Kodutute seiklused

Eelmise postituse lõppu veel viimane koogitehase pilt koos Kemi (Keeniast) ja Marleeniga (eesti plix). Änksad pliksid

 Eestlaste koduloom beebi-opossum

Toowoombast lahkudes võtsime suuna vana hea Gold Coasti poole ja ööbisime kauni poolsaare tipus, oma muna esiistmel, suunaga öisele linnale. Kuna mõni nädalavahetus tagasi sai juba Kuldranniku ilu üle vaadatud, siis polnud meil mõtet enam oma aega seal väga veeta ning pärast mõnetunnist rannas vedelemist liikusime edasi Byron Bay poole. Linna sisenedes sõitsid vastu kümned tuunitud hipibussid, tänavad olid meiesuguseid bäkkereid täis ning enamus linnaelanikud olid surfarid või elukutselised hawai särgi, pooleseljani juuste ja poolerinnani punutud habemega hipid. Endal tuli ka seal linnas eriti hull chillax mode ja elunautimus peale: parkisime auto hipibusside vahele ning käisime kirikukohvikus taimseid burgereid ja kooki nautimas, samal ajal mängis taamal toidupoe ees kutt trummi, inimesed käisid paljajalu ning tehasetöö stress vajus unustustehõlma. Mõnus elu. Käisime veel muidugi rannas ja jalutasime mäeotsa kauneid vaateid nautima. 

Tagapink paksult tavaari täis

Kodutu meigiprotseduurid

Linnud uued sõbrad, anname neile kaera ja pähklit peo pealt, peaaegu

Kiriku vegan burksid, sest hülgasime liha, sest liiga mainstream

Vegan nutella kook, yummi

Ideaalne ready-to-eat papayyyaa

Vaade kuldrannikule, lemmikuim koht siiamaani

Nahkhiirte kogunemine

Byron Bay

Sõber sisalik

Crazy people

Pagulased 

Flat earth, võimis?

Samal päeval oli veel plaan paarsada kilti edasi Coffs Harbouri poole sõita, et seal öö veeta ning siis edasi vurada. Järgmisel päeval võtsime Coffsis peale Julia peika Williami, kes tahtis mustikafarmist leegid teha ja meiega Sydneys paremaid jahimaid otsima tulla. Kuna meie muna oli liiga mini, tuli paar kotitäit asju minema visata, et Willi ja ta ratas me tagaistmele mahutada. Vähe ebamugav oli: mõned jalakrambid ja põlvemasseerimised, kuid saime hakkama see 600 kilti. Willi jätsime öisesse skateparki und nautima ja ise leidsime vaikse koha rikkurite mansionide tänavate vahel. 

Leia pildilt krabi

Vahepeal tuli Erkole järgmiseks päevaks 25$/h väike tööots, kus sõitis veits autoga edasi tagasi ja aitas 6 tundi kontoril ühest kohast teise kolida. Edasi oli meil plaanis muna maha müüa ja mingi suurem variant omale kanni alla sebida. Ainukeseks probleemiks oli me tavaar, mis oli vaja kuhugi hoiule jätta. Leidsimegi koha, kus sai oma asju hoiustada 80$/kuu (alla kuu varianti ei saanud), kuid meil oli max nädalaks vaja ning tehti 50 dollariga see variant. Asjadest lahti ning läksime vanale heale Parramatta roadile autoaedadesse maad uurima. Vahepeal olime oma muna ka gumtreesse müüki pannud, kuid samas lootsime autoaiast leida vahetusdiili. Plaan oli pärast muna mahamüümist panna uue auto alla max 4000 dollarit. Igasugused variandid käisid me eest läbi, kuid otsustasime ikka mingisuguse maasturi kasuks. Lõpuks leidsimegi oma unistuste auto: 2003 aasta Nissan X Trail Ti 4x4 Luxury Wagon. Istmed käivad alla, saab autos lõpuks ometi sirgelt magada, suur katuseluuk öiste tähtede nautimiseks, 4 vedu, et rannas autoga rahmeldada ja iga Austraalia otsa uudistada, cruise control, et Erko saaks oma hüppeliigest vahel puhata, 2 väikest joogikülmkappi, mida ilmselt eales ei kasuta ning igast muud lisad, millest ma maad ei jaga. Autole oli äsja tehtud ka tehniline ülevaatus. Üks miinus ka – hind, mis ilutses kaugel taamal me 4000 dollari hinnapiirist. Kuid millegipärast tõmbas see maastur meid kui magnet enda poole ning autosse istudes enam välja väga tulla ei tahtnud ja juba seilasid me mõtteis unistused, kuidas me temaga Austraaliale ringi peale teeme. Ütleme nii, et see oli armastus esimesest silmapilgust. Üritasime siis diileriga seal igasugu diile teha, kuid lõpuks jäi hind ikka päris krõbe. Andsime oma muna vastu ja maksime 5000 peale. Muideks, see muna oli 7-8 aastat tagasi ostetud sealt samas autoaiast ja see oli siiamaani ideaalses korras, parim auto, kuid liiga väike me jaoks. Tulime siis lõpuks sealt autoaiast tulema oma uue muskaga, millel 3 kuud rego, 3 aastat kindlustust (kui miskit autol viga, siis on selle parandus kindlustatud, ilma et peaksime ise miskit maksma) ja lisaks maksime veel 100 dollarit aasta peale, et teepeale jäädes tuleb puksiir ja viib ilma tasuta me auto töökotta. Läksime kohe õnnelikult täispuhutavat madratsit ostma, et üle pika aja oma esimene öö sirgelt lamades saaks veeta. 

Kuum katuseluuk

Veel õnnelikud

Õnn suutis kesta vähem kui 24 tundi, kuni parkisime oma auto kuhugi suvalise tänava vahele, et kuhugi sööma minna ning tagasitulles avastasime, et me auto lihtsalt ei lähe tööle enam. Keerame võtit ja täielik vaikus, mitte midagi, isegi mitte mingit tõkatõkatõka häält. Elektroonika kõik töötas, aku oli täis, aga meie olime plindris. Helistasime, siis autoaeda ja kurtsime oma mure ära ja tunni-kahe pärast saadeti nende töötaja kohale ning ega temalgi miskit teha polnud. Vahepeal auto korraks käivitus, kuid siis enam mitte. Kutsusimegi puksiiri järgi, mida ma ootasime reaalselt üle kahe tunni ja kokku passisime sõidukõlbmatus autos kuskil 6 tundi. Klassikaline austraallaste järelt ootamine. Lõpuks jõudsime vaevu enne kinnipanekut mehhaaniku juurde ning teadis poole sekundiga öelda, et asi starteri mootoris, mida ka Erko kohe alguses aimas. Auto jäi ööseks sinna ning me suundusime vanade sõprade autodiilerite juurde, kes andsid meie kasutuseks väikse Mazda, kuni enda looma kätte saame. Kurb oli olla, mase oli peal, et miks meil kogu aeg juhtub, kuid vähemalt olid meil igasugused kindlustused olemas ja oma taskust ei pidanud midagi kinni maksma. Järgmise päeva lõunaks tuli kõne peale, et me auto on valmis ning vurasime kiirelt kohale. Starterimootor parandatud, auto käes ja ikka õnnelikud, et meil veel Sydneys olles see triangelt juhtus, mitte kuskil tühermaal. Kogu parandus läks maksma 250$, kuid see oli meie jaoks juba võõras mure, millega me diilerid edasi tegelesid. Muidu tundub me auto täiesti terve ja ilusti töötav (Erko jagab veits seda värki ikka), kuid seda ei osanud keegi ette ennustada, sest tundub, et auto on enne müüki toomist ka veidi seisnud. 

Elu, miks teed meile nii?

Asenduskodu üheks ööks

Kuna Erko sõber Ummi oli ka kuu tagasi Austraaliasse jõudnud ning ka meie autoga oli enne pikale reisile minekut väike testsõit vaja teha, siis otsustasime kokku saada. Ummi sõitis 300 kilti ja me sõitsime 300 kilti (meet me halfway noh) ning kohtusime NSW põhjaosas Burning Mountainsis. Pidasime väikse pikniku, keetsime riisi, tegime lõket ja libistasime õlle. Oli vahva ja tore, hommikul väike matk mäetippu ja mõnus oli olla. Järgmisel päeval sõitsime meie Sydney poole ja Ummi tagasi farmi tööd tegema. Sydneys pidime veel auto enda nimele kirjutama ning nüüd saime edasi lõunasse liikuda.

Puud ootamas

23 aastat läks aega, aga õppisin ideaalse riisi tegemise ära. Elu on korda läinud

Maaliline

Me pesa

Kõik on ok

Kaktus Erko emale

Burning mountainis puud kuumusest ümber kukkumas

Naljakas grupipilt

Mägi auramas

Küll oli mugav, mitte

Julge kutt mul, käsi kuuma auru kohal

Elame täitsa kodutute elu: nägu peseme tänavatel olevates ühiskäimlates, hambaid rannas või metsavahel ning hommikut sööme puu all pargis. Õnneks on meil leping üle Austraalia kasutatavas 24/7 jõusaalis ning kui liiga kleepekas hakkab või lehk liiga intevsiivseks läheb, siis lähme teeme ühe väikse jõutrenni ning premeerime hiljem end mõnusa duššiga. Tänav on nii koduks saanud, et ma isegi tsillin koduriiete ja rinnahoidjateta tänaval. Mugav, hea elu, no stress.

Mõned päevad tagasi saime Erkoga kõne, kus meid kustuti 3. novembriks NSW Griffithisse tööintervjuule Casella veinitehasesse, kuhu me kandideerisime septembris, aga töö algab alles jaanuaris. Ehk üritame selle nädalaga võimalikult kaugele jõuda, teha ja näha, et tolleks ajaks tagasi sisemaa poole korra põigata.

Järgmises postitusen jagan teile me roadtripi muljeid.

Gold Coast, Crows Nest ja nägeMIST Toowoomba

Lõpuks ometi on Austraaliasse soe ja mõnus kevad saabunud ja jõudsime viimastel nädalavahetustel ka miskit toredat looduses ette võtta. Nagu paar postittust tagasi mainitud, siis 3-päevasel nädalavahetusel otsustasime teiste eestlastega paarsada kilti ranniku poole sõita ja Gold Coastil aja maha võtta.
Las pildid räägivad enda eest

Uus sõbranne

Paar

Magasime sellise kauni vaatega autos.
Kahjuks pidid eestlased ööseks tagasi sõitma, kuid meie jäme veel 2ks ööks elu nautima

 

Nii toredad uued sõbrad, meile nii väga meeldisid, jääme neid igatsemaa

Katsetasime kaamera pikka säriaega

 

Ommukusöök rannas

Ülejäänud päeva olime ainult erinevates randades

 Õhtuks läksime Springbrook National Parki ööd ja päeva veetma

Saia vahele ehk ka ketžupit??

Ööbimiskoht nr2

Söö ruttu ära, muidu jääd ilma

Ma ja jääajaaegne puu

Taamal Gold Coast

Naturaalne sild

Lol, palju sa pildistad seda koske ja mind

Tegelt ka, kopp on ees

Veel randa Coolangattal

 

Üks järgmine nädalavahetus edasi läksime Ceows Nesti matkama. Vähemalt üritasime. Matkasime raja esimesed mõnisada meetrit ära, hakkas jubekuum ja higine, tegime pausi, pidasime pikniku ja läksime tagasi. Noojah, vähemalt natuke matkasime.

  

Kunstst

 

Pettumus rahvuspark, sest jõgi ja kosed olid kuivand

Se mango on lihtsalt ideaalne, kade veits, võiks endalgi siuke taguots olla

Vapralt Eesti rindel edasi

Erko on kõige naljakam, kui tal on käed puusas. Nii ebaloomulik ja vapper lihtsalt

Suht igav oli jah, Erko oli modell

Erkol suunurk kooguaeg katki, hehe, ei saa haigutada ega süüa ega naerda

Emo, ära emo

Veel kõige viimasem päev olime Erko töökaaslastega veel viimseid Toowoomba tunde baaris veetmas ning siis jätsime kurvalt eestlastega hüvasti (kes läksid nüüd 3ks kuuks Aasiasse reisima) ja vurasime Gold Coasti poole puhkama.
Oleme rõõmsad, et Toowoombast ära saime ja et nüüd Austraaliat rohkem avastama saame hakata. Selle kahe kuu jooksul seal linnas muutusime me päris palju: tegelesime enese harimisega, saime lõpuks oma elusuuna- ja plaani paika ning lisaks tegime oma elamisviisis suuri muudatusi. Oleme rahul ning üritame ja julgeme järjest rohkem erineda hallist massist.