Appi, palun vabandust nii pika blogipausi pärast! Aeg läheb liiga kiirelt, et leida tunde selle pika blogipostituse kirjutamiseks, kuid liiga paljud fännid on juba postitamisega tagant utsitanud.
Viimases postituses ootas mind ees esimene tööpäev koogitehases ja nüüdseks olen ma seal vist 2 kuud juba tööd vihunud teha. Erko supleb samuti endiselt kõrval naabertehases pähklimägedes, kuid mitte enam kauaks. Ilmselt oleme siin veel 3-4 nädalat, et siis suund parematele karjamaadele võtta.
Minu esimene tööpäev koogitehases oli kaunis lihtne: loopisin kookost kookidele, vahel harjasin põrandat, klõpsutasin kuupäevi pakikestele ja teipisin kaste. Muidugi ajasin esimesel päeval terve lauatäie kooke ka ümber, aga noh, tegijal juhtub, pole viga. Mida aeg edasi, seda hullemaks mu töö läks: pidin korraga kooke kasti pakkima, kolme masinat parandama, teipima kasti alt, kui koogid kastis, siis teipima ka pealt, laduma alust kastidega, alakaalulisi kooke kaaluma, kaste kleepsutama ning masinat kastidega täitma. Vahelduseks sain ka turbokiirusel kooke lindilt püüda, kookost peale loopida ja pakki pakendada nii, et higimull otsaees. Õuduste õudsad olid mu esimesed 2 nädalat, sest keegi mitte kunagi ei õpetanud ega seletanud, mida ma tegema pean ja miks ma seda teen vaid visati mind kord ühte kord teise kohta ning teiste pealt õppisin oma töö ära lihtsalt. Lõpuks harjusin selle hullusega ära ning sain professionaaliks, kuid endiselt ikka vihkasin seda tööd. Iga päev oli haige tõmblemine ja töötajad olid ka vastikud ja õelad inimesed. Kui varem ma arvasin, et austraallased on ikka nii toredad, sõbralikud ja viisakad inimesed, siis koogitehases töötades muutus mu arvamus täielikult. Hommikuti tere ei öelda, head aega ka mitte, enamasti on kõik lõunaruumis vait, omavahel ei räägi ning inimesed on täielikult stressis ja viha täis ning muidugi karjutakse ja mülisetakse töölistega.
Muidu on mu töö ikka E-R 6-14, kuid ükskord käisin ka õhtuses vahetuses kedagi asendamas ja uskumatu kui teised inimesed ja õhkkond seal oli ja kui hea oli tööd teha. Kahjuks mulle õhtune vahetus üldse ei sobiks, kuna siis poleks mul muud elu peale töö ja ma ei saaks kuidagimoodi tööle, kui Erko kella 14ni ise tööl on ja sada jama, poleks seda meile vaja.
Lisaks on see tehas nii rõve, vana ning räpane ja mitte kedagi ei koti ka see mustus ja organiseerimatus. Iga kord, kui ma satun pesuruumi, tuleb täielik ahastus peale ja iga kord ma üllatun ja ei suuda lihtsalt uskuda, kui rõve see on. Pean ettevaatlikult astuma, et jumala eest selle läga sees pikali ei libiseks. Rosinad jäävad saapavahedesse kinni ning moos turritab saapa ja põranda vahelt välja. Samal ajal seisavad täielikud gurmeelised Jamie Oliveri koogid selle pesuruumi kõrval, mille tegemist ma just pealt nägin: tainas tuli ahjust (mis oli igasugutest kahtlastest pulbritest kokku miksitud) ning visatakse kulbiga moosi peale ja palja käega koogipuru peale; pärast mõnetunnist pesuruumi kõrval seismist liiguvad koogikesed pakendamisoskakonda, kus ilus naeratav Jamie näoke koogile ümber volditakse, jubeuhke värk.
Vahel võlutakse kuskilt keldrist mingisugune vana koogimasin ka välja, mille me kuidagi pinnapealselt ära puhastame, kuid kedagi ei huvita, et seal veel aastatevanune kuivanud koogitainas vahel on ja viskame uue taina peale ja hakkame kooke vorpima.
Viimane kuu aega olen ma peamisel rummipalle veeretanud, mis on jubelihtne ja mõnus töö. Eriti mõnus just sellepärast, et seal töötab veel üks eestlane, kellega saame palle veeretades kogu aeg juttu ajada ja kogu seda kohta hommikust õhtuni kiruda. Muidugi on meil vist terve tehase kõige hullem mõrd juhendajaks, kes vahel me jutule vahele segab ja karjub: "Ärge rääkige, tehke kiiremini!" või karjub niisama kellegi peale niisama, sest ta on haige närvihaige. Kui üsna tihti metallidetektor piiksuma hakkab, kuna see juhendaja ise oma käe sinna alla paneb või tehases telefon heliseb, siis ta karjub jälle: "Jää vait" või üldse karjub inimeste peale kui nad üritavad midagi seletada, et nad vait jääks. Igatahes ma pole kunagi kohanud nii närvihaigemat ja vastikumat inimest kui tema, kuid las ta mädaneb oma pensionini seal ja meie saame sealt juba varsti leegid tehtud. Muidu mina olen vist ainuke meie tiimist, kes talle meeldib, kuna olen top 1 multifunktsioneerija ning kiire. Jubepiinlik on tegelt olla, kui ta samal ajal kellegi teise peale karjub, et ta vait jääks ja siis tuleb mulle ütlema, et ma olen ainuke, kes seal peaga mõtleb ja ainuke, keda ta usaldab. No okei, aitäh, ei oska miskit kosta, polnud küll elu eesmärk sellisele inimesele muljet avaldada.
Pole mitte midagi head öelda selle töö kohta ja raha saan nädalas 700 dollarit kätte, mis pole ka teab, mis suur summa, but it's something.
Muidu on mu töö ikka E-R 6-14, kuid ükskord käisin ka õhtuses vahetuses kedagi asendamas ja uskumatu kui teised inimesed ja õhkkond seal oli ja kui hea oli tööd teha. Kahjuks mulle õhtune vahetus üldse ei sobiks, kuna siis poleks mul muud elu peale töö ja ma ei saaks kuidagimoodi tööle, kui Erko kella 14ni ise tööl on ja sada jama, poleks seda meile vaja.
Lisaks on see tehas nii rõve, vana ning räpane ja mitte kedagi ei koti ka see mustus ja organiseerimatus. Iga kord, kui ma satun pesuruumi, tuleb täielik ahastus peale ja iga kord ma üllatun ja ei suuda lihtsalt uskuda, kui rõve see on. Pean ettevaatlikult astuma, et jumala eest selle läga sees pikali ei libiseks. Rosinad jäävad saapavahedesse kinni ning moos turritab saapa ja põranda vahelt välja. Samal ajal seisavad täielikud gurmeelised Jamie Oliveri koogid selle pesuruumi kõrval, mille tegemist ma just pealt nägin: tainas tuli ahjust (mis oli igasugutest kahtlastest pulbritest kokku miksitud) ning visatakse kulbiga moosi peale ja palja käega koogipuru peale; pärast mõnetunnist pesuruumi kõrval seismist liiguvad koogikesed pakendamisoskakonda, kus ilus naeratav Jamie näoke koogile ümber volditakse, jubeuhke värk.
Vahel võlutakse kuskilt keldrist mingisugune vana koogimasin ka välja, mille me kuidagi pinnapealselt ära puhastame, kuid kedagi ei huvita, et seal veel aastatevanune kuivanud koogitainas vahel on ja viskame uue taina peale ja hakkame kooke vorpima.
Viimane kuu aega olen ma peamisel rummipalle veeretanud, mis on jubelihtne ja mõnus töö. Eriti mõnus just sellepärast, et seal töötab veel üks eestlane, kellega saame palle veeretades kogu aeg juttu ajada ja kogu seda kohta hommikust õhtuni kiruda. Muidugi on meil vist terve tehase kõige hullem mõrd juhendajaks, kes vahel me jutule vahele segab ja karjub: "Ärge rääkige, tehke kiiremini!" või karjub niisama kellegi peale niisama, sest ta on haige närvihaige. Kui üsna tihti metallidetektor piiksuma hakkab, kuna see juhendaja ise oma käe sinna alla paneb või tehases telefon heliseb, siis ta karjub jälle: "Jää vait" või üldse karjub inimeste peale kui nad üritavad midagi seletada, et nad vait jääks. Igatahes ma pole kunagi kohanud nii närvihaigemat ja vastikumat inimest kui tema, kuid las ta mädaneb oma pensionini seal ja meie saame sealt juba varsti leegid tehtud. Muidu mina olen vist ainuke meie tiimist, kes talle meeldib, kuna olen top 1 multifunktsioneerija ning kiire. Jubepiinlik on tegelt olla, kui ta samal ajal kellegi teise peale karjub, et ta vait jääks ja siis tuleb mulle ütlema, et ma olen ainuke, kes seal peaga mõtleb ja ainuke, keda ta usaldab. No okei, aitäh, ei oska miskit kosta, polnud küll elu eesmärk sellisele inimesele muljet avaldada.
Pole mitte midagi head öelda selle töö kohta ja raha saan nädalas 700 dollarit kätte, mis pole ka teab, mis suur summa, but it's something.
Kuna meil telefonid tehases keelatud, siis kõik pildid on veits udused ja kiiruga salaja tehtud
Mitte kedagi ei huvita need pesemata panged
Meil paar päeva tagasi läks koristaja ka töölt ära ning kõikide kraanikausside juures on seep, desinfitseerija ja kätepaber otsas ning terve päeva jooksul ei saanud mitte keegi käsi pesta ja plätserdasime bakteeroste kätega mõnusalt koogi sees
Meil paar päeva tagasi läks koristaja ka töölt ära ning kõikide kraanikausside juures on seep, desinfitseerija ja kätepaber otsas ning terve päeva jooksul ei saanud mitte keegi käsi pesta ja plätserdasime bakteeroste kätega mõnusalt koogi sees
See on tegelt puhas põrand
Erko oli alguses oma tööga väga rahul, kuni teda kotte lappama suunati. Sai paar nädalat 2 tundi päevas ületööd teha ning aitas poistel 20 kiloseid kotte kuhugi aluse peale visata. Küll siis kippusid näpuvalud ligi, kuid kauaks seda nalja polnud ja sai jälle uue töö peale. Ega ma väga täpselt teagi, mis ta teeb: sorteerib seal pähkleid, sõidab tõstukiga ja opereerib ringi. Vahel vaid kurdab, et veits igav ja üksluine töö on. Vähemalt saab vahel hunniku pähkleid tasuta kodu toodud, olen rahul.
Erko rääkis mulle kohe esimesel nädalal, et leidis eestlasest sõbra omale töö juures ja et tema tüdruk töötab koogitehases. Ma muidugi tundsin tööl kohe kaugelt eestlase ära, kuid ega ma siis julend rääkima minna, nagu eestlasele ikka kohane. Eks me mõlemad teadsime, et me oleme eestlased, kuid paar nädalat kõndisime üksteisest ükskõikselt mööda, kuni ühel päeval võttis Marlen julguse kokku ja ütles mulle tere ja küll siis hakkas alles jutt voolama. Tuli välja, et meil on mõlemal samad huvid ning eesmärgid ja oleme täitsa sarnased pliksid. Täitsa meeldiv ja rõõmustav ning palju toredam on tööle minna.
Pilte Erko töökohast
Elu on meil muidu üsna rutiinne: E-R mõlemad 6-14 tööl, siis kodu sööma, trenniminek, kodus jälle süüa tegema ja magama ära ja nii kuni nädalavahetuseni, mil teeme nädala toidušoppingu ja jälle ongi esmaspäev. Sellepärast polegi mul aega oma ainukesi lõõgastusmomente blogikirjutamisele raisata.
Mida aeg edasi, seda vähem rahul me siin oma eluga oleme ja vahel tuleb ikka kriis peale, et mis me oma eluga peale hakkame. Raha väga kõrvale ei pane, mingit arengut ka ei toimu, ei liigu oma elueesmärkide poole ja tunneme, et lihtsalt raiskame oma aega. Iga nädal muudame plaane ja ei suuda otsustada, mis me mõne nädala pärast peale hakkame. Viimaste plaanide järgi osustasime siiski vist edasi jälle farmi vaadata, kuid mitte üle 2-3 kuu, sest tahame lühikese ajaga kiirelt suure summa kokku ajada ning siis edasi mõelda ja vaadata. Aga eks näeme ja vaatame.
Veidi vaba aja pilte
Suur ananass
Vaade me mäeotsa linnast
Siin linnas sõidavad iga päev lehmi täis rekkad tapamajja ühes suunas ja tühjad rekkad tagasi teises suunas
Iga päev lehvitan armsatele lehmakestele ja vaatavad mind kurvalt vastu
Ilmad lähevad järjest soojemaks ja üritame iga päev pärast tööd oma kohvitamised ja söömised tagaaias päikest naudeldes teha
Ükspäev oli linnas paraad, kuuse ja jõuluvanaga, septembrikuus, norm
Käisime jaapaniaias jalutamas
Kevadised kaunid kirsipuud õitsemas
Palju suuri kaktuseid Erko emale
Iga pühapäeva hommik käime turul kastide viisi odavalt puu- ja juurvilju ostmas
Banaanid on lemmikud, sööme kasti nädalaga vabalt ära
Mangod veel natuke liiga kallid, et kastide viisi osta, ootame hooaega, vajalik info
Banaanid on lemmikud, sööme kasti nädalaga vabalt ära
Mangod veel natuke liiga kallid, et kastide viisi osta, ootame hooaega, vajalik info
Vabal ajal üritame muskulaarseteks saada
Lisaks tööle on meil ikka korralik triangel elamise ja majakaaslastega olnud, kuid jätan selle järgmise postituse preemiaks, mis tuleb neljapäeval, kuna sain seekord selle päeva töövabaks ning pühendan selle teile, kallitele fännidele.
