar ja hakkas kogu aeg sadama. Klassika. 

Muidu see 2 kuud melonis oli väga emotsiooniderikas ja iga päev juhtus midagi huvitavat: kui jaksu oleks olnud, siis oleks võinud iga päev vist blogipostituse kirjutada, sest draamat oli nii palju ja kogu aeg oli põnev.

Erko oli harvesti saabudes ikka tõstukipeal, kuid sinna saamine oli paras triangel. Tüüp pandi alguses meloneid korjama, tunnitöö alusel ja iga päev lubati, et varsti saab tõstuki peale, kuid oh ei. Kuna väga polnud korjajaid kuskilt mujalt võtta, siis unistus jahedamast shedist ja kiirest tõstukist jäi järjest kaugemaks. 10 päeva põllul korjajajana ja Erkos plahvatas diiva ning lubas töölt ära minna. Tundub, et aitas, sest järgmine päev sai Erko õnnelikult tõstuki peal rallitada. 

Ütleme nii, et farmerid kasutasid täiega oma töötajaid ära, sest mitte keegi ei taha tunnitasuna meloneid korjata, megaraske ja sitt töö. Isegi päris lepingulised korjajad ei olnud nõus isegi tonnialusel meloneid korjama ning jäid oma arbuuside juurde (siin farmis olid meil melonid ja arbuusid). Kujutan ette kui raske on korjata 21 dollarit tunnis meloneid, kui kõrval korjab tiim arbuuse ja teenivad keskmiselt 400-500 dollarit päevas. Farmer oligi see aasta oma töölised tunnitasu alusel meloneid korjama võtnud, kuna eelmistel aastatel oli lepinguliste korjajatega liiga palju probleeme ehk keegi ei tahtnud neid korjata. Probleem oli ka veel see, et meie ülemus oli 17aastane tatt, kes ei teadnud inimestega normaalsest suhtelmisest ega ettevõtte juhtimisest väga midagi. 

Mina olin enamasti melonite pakkija (top 1 kõige kiirem ikka, hehe) ja vahel sain ka arbuuse pakkida. Ooo ja ma sain ka tõstukiga vahel sõita, ehehehee, pro 2015.

Farmeriteks olid meil abielupaar Marie ja Jamie ning nende poeg Peter. Naljakas see, et ned teadsid meie eelmist farmerit Peter Grechi - Marie ja Peter on sugulased, kes veel 5 aastat tagasi kasvatasid nad koos arbuuse, kuni Peter uue naise leidis ning nüüd on Peter Condos ja Marie Griffithis ja suur tüli ja omavahel ei ole aastaid rääkinud. Draaaamaaa. Kokkusattumus missugune.

Marie ise on megatore naine, vahel megatemperamentne ja kahepalgeline nagu austraallastele ikka kombeks, kuid ikkagi väga toetav ja abivalmis hea inimene.

Kämperid

Pissipaus heina vahel

No aitasime kolida veits

Lõunapaus ehk söö nii palju kui 30 minutiga jõuad

Dieettoit

Ma lahe olemas

Meeletu keeristorm

Esimese tööpäeva tulemus ehk edaspidi olin targem ja kandsin pikki riideid

Päikesepõletuse vesivill kõrval

Moekas

 Melonifarmis töötamise plussid

Apelsinifarmid igal pool ümbruses ja käike päris tihti raksus, et maailma parimat apelsinimahla teha

Naabrimehele kah arbuusi kingiks

Jõululaupäev

Jõulupühapäev, Elari tõi isetehtud taimset "verivorsti" ehk norivorsti, megaparim oli

 Aastavahetus karavanpargis. Lihhtsalt eestlased on copy paste ühesugused, tunneb kaugelt ära juba

Siin melonifarmis oli ka megalt eestlasi, mingi 20 kokku ikka

 Maaailma parim lemmikuim lahedaim koer

Kuumad tükid

Meloni pakkimismasin

 

 Jänutas

Sama vana istutamine nagu ikka

 Kõplamistiim

Moekus taaskord

Viimne tööpäev

Kodututest üürilisteks

Kui me melonisse tööle saime, siis olime juba vist juba kuu aega autos elanud ja päris hästi oma olemise ja elamise ära korraldanud. Kuid kuna teadsime, et jääme Griffithisse pikemalt, siis plaanisime maja või korteri rentida, et saaks odavalt ja mugavalt ära elada. 

Tegelikult oli autos elamisest kopp juba niii ees. Iga päev pidime poes käima, sest toit läks halvaks. Käisime juba melonifarmis tööl ja elasime Griffithis linnapargis, tiigi ääres. Hommikusöögiks sõime müslit veega, lõunaks saia kurgiga. Siit ka dieedinipp: kui tahad kaalust alla võtta, söö hommikuks suur kausitäis müslit veega, lõunaks pool pätsi rosinasaia, kurki võid ka peale lõigata. Õhtuks tee üks hea suur kartuli või riisiroog, aga mida sa järgmise päeva lõunaks süüa ei saa, sest ööga läheb see autos halvaks :).Järgmiseks lõunaks saad jälle saia süüa või ka taaskord müslit veega. Päeval võib paar tundi madalal pulsisagedusel ka mõned tunnid kõplamist teha. Paari nädalaga 3 kilo kaalukaotust garanteeritud.

Pesemas käisime kesklinnas ja magamiskoht oli äärelinnas. Nii ajakulukas. 

Tahtsime juba kiiremas korras oma elukoha leida, aga see on niii aegavõttev siin aeglaste inimeste maal-Austraalias. Algul otsisime netist igasugu kinnisvara rentimise pakkumisi, millele tuli registreeruda ja kuskil 3 päeva pärast võeti ka ühendust. Saime ka paari kohta neljakesi vaatamas käidud, kuid Liisi ja Elari said farmi kõrvale majja elama ja jäime kahekesi elupaika otsima. Nüüd hakkasime vaatama vaid kortereid või väikeseid maju, mida oli väga raske leida, sest enamus pakkumised on 3 magamistoaga elumajad. Lõpuks hakkasime kinnisvaraagentuurides kohapeal käima ja end peale suruma. Lõpuks saimegi ühele kokkusaamisele reede õhtuks 2 magamistoaga majja. Hakkasime maakleriga rääkima, et ei see on ikka liiga suur meile, kas miskit muud pole pakkuda. Oli küll, 1 magamistoaga korter, kuid näitab seda alles pärast nädalavahetust esmaspäeval. Nojah, tuli siis veidi kurba nägu teha ja Erko hakkas kurtma, et elame autos ja nii hirmus kuumalaine oli ka sellel hetkel peal ja meil oli ikka nii paha ja ebamugav. Maakleri süda härdus Erko kutsikasilmade peale ja oli nõus meile kohe seda ühetoalist korterit näitama. No meil oli juba ükskõik, milline see korter välja nägi, olime kindlad, et võtame ära. No ja võtsimegi ja üür on 165$ nädalas.

Lubasime esmaspäevaks kõik paberid ära tuua ja maakler lubas, et teisipäev saame sisse kolida.

Esmaspäeval tegime pooliku tööpäeva ja viisime paar kilo paberimajandust agentuuri registratuuri kohale ning administraatori käest küsides, et kaua minna võib sellega, tuli pettumust valmistav vastus, et KUNI 2 NÄDALAT. Mine pekki! Ma sain lihtsalt megakurjaks, ei suutnud oma pettumust ja kurjust varjata ja tegin vihase näo pähe. Ei mäletagi, mida ma talle täpselt ütlesin, aga Erko sõnul olin ma liiga kuri. Lololol, vabandust, ei suuda temperamenti sees hoida. Igatahes, leidsime kuskilt oma maakleri numbri ja Erko jättis kurva voicemaili, et administraator rääkis meile kurba juttu, mis värk on. Saime kõne tagasi, et ei ei no worries, saate homme võtmed ja kõik on hästi. Igatahes tööandjale ei meeldinud, et me peame järgmine päev kaa pooliku päeva võtma ning Erko tegi maaklerile kurva hääle kõned peale: paluuuuun, luba täna sisse kolida. No muidugi töötas ja veetsime oma esimese öö 1,5 kuu jooksul... põrandal....sest madratsis oli auk.

99% üüritavast kinnisvarast pole mööblit sees ning tuli ka mööbli soetamisega tegelema hakata. Esimesel nädalal oli meil vaid 2 matkatooli ja lauaks karp, sest kaotasime oma matkalaua ära. 

Liitusin FBs igasugu gruppidega ja hakkasin mööblit nillima. Leidsime meganormaalse voodi, mis meile ka kohale toodi. Tuli siis välja, et vanaproua vend oli just ära surnud ja müüb nüüd kadunukese mööblit laiali.... Creeeepyyy...  Algul mul oli küll megaimelik ja hirmus, kartsin et kummitus tuleb kaasa ja äkki ta suri selles voodis. Appiii. Aga hind oli norm ja voodi tundus päris uus, ning saime veel laua ja toolid ja megaodavalt megahea pesumasina ning vaimuhirm tuli ära unustada. Teise müüja käest saime veel öökapid, telekalaua ja teleka. Ostsime 90% soodukaga suure uue vaiba ja viimasena diivani, mille üks vanamees meile müüs ja ära tõi. Vanamees hakkas diivanit meile üles tooma, algul hakkas Erko abistama, aga vanamees leidis maja eest teepealt täiesti suvalise sõber-jorsi, kellel suits hambus ning kes appi tuli. Täiesti lampi marssis me korterisse võõras inimene tänavalt sisse. Kui võõras mees oli läinud, siis mõne aja pärast vatas me uksest mingi 15 aastane nolk sisse ja küsis kellegi järele. Okeii, imelikk. Ja siis istus vanamees me elutoas diivanile maha ja hakkas meiega juttu ajama ja raha ootama. Sellega oli ka ullem triangel, sest tema tütretütar oli selle diivani kuulutuse FB gruppi pannud ja hoopis odavama hinnaga kui see vanamees nüüd küsis. Aga mis me enam teha saime, diivan oli üles toodud ja paika pandud ja nüüd oli megaebamugav situatsioon. Issand jumal no, onu oli megakuri, helistas oma naisele, pani kõlari peale, et too ütleks et oli just 150 dollarit hind. Ma samal ajal otsisin ruttu kuulutust kus oli kirjas et 100. Püha jumal. Meil polnud 150 dollarit sularahagi tollel hetkel, andsime mis oli. Igatahes läks kurjalt minema ja andsis oma aadressi ning viisime järgmine päev mingi 30$ dollarit juurde talle.
Õnneks oli köögimööbel ikka korteris sees ja saime suure külmkapi farmeri käest laenuks.

Aga voodi, 2 dumbat, 2 öökappi, 2 lampi, vaip, diivan, telekas, telekalaud, 4 tooli ja 1 laud ning pesumasin läksid kokku kuskil 700 dollarit ehk 500 eurot. Ei kurda, sest plaanime välja kolides kõik maha ka müüa.

Ja me oleme siiamaani niii õnnelikud ja rahul oma korteriga. Algul ei suutnud uskuda, et  dušš, pesumasin, köök ja magamiskoht on kõik ühes kohas. Ja et on olemas selline seadeldis, et keerad ühte nuppu ning vesi voolab välja ja saame oma nõusid voolava vee all pesta. Luksus! Ja me oleme täiesti kahekesi omaette lõpuks ometi! Ei pea mitte kellegagi jagelema, et kes nüüd süüa köögis teeb ja kes esimesena pessu läheb ja ma ei pea pükse kandma!! Parim tunne maailmas!

Matkasellid

Nuustik kadus ära, pidime köterätikuga pesema

Kärbseeeeed

 Veidi liiiga kuum autos magamiseks

Me kodu 2.korrus vasakul

 Köök, laud kuivamas

Auguga madrats

 Nüüd armas pesa

Lebos

Vabal ajal värvime

 

 Vabal ajal rullume

Ma olen vist viimased 4 aastat ainult viilinud oma küüsi. 

Enam ei viitsinud ja hakkasin kääridega lõikama, aga kuna ma ei oska enam vasaku käega paremat lõigata, siis on Erkost saanud mu manikürist. 

Peab vist veel veidi harjutama.

 

 Ah niisama puhkamas

Tuli üks armas pakk vahepeal

KÕIK sõin üksi ära, ok ok, Erko sai ka mingi 2 kommi kahjuks

 Figid on megaanjämmaaad, Eestis pole vist neid?? kahju

Ostsime cashflow lauamängu ka, väga huvitav

Niisama ilus kapsas, nagu kunstststs

Casella veinitehas

18.jaanuaril oli meil Erkoga Casellas 4tunnine tutvustuspäev, kus tehti väike loeng ja räägiti tööst täpsemalt, mille eest ka muidugi palka maksti. Järgmised 4 päeva oli mul 6tunnised koolitus-tööpäevad, kus saime ilusti töö enamvähem selgeks ja aimu, millega tegu on. Erko sai samal ajal veel kodus puhata ja ootas oma esimest tööpäeva.

Ma oskan nüüd ainult enda tööst rääkida, sest Erko teeb täesti teist asja teises kohas.

Minu vahetused muutuvad iga 2 nädala tagant, Erko on alati hommikuvahetuses.

Ma töötan laboris assistendina ja olen ainuke backpacker asutraallaste keskel. Laboris teeme veinile igasuguseid erinevaid teste. Olen suht sarnaseid asju ka koolis praktikal teinud, kuid seekord on lihtsalt materjal teine. Näiteks mõõdan veini hapniku -ja süsihappegaasi sisaldust, sulfiitide ja alkoholi sisaldust, pH-d, raua ja vase sisaldust, veini stabiilsust ja suhkrusisaldust. Igasugused erinevad testid ja palju tööd. Vastavalt tulemustele, siis veinieksperdid teevad arvutusi ja vaatavad, mida peab sinna veini veel sisse toppima, et tuleks parim vein. Vahel pean ka konditsioneeri alt kuum 40 kraadi minema ja ronima suurte, kuni miljoni liitriste tünnide, otsa ja veiniproove võtma. Esimesel päeval oli jube küll ja põlv täitsa värsises (korutasin kogu aeg: "ära vaata alla, äraa vaaataa allaa!!"). Teises kõrval värvidelaboris tuuakse sisse umbes kilosed viinamarja kotikesed (kuni 300 ööpäevas), erinevatelt põldudelt, erinevad sordid ja meie siis nopime neid marju okstelt kaussi, blenderdame ära ning mõõdame marjade pigmenti. Mida tugevam pigment, seda parem, sest seda enam saab seda mahla lahjendada ja rohkem veini teha ning ka farmerile makstakse selle eest rohkem. Mina olen enamasti seal esimeses laboris, kus teste tehakse ja vahel harva värvidelaboris ja mulle ikka megalt meeldib see töö. Saan ise mõelda, kiirelt tegutseda, multifunktsioneerida ja olla hea selles, mida ma teen. Ei taha väga hoobelda siin, aga olen aru saanud, et ma olen väga hea tööline, ükskõik, mida ma teen. Ma olen alati juhendaja/bossi lemmik (isegi mõrdade keskel koogitehases). Annan endast alati, iga päev 100% ja ei tee mitte midagi poolikult. Võiks vaid leida mooduse, kuidas enda töökust iseenda heaks tööle panna, mitte kellegi teise... Ma olen saanud laboris kõige rohkem ületunde teha, olen vahel ainuke hooajatööline (3 vahetuse peale) nädalavahetusel tööl ja saan parimaid palkasid, mis ma terve elu jooksul olen saanud. 60 töötunni eest nädalas saan palka 1700$ kätte. Ma olen vist pea iga nädal saanud ületunde teha, tavatunnid on muidu 40 ja siin makstakse isegi lõunad kinni (topelt ka veel, ma ei tea miks). Võrdluseks, melonis sain 61 tunni eest 1000$ kätte.

Palk palgaks, aga ma niii väga naudin seda tööd ja olen nii kurb, kui see läbi saab. Ilmselt kestab hooaeg veel märtsi lõpuni, aprilli alguseni.

Erko töö seisneb selles, et veab voolikuid tünnide vahel ning ühendab neid voolikuid seal ja transfeerivad veine ühest tünnis teise ja toovad ka meile laborisse vahel veine testimiseks ja sõidab tõstukiga.

Ma pole Casellas üldse pilte teinud, kuna telefonid seal keelatud, aga noh, proovin ehk järgmine kord salaja mõne öösel teha

Treppidest ronime sinna üles tünnide otsa

Cotton Gin

Juba jaanuari keskel hakkasime kandideerima erinevatesse cotton ginnidesse (puuvillatehas). Töö algab alles aprillis keskel/lõpus, kuid nagu ka Casellas, peab ka cotton ginni varakult kandideerima, sest tung on megasuur. Proovisime erinevaid kohti, kuid jah-vastuse saime vanast heast Agri Labourist, kelle all me ka varem koogi -ja pähklitehases töödanud oleme. Jäime neile ikka meelde kui head ja tublid töölised ning garanteerisid meile kiirelt ka tulevaks cotton gini hooajaks positsiooni. Algul saime pakkumise Haysse, mis on siit 150 kilomeetrit, kuid natuke jonnisime, et tahaks ikka Griffithisse ja no ikka saime ka. Meil nii hea ja mõnus kodu siin, käime trennis, üür megaodav, kõik on nii mugav ja meil on isegi nett!!!! (Kuidagimoodi Erko leidis ühe ainukese teenusepakkuja, kes pakub kuust kuusse, ilma lepinguta paketti. 80$ kuu ja 500G) Ja nii kurb ja raske oleks juba sellest kõigest loobuda. Me elu on muidu täitsa tavaline ja seiklustevaene, elame vaikselt kahekesi oma kodus ja pärast melonifarmi pole suuremaid draamasid ka olnud. Kuigi süda ihkab juba ära. Iga päev unistame kuhugi reisimisest ja millegi uue ja huvitava tegemisest ja nägemisest. Iga päev vaatan erinevaid lennupileteid erinevatesse kohtadesse. Läheks küll, kuid aega ei ole, sest on töö. Ehk tekib mingi auk Casella ja Cotton Gini vahele, eks näis, vaatab, loodab. Isegi nädalavahetusel ei saa kuhugi minna, sest oleme ka siis tööl. 

Vahel käis ka Ummi külas

 Vahel käime Griffithi lähedal ühes pargis, kus niisama on loomad tsillimas (kanad, kuked, paabulinnud, kängurud, emud, eesel, bämbid ja põdrad)

Viime neile kaera, porgantid ja pähkleid

Hiljuti avastasime,et kitsed ka seal, nemad ikka megalemmikud

Ma pole kunagi kukel siukseid himsaid asju näinud, a no samas ma linnaplix kah

Kõige megakurvem on vaadata papakoisid puuris :(:(:(:( kui samal kõrval lendavad sõbrad papakoid, kes saavad looduses vabalt lennata.

Me viimsel päeval Griffithis peaks minema ja vaikselt aeda augu lõikama, et saaksid ära lennata vabadusse

ehehehee

Minu lemmik!!

Kaktused Erko emale

Tulevik on nii hirmutav, samas põnev, aga sama hirmus. Ei tea üldse oma plaane, mis edasi hakkab saama, aga samas nagu teaks. Igatahes on keeruline ja küsimärk.

Tahaks juba koju.