Tulevikuplaanid

Vabandused, vabandused kallid fännid. Pole üldse jõudnud postitada, sest oleme 2 nädalat iga päev rasket tööd vihunud. Kuidagimoodi mingi ime läbi said arbuusid valmis miskit ja nüüd vaja kärmelt ära korjata, sest ees ootab meid uus probleem: kõik tahab hirmsasti üleküpseda või teine probleem: ühes vao otsas on arbuusid toored ja teises üleküpsend. Igatahes tööd hetkel jagub, kuid pinged hakkavad juba ülepea kasvama. Viimasel ajal ajavad kõik töökaaslased närvi ja ülemused närvi ja kõik ajab niiiii närrrvi. Ilmselge märk, et lõpp on lähedal ja kopp on ees, sest meil on veel 2 nädalat ja 6 päeva veel siin olla ja appikene, mis ärevus ja põnevus ja ei teagi, kas oskame enam pärismaailmas elada.

Igatahes plaan näeb ette, et 10.aprill on meil siin viimane päev, mil arbuusid ja kõrvitsad silme ees veel virvendavad. Edasi astume Condos rongile, mille järgmine sihtpunkt on vana hea Sydney, kus ilmselt veedame 3 ööd tuttavas pappseintest eestlase kontoris, et veidi asju ajada ja shopingutuurid läbi viia. 14.aprill lendame Balile/Gili saartele puhkama ära kuni 6.maini, et siis suund Eesti poole võtta, et fännidega kohtuda ja paberimajandus korda ajada. Eestis oleme ilmselt kuskil jaanipäevani ja siis suundume tagasi Austraaliasse ringi reisima ja lõpuks kunagi kuhugi linna paikseks jääma. 

Eks vahepeal võtan jaksu veel kokku, et vähemalt 1 tööpostitus veel teha, sest natuke oleme juba uusi asju teinud jälle ja muidugi vaja kurta, kui närvi ikka kõik ajavad ja kui uskumatute inimestega me ikka koos töötama peame. Inimesi jääb juba järjest vähemaks, sest hooaeg hakkab vaikselt lõppema ja kõrvitsad võtavad arbuuside üle võimust.

Seniks veidi veel tööpilte ja oodakem järgmist postitust.

Väike ports ka selliseid arbuuse meil, mida katab imelik valge tolm, mida maha pühkida ei tohi. Ainuke klient, kes neid tahab on mingi hiina restoran, kus neid arbuuse pidavat kasutama kui mingisuguse supi serveerimiskausina ja arbuusid ise seest valged ja maitsetud, mida ei sööda

Sellised pisikesed kõrvitsad ka meil, mis on siuksed nuhluset, sest nende pakkimine on kõige tüütum maailmas

Viha

Miski surnd väike uss lõunalaual

Erko töötamas

Igapäevaselt käib meil ka buss burgeritega põllal, mis on siuke nuhtlus

Iga päev pean sisemisi sõdu ja võitlusi, et ma midagi sealt ostma ei läheks 

Vahel murdun ja ostan oma lemmmmmmikut jääkohvi

Koristustiim nühkimast tulemas

Peaaegu kogu tiim. Suur osa korjajatest puudu

 Gigakõrvits ja norm kõrvits 

Megapunnitasin seda 25 kg üles, endal veresoon otsaees lõhkemas

Niisama kokkukasvand arbuusipoisid

Ükspäev tapsime shedis tillukest pruunmadu. Isegi sellise väikse beebi hammustus võib juba tappa

Sõitmas põllule, et neid samu minikõrvitsaid 12nekesi pakkima minna

Kõrvitsapõllal

Ja viimane tüdruk peale minu veel alles, kes järgmine reede ka minema läheb

Ootamas uut treilerit

Ämblikud, ussid, kängurud ja kõik muud elukad

Kristel Toppi, ära ämblikepilte vaata!

Suvisel soojal ajal oleme põllul (ehk Erko, sest mina päevavalgust näen ainult taamalt piilumas) igasugu eksootilisi loomi näinud. Vahel käivad pruunmaod korjajaid arbuuside ja kõrvitsate vahel kollitamas, mille peale nad kõik 1/10 sekundiga treileri peale hüppavad. Teinekord kõrvitsapõllul on kõik redback ämblikke (mürgine, kuid surmav vaid lastele, vanuritele ja niisama nõrkadele) ja nende munasid täis ja tuleb ettevaatlikult ämblikke vahelt see kõrvits kätte saada. Ükskord nägi Erko suurt kollast sisalikku ka, mis Erko lähenemise peale nagu draakon oma kaela laiaks tõmbas.

Kujutan ette, et tegi mida sellist Erkole

Erko üldse näeb miljon looma ja elukat igal pool ja mina vahin shedis (tulin eestikeelse vaste peale muideks - ladu) ehk siis laos ainult meloneid ja vahel nühin põrandaid ja uitan tolmupilve sees, kui muud targemat teha pole. Megakade olen ta peale!! Pidevalt tuleb minu juurde oma huvitava jutu ja piltidega jälle mingist uuest loomast ja kui palju känguruid teda kogu aeg vahivad ja piltidele poseerivad.

Ükskord ronis tal siuke elukas peas ja üritas kõrva tungida (veidi väiksem variant)

see ei ole Erko pea

Erko lasi ükspäev motikaga ringi ja enne kui arugi sai, oli juba pruunmaost (Austraalia üks mürgiseimaid, kelle hammustus tapab 20 minutiga, kui vastumürki ei saa) üle sõitnud. Uss üritas muidugi hammustada kaa, aga oli liiga segaduses ja orienteerumata ning Erko õnneks sai ainult ta peaga vastu jalga. Jopppas täiega!

Pruunmadu, mida see aasta päris tihti siin farmis näha on (Erko muidugi näeb, mitte mina)

Sõitis üle paharetist

Põllul on meil veel miljon lendavat rohutirtsu ja ämblikke ja papagoisid ja ega ma tegelt ise ei tea, sest ma ju ei näe peale arbuuside midagi.

Ja mudugi kärbsed, kogu aeg igal pool, isegi shedis alati. Ronivad silmaauku ja kõrvaaku ja ninaauku ja suhu ja nii häirib kui kellelgi kärbes rääkimise ajal nina peal istub ja ta teda ei tunne!

Normaalne nähtus Austraalias

Muidugi igasugu väiksemate putukate nägemiseks ei pea isegi kodust välja minema. Kogu aeg jooksevad meil sipelgad köögis ringi. Meie kappi pole nad õnneks veel jõudnud, aga teised majakaslased on mitu korda pidnud kõik kapist minema viskama, kuna toitu pole läbi sipelgaparve enam nähagi. Vahel öösel kapi kallale nosima minnes leiab ka prussakaid köögist, küll paar korda pisemad kui Impis, aga siiski piisavalt rõvedad.

Ja maja ümber on meil ämblikud. Nii õudne, ma ei suuda. Hirm naha vahel. Redbacki munad ka igal pool ja isegi vist ükskord oli Sydney funnel web elektrinäidikute vahele pugenud. Erkol on mitu korda olnud hommikuti ka jalanõud ämblikevõrke täis ja üldse peab jalanõud alati läbi vaatama. 

Redback, keda on hästi palju kõrvitsapõllul ja meie maja ümber

Sydney funnel web ämblik, kelle hammustus tapab

Mul läheb süda pahaks nende piltide vaatamisest, jeesuke. 

Siuksed ämblikumunad on meil akna all ja ilmselt igal pool ümber maja

Ja ükskord olin mõnusas lamamistsoonis voodis nautlemas, kuni järsku märkasin silmanurgas midagi puhurituule käes võbelemas. Teadsin kohe, et tegemist oli ämblikuga ja juba sekundiga olin karjudes toast väljas. Poisid võtsid ära ta sealt ja tuli välja, et see oli tühjaks imetud ämblikukest ehk järelikult keegi veel suurem ja hirmsam ämblik oli meie toas teise ämbliku elumahlasid välja lutsimas. Väikest uurimustööd tehes selgus, et tegemist oli vist väiksemat sorti hunstmaniga (veidi suurem kui tikutops). Huntsmanid võivad sirguda suuremaks kui me peopesad ja mul tuleb klimp kurku, kui kujutan ette, et selline võis meie toas olla. Sellel ööl ma korralikult ei maganud ja siiamaani kardan me toas olla ja pidevalt pinges iga kõdi ja tuuleiili peale.

Umbes selline rippus me kardinapuul elutult tuueliilis värelemas (pole mürgine)

Muidugi on meil ikka veel hiired, kes aeg ajal lõksu kinni jäävad, aga neid ma õnneks ei karda. Vahvad armsad sellid teised.

Meil on veel kõik krokodillid ja haid ja millimallikad ja igasugused elukad veel nägemata, aga küll jõuab! Enam ei jõua oodata, millal näha saab, jubehuvitav on!