Ma vist pole maininud varem, et elu kinkis meile viimasel nädalal Brisbanes ühed õudsad inimesed majakaaslasteks. Tegemist oli austraalia paariga, kes meie ees olid jubetoredad ja sõbralikud nagu austraallased ikka, kuid kui igaõhtuselt jooki hakati panema, siis hakkas üks õudne naisepeksu mäng kõrvaltoas pihta. Nii õudne oli kuulata ja pidevalt tahtmine politsei kutsuda ning mina magada ei julgend, sest äkki tuleb hull mulle ka öösel poole une pealt kallale. Igatahes, kui me üle kahe kuu tagasi Brisbanest Toowoomba poole sõitsime, siis ega meil muidugi polnud mingit elukohta ees ootamas, kus esimesekski ööks sõba silmale saaks, kuid rõõm oli suur, et nende haigete inimeste juures ära saime. Kätlin usinalt terve tee scrollis ja otsis läbi kõik lehed, kust elukohta leida, et siis kõigile kauneid sõnumeid saata, et keegi meile peavarju annaks. Lõpuks just enne Toowoombasse jõudmist saime vastuse ainult ühelt naiselt, kes oli kohe samal õhtul nõus meile maja näitama. Plaan oligi, et kui on enam vähem elamine, siis võtame ära. Esmapilgul oli maja selline enam vähem, käib kah ja kuna ilm oli hirmus külm, siis 2 minutiga sai otsus tehtud: kolime sisse. Võtmed üle antud, saime asju sisse hakata vedama ja siis märkasime kui must, kõle ja räpane see koht ikka on. No mis seal enam, muud varianti nigunii polnud ja esimene nädalavahetus sai üle terve maja ikka suur korralik küürimine tehtud. Alguses elas meiega veel üks Pakistani mees ja hilistes 20ndates kogukas 24/7 arvutimängur austraallane. Algul oli elu täitsa rahulik, harjusime selle kõledusega ära, polnud enam vigagi, kuni pakistaanlane välja kolis ja vahetus ühe austraalia kaltsaka-paari vastu (umbes 30-40 vahel). Ega nendelgi algul väga viga polnud: vähe kahtlased tundusid, mees käis E-R tööl, naine oli ainult oma toas, terve päev, midagi ei teinud, süüa ka mitte ning kartis meid. Mida aeg edasi, seda mugavamaks ehk imelikumaks nad muutusid. Iga kord kui me naisest mööda kõndisime ei jõudnud ta ära jõllitada ja puurida meid ning kui meie hommikul köögiasjatamised tehtud said ja tööle läksime, siis nägime aknast, kuidas ta kööki nüüd jooksis, sest ta ilmselgelt kartis meid. Üldse nägid nad ikka täis kaltsakad välja. Naist ma nägin nende nädalate jooksul korra puhaste juustega ning kui nende toauks oli millimeeter lahti jäänud, siis terve maja haises kui kopitus. Kui ma seda naist niisama tänava peal näeksin, siis ma arvaks, et ta on kodutu narkar. Lõpuks hakkasid nad ka selle teise mängur austraallasega sõbrastuma ja iga päev hommikust õhtuni koos elutoas filme vaatama ning siis läks asi kaunis käest...
Jõudsime oma reedeõhtuselt tavapäraselt trennitiirult koju ning kõik nad kolmekesi istusid maja ees, uksed-aknad pärani, panid jooki, tümm põhjas ja lõbu laialt. Jõudsime oma tuppa ja elumase tuli peale. Mõtlesime juba tollel hetkel asjad kokku pakkida ja leegid teha, kuid meil polnud mitte kuhugi minna. Hakkasingi juba uut elamist otsima, kuid see hirmus öö tuli veel enne üle elada. Vahepeal toodi jooki juurde ning pidu läks järjest hirmsamaks ja aussi naine jäi järjest enam purju. Lõpuks oli ta nii purjus, aina räuskas ja laamendas seal jalad laiali ning ta mehel hakkas ka lõpuks piinlik ning üritas teda magama saada. Kuid teadagi, kuidas on nende purjus inimestega, kellele öeldakse, et nad on liiga purjus ja peavad magama minema. Lõpuks hakkasid klaasid lendama ja mensavered põrandale voolama (naine seal kuupuhastus ja hommikul oli terve tuba mensalappe täis) ja meie samal ajal kuulasime kõike oma toast pealt. Tuli välja, et see naine on veel psühhim, kui ta meile ennem tundus. Mees oli algul elurahu ise, kuid lõpuks viskas ta toast välja, sest naine aina mõnitas ja sõimas teda (vähemalt saime uusi aussi roppe sõnu teadma ehk laiendasime sõnavara). Siis hakkas naine ulguma ja paluma, et teine ta sisse laseks, kuni lõpuks sisse lasi ja jälle meest sõimama ja peksma hakkas, kuni too jälle naise välja viskas. Ja nii terve öö. Täiestiii pekkis, saime 0 magada. Ei jõudnud seda ulgumist, halamist, sõimu, mõnitamist ja karjumist ära kuulata. Lõpuks hakkas nii kahju sellest mehest, et ta sellise psühhiga abielus on. Reaalselt, ma pole kunagi ebastabiilsemat inimest kohanud. Sõimu käigus tuli välja, et neil on 3 last ka veel, naisel vist mõni veel muude meestega, kuid ilmselgelt on nad neil käest võetud. Lõpuks varahommikul tuli vaikus ja saime magama minna, lootes et homme on nad tagasihoidlikumad ning tunnevad veits piinlikust, aga võta näpust: ei tundnud nad midagi. Järgmine päev naersid eelmise õhtu üle, kuid järgnev nädal naine alandas oma meest igal võimalikult hetkel, kuidas tema selles kõiges süüdi oli ning olevat naise peal vägivalda kasutanud, kuid me ilmselgelt kõik teadsime ja kuulsime, et asi oli hoopis vastupidine. Järgevad ööd pidi mees elutoa põrandal magama, telekat vaadates võis ta ka vaid põrandal istuda ning enamuse aja kästi tal vait olla. Kui mees töölt koju jõudis ja magama läks, karjus naine ta üles, et too kartuleid koorima läheks ning kui naine ja austraalia mängur omavahel kahtlaselt palju aega koos veetsid ja full flirtisid ning mees midagi nende jutule vahele rääkis, kästi tollel vait olla.
Igatahes oli see õudne viimane nädal seal majas, sest õnneks me leidsime endale jubetoreda, vaikse ja mõnusa uue kohakese elamiseks. Vähemalt saime eluõppetunni: mitte kunagi, never ever, olgu see maja kui luksuslik villa, me oma kohvreid sinna majja ei tõsta, kui seal elab austraalia paar. uues kohas maksame nädalas 20$ vähem ning nett on ka kiirem. Algul elasid meiega umbes meievanused vennad itaallased ning vanem austraalia paarike koos papakoiga. Itaallased käivad kuskil juurviljafarmis tööl, kuid tänaseks on ainult üks neist järel ja teine läks parematele jahimaadele. Inglise keelega on neil päris kehva: see, kes ära läks, midagi oskas, kuid järelejäänu ei oksa lihtsalt mitte midagi. Alguses küsisin: "Mitu korda nädalas tööl käite?", vastas:"Sorry, ei oska inglise keelt, ei saa aru." Ma: "Olgu, olgu, pole hullu.". Järgmine päev küsisin: "Kuidas tööpäev läks?", vastas: "Ma töötan farmis 3 korda nädalas." Selge, okei, päris kehvad lood selle inglise keelega sul. Jätsin meie edasised suhtlusüritused siis sinnapaika. Muidu on aga nii armsad ja toredad poisid: üks õhtu koputasid me uksele ja tõid isetehtud pannkoogid meile voodisse, mis olid kenasti kaunistatud ja serveeritud. Teinepäev toovad meile vahel igast kapsaid ja brokoleid farmist. Imearmas, imevahva.
Austraaliapaar aga tundus meile juba klassikaline näide, kuidas aussid elavad: mees käib esmaspäevast reedeni tööl, naine passib kodus, ei tee midagi, süüa ka mitte ja vahel panevad koos jooki. Noojah, nendega elasime kuskil nädalake koos, kuni nemadki parematele jahimaadele läksid. Nüüd on meiega üks vanem austraalia mees, kes on siin lennujaama manager, kuid teda näeme üliharva.
Lood on nüüd sealmaal, et meil on 3 päeva siin Toowoombas veel olla ja siis lähme liigume edasi. Finito selle tehasetööga, saigi liiga kauaks juba siia jäädud. Kuskil 2 nädalat tagasi otsustas Erko, et läheb räägib jutud ära ja teeb lõpparve ehk tegin sama ja see reede on meil mõlemal viimane tööpäev.
Kui muidu need 2 kuud koogitehases oli olnud täielik kaos, stressipundar ja iga päev nägin midagi uskumatult uut ja haiget, siis viimane nädal on jubemõnus olnud. Inimesed on vahvad, saan kõigiga hästi läbi ning tean juba, kuidas seal kaoses orienteeruda. Kõik haige ja rõve on nii normaalseks muutunud. Näiteks tean, et ei tasu millegi ega kellegi üle kellelegi kurta, sest muidu mind vallandatakse (jah, haige, ma tean, aga sellised juhtumid koogitehases on tavalised). Või ühel päeval tööle tulles avastada, et aastakümneid ühe koha peal seisnud hiiglaslik ahi on minema viidud ning mille asemel asetseb suur latakas pori ja lögahunnikut, mida pestakse survepesuga, labidatakse kokku ja toruga ära imetakse ning kõige selle ümber pakitakse ja küpsetatakse kvaliteetkooke (jah, Kvaliteetkoogid on selle firma nimi). Või terve päev pole ei vetsus ega mitte ühegi muu kätepesupunkti juures seepi, desinfitseerijat ega kätepaberit ja terve tehas bakteero kätega kvaliteetkooke küpsetab ja pakib. Või et kõik on katki, kõik, mitte miski ei tööta, mitte kunagi. Kõik masinad on lihtsalt alati katki ja tekib kaos ekstrakaoses. Ma võiks sellega lõpmatult jätkata, mis seal iga päev toimub, kuid jaksu jääb väheks. Igatahes ütleme, et väga hullu kogemuse võrra olen rikkam, kui reedel koogitehasest välja astun.
Aga mis nüüd edasi saab? Me jälle väga täpselt ei tea... Esialgne plaan on rannikule minna, seal mõned mõnusad päevad päikese käes veeta ning siis tagasi Sydneysse, et auto maha müüa ja üks suurem variant osta. Vaatasime, et Brisbanes on see autovalik ikka väga nadi ning kuna meil on ka NSW numbrimärgiga auto, siis Sydneys saaks selle vähe kallimalt ja lihtsamalt maha müüdud. Edasi aga tahame taas farmi vaadata, et palju raha vähese ajaga kokku ajada, sest oleme lõpuks tuleviku peale mõtlema hakanud (tähendab mina veits nüüd vist olen, Erko ammu juba maurab siin kõrval, et tuleb ikka tuleviku peale mõtlema hakata; ma ikka tänases päevas elaja, yolo). Saime siin Toowoombas seda E-R 6-14 tööl "linna"elu ka proovitud, kuid nagu näha, siis see pole ikka meie jaoks. Mida kauem me nii elasime, seda vähem me rahul olime ja tundsime, et lihtsalt raiskame oma aega. Samas ilmselt polnud õige linn ega töö kah.
Ääkül, sõpsid, järgmises postituses kirjutan me viimastest nädalavahetustest Toowoombas või tegelt just Toowoombast eemal, sest siin on nii igav ja pole mitttte midagi teha!!!!
Jõudsime oma reedeõhtuselt tavapäraselt trennitiirult koju ning kõik nad kolmekesi istusid maja ees, uksed-aknad pärani, panid jooki, tümm põhjas ja lõbu laialt. Jõudsime oma tuppa ja elumase tuli peale. Mõtlesime juba tollel hetkel asjad kokku pakkida ja leegid teha, kuid meil polnud mitte kuhugi minna. Hakkasingi juba uut elamist otsima, kuid see hirmus öö tuli veel enne üle elada. Vahepeal toodi jooki juurde ning pidu läks järjest hirmsamaks ja aussi naine jäi järjest enam purju. Lõpuks oli ta nii purjus, aina räuskas ja laamendas seal jalad laiali ning ta mehel hakkas ka lõpuks piinlik ning üritas teda magama saada. Kuid teadagi, kuidas on nende purjus inimestega, kellele öeldakse, et nad on liiga purjus ja peavad magama minema. Lõpuks hakkasid klaasid lendama ja mensavered põrandale voolama (naine seal kuupuhastus ja hommikul oli terve tuba mensalappe täis) ja meie samal ajal kuulasime kõike oma toast pealt. Tuli välja, et see naine on veel psühhim, kui ta meile ennem tundus. Mees oli algul elurahu ise, kuid lõpuks viskas ta toast välja, sest naine aina mõnitas ja sõimas teda (vähemalt saime uusi aussi roppe sõnu teadma ehk laiendasime sõnavara). Siis hakkas naine ulguma ja paluma, et teine ta sisse laseks, kuni lõpuks sisse lasi ja jälle meest sõimama ja peksma hakkas, kuni too jälle naise välja viskas. Ja nii terve öö. Täiestiii pekkis, saime 0 magada. Ei jõudnud seda ulgumist, halamist, sõimu, mõnitamist ja karjumist ära kuulata. Lõpuks hakkas nii kahju sellest mehest, et ta sellise psühhiga abielus on. Reaalselt, ma pole kunagi ebastabiilsemat inimest kohanud. Sõimu käigus tuli välja, et neil on 3 last ka veel, naisel vist mõni veel muude meestega, kuid ilmselgelt on nad neil käest võetud. Lõpuks varahommikul tuli vaikus ja saime magama minna, lootes et homme on nad tagasihoidlikumad ning tunnevad veits piinlikust, aga võta näpust: ei tundnud nad midagi. Järgmine päev naersid eelmise õhtu üle, kuid järgnev nädal naine alandas oma meest igal võimalikult hetkel, kuidas tema selles kõiges süüdi oli ning olevat naise peal vägivalda kasutanud, kuid me ilmselgelt kõik teadsime ja kuulsime, et asi oli hoopis vastupidine. Järgevad ööd pidi mees elutoa põrandal magama, telekat vaadates võis ta ka vaid põrandal istuda ning enamuse aja kästi tal vait olla. Kui mees töölt koju jõudis ja magama läks, karjus naine ta üles, et too kartuleid koorima läheks ning kui naine ja austraalia mängur omavahel kahtlaselt palju aega koos veetsid ja full flirtisid ning mees midagi nende jutule vahele rääkis, kästi tollel vait olla.
Maja välivaade
Tegutseb muna kallal
Elutuba köögiga
Ei tundugi vist pildilt nii rõve, aga oli, täiega must ja räpane
Ei tundugi vist pildilt nii rõve, aga oli, täiega must ja räpane
Ma olin majas ainuke, kes pühapäeviti kõik koristas ja puhtaks tegi
Kui kaltsud uue joogi järele läksid, siis Erko julges nende toa ukse vahelt salaja pilti teha, niiiii jube oli
Sealt see kopitusehais tuligi
Me tuba
Leidsin soki, polnd kindel, kas puhas, õrnalt nuusutasin, Erko hakkas näkku toppima, et on küll puhas, ära karda. No kui ta nii puhas oli (tegelt oli küll), kõlbab ka toidu kõrvale lisandiks.
Toit modernselt toidusoojendi kohal.
Toit modernselt toidusoojendi kohal.
Igatahes oli see õudne viimane nädal seal majas, sest õnneks me leidsime endale jubetoreda, vaikse ja mõnusa uue kohakese elamiseks. Vähemalt saime eluõppetunni: mitte kunagi, never ever, olgu see maja kui luksuslik villa, me oma kohvreid sinna majja ei tõsta, kui seal elab austraalia paar. uues kohas maksame nädalas 20$ vähem ning nett on ka kiirem. Algul elasid meiega umbes meievanused vennad itaallased ning vanem austraalia paarike koos papakoiga. Itaallased käivad kuskil juurviljafarmis tööl, kuid tänaseks on ainult üks neist järel ja teine läks parematele jahimaadele. Inglise keelega on neil päris kehva: see, kes ära läks, midagi oskas, kuid järelejäänu ei oksa lihtsalt mitte midagi. Alguses küsisin: "Mitu korda nädalas tööl käite?", vastas:"Sorry, ei oska inglise keelt, ei saa aru." Ma: "Olgu, olgu, pole hullu.". Järgmine päev küsisin: "Kuidas tööpäev läks?", vastas: "Ma töötan farmis 3 korda nädalas." Selge, okei, päris kehvad lood selle inglise keelega sul. Jätsin meie edasised suhtlusüritused siis sinnapaika. Muidu on aga nii armsad ja toredad poisid: üks õhtu koputasid me uksele ja tõid isetehtud pannkoogid meile voodisse, mis olid kenasti kaunistatud ja serveeritud. Teinepäev toovad meile vahel igast kapsaid ja brokoleid farmist. Imearmas, imevahva.
Austraaliapaar aga tundus meile juba klassikaline näide, kuidas aussid elavad: mees käib esmaspäevast reedeni tööl, naine passib kodus, ei tee midagi, süüa ka mitte ja vahel panevad koos jooki. Noojah, nendega elasime kuskil nädalake koos, kuni nemadki parematele jahimaadele läksid. Nüüd on meiega üks vanem austraalia mees, kes on siin lennujaama manager, kuid teda näeme üliharva.
Me uus maja
Tagahoov
Elutuba
Meie tuba
Me köök
Mmm, praekartul, klassika
Lood on nüüd sealmaal, et meil on 3 päeva siin Toowoombas veel olla ja siis lähme liigume edasi. Finito selle tehasetööga, saigi liiga kauaks juba siia jäädud. Kuskil 2 nädalat tagasi otsustas Erko, et läheb räägib jutud ära ja teeb lõpparve ehk tegin sama ja see reede on meil mõlemal viimane tööpäev.
Kui muidu need 2 kuud koogitehases oli olnud täielik kaos, stressipundar ja iga päev nägin midagi uskumatult uut ja haiget, siis viimane nädal on jubemõnus olnud. Inimesed on vahvad, saan kõigiga hästi läbi ning tean juba, kuidas seal kaoses orienteeruda. Kõik haige ja rõve on nii normaalseks muutunud. Näiteks tean, et ei tasu millegi ega kellegi üle kellelegi kurta, sest muidu mind vallandatakse (jah, haige, ma tean, aga sellised juhtumid koogitehases on tavalised). Või ühel päeval tööle tulles avastada, et aastakümneid ühe koha peal seisnud hiiglaslik ahi on minema viidud ning mille asemel asetseb suur latakas pori ja lögahunnikut, mida pestakse survepesuga, labidatakse kokku ja toruga ära imetakse ning kõige selle ümber pakitakse ja küpsetatakse kvaliteetkooke (jah, Kvaliteetkoogid on selle firma nimi). Või terve päev pole ei vetsus ega mitte ühegi muu kätepesupunkti juures seepi, desinfitseerijat ega kätepaberit ja terve tehas bakteero kätega kvaliteetkooke küpsetab ja pakib. Või et kõik on katki, kõik, mitte miski ei tööta, mitte kunagi. Kõik masinad on lihtsalt alati katki ja tekib kaos ekstrakaoses. Ma võiks sellega lõpmatult jätkata, mis seal iga päev toimub, kuid jaksu jääb väheks. Igatahes ütleme, et väga hullu kogemuse võrra olen rikkam, kui reedel koogitehasest välja astun.
Aga mis nüüd edasi saab? Me jälle väga täpselt ei tea... Esialgne plaan on rannikule minna, seal mõned mõnusad päevad päikese käes veeta ning siis tagasi Sydneysse, et auto maha müüa ja üks suurem variant osta. Vaatasime, et Brisbanes on see autovalik ikka väga nadi ning kuna meil on ka NSW numbrimärgiga auto, siis Sydneys saaks selle vähe kallimalt ja lihtsamalt maha müüdud. Edasi aga tahame taas farmi vaadata, et palju raha vähese ajaga kokku ajada, sest oleme lõpuks tuleviku peale mõtlema hakanud (tähendab mina veits nüüd vist olen, Erko ammu juba maurab siin kõrval, et tuleb ikka tuleviku peale mõtlema hakata; ma ikka tänases päevas elaja, yolo). Saime siin Toowoombas seda E-R 6-14 tööl "linna"elu ka proovitud, kuid nagu näha, siis see pole ikka meie jaoks. Mida kauem me nii elasime, seda vähem me rahul olime ja tundsime, et lihtsalt raiskame oma aega. Samas ilmselt polnud õige linn ega töö kah.
Ääkül, sõpsid, järgmises postituses kirjutan me viimastest nädalavahetustest Toowoombas või tegelt just Toowoombast eemal, sest siin on nii igav ja pole mitttte midagi teha!!!!
Jee, uus postitus! :)
ReplyDelete