Autovarastest, auto parandusest ja mõrvaritest

Nüüdseks on teada, kes meile autosse sisse murdsid: 15-aastased aborigeenist kolmikumürsikud, eluheidikud ja linna poolt vihatud (samal nädalal, kui meie autosse sisse murdsid, olid nad veel 4 autos ja 2 koolis lõhkumas käinud). Kohe algusest peale teadsime, et tegemist mingisuguste noorte alaealiste kuttidega (kes kapuutsid peas huligaantsemas käivad), sest kogu linn teadis ja vaikselt hakkas ka meile igalt poolt infot tilkuma. Kõigepealt nägi töökaaslane Liam hilistel öötundidel 35-kraadises kuumuses pusa ja kapuutsiga tüüpi baari ees seismas. Küsimuse peale, miks ta nii kuumaga pusa kannab, hakkas tüüp värisema ja ei vastanud midagi. Ma olen täiesti 100% kindel, et see oli see sama pätt seal. Siis tuli meile austraallane tööle, kes pärast jutu ärakuulamust teadis kohe, et tegemist noorte kolmikutega. Siis väitis hotellitöötaja, et see, kes meie autot parandab (pole sama inimene, kes sisse sõitis) teab nende kolme tüübi nime. Pärast suurimat otsingut Facebookis, autasustasin end aasta 2014 parima stalkeri tiitliga ja leidsin ühe perekonnanimega terve selle pättide perekonna FBst üles. Ema ametiks on: full-time mom (täiskohaga ema), ütleks, et päris halba tööd on need viimased 15 aastat teinud. Kuna autot me iseseisvalt korda ei saanud, viisime selle töökotta ja rääkisime ka seal oma mure ära ning töölised kohe teadsid, kellega tegu. Mõni aeg tagasi olid need kolmikud ka nende töökotta sisse murdnud ja huligaanitsenud ja isegi kaameratele jäänud, a no politsei ikka midagi ei teinud. Töökoja mehed õhutasid meid kättemaksule, sest nemad kui kohalikud ei saa midagi neile närakatele teha. Kahjuks tahame veel siin pikka aega olla ja ei taha, et meid riigist alaealistele kehavigastuste tekitamise eest riigist välja saadetaks. Lisaks kohtusime ühe 16-aastase poisiga (nimeks Tom), kes tuli nädalaks meile kooliasjus farmi, et töökogemus saada. Tom rääkis, et need kolmikud olid ta klassivennad, kuid nüüdseks nad ammu välja visatud või välja kukkunud. Nad on suure perekonna liikmeks, kus isa ei ole ja ema on haige ning vähese tähelepanu tõttu sellisteks värdjateks on kasvanud. Neid on pidevalt ka noortevanglasse (vist meie vana Puiatu moodi) pandud, kust nad pidevalt põgenevad ja midagi enam teha ei anna. Üks neist kolmikutest oli eelmine aasta (arvatavasti varastatud) autoga avarii teinud, 4 korda üle katuse veerenud ja peaaegu surma saanud. Ega see polnud vist piisav life changing experience (elu muutev kogemus), et end kokku võtta ja paremaks inimeseks hakata. Ükspäev sõitsime neist kolmikutest autoga mööda ja kõigi me pilgud kohtusid ja ei jõudnud ära jõlltiada teineteist. Meie teadsime neid, nemad teadsid meid. Teinepäev putitas Erko vaikselt parklas autot, kui umbes 10-aastane poiss tuli parklasse aeda kangutama. Erko läks kohe oks laiali küsima, mis värk on. Väitis, et otsis otseteed. Jajah. Mõne aja pärast üks kolmikutest kõndis parkla poole ja Erkot nähes otsa ringi pööras. Igatahes toimub siin linnas ülikahtlane värk pidevalt ja meil on hirmus ja kohalikel on hirmus, kuid mitte keegi ei võta mitte midagi ette. Meie igatahes üritame oma auto ikka alati veidi nurga taha tule alla parkida ning hoiame uksed lahti ja aknad all, lootes, et lahtisesse autosse pole pättidel mingit pinget sisse murda. Igaks juhuks võtab Erko igaks ööks ka mingi jupi kapoti alt kaasa, juhul kui peaksidki jälle juhtmeid lõikama ja säristama, siis ei kärssa midagi läbi ja jääks ainult juhtmete parandamise vaev. 

Mõned nopped perekond Powellite FB pildikollektsioonist
Condobolini hirm

Liiga musklis, kardan

Jätkame autojutuga. Kuna Erko pusis nii kuis sai, kuid tööriistadest ja teadmistest jäi veidi vajaka, siis viisime raske südamega auto töökotta, mille saime juba 2 päeva hiljem, rahakott 350 dollari võrra kergemana, tagasi. Asi oligi nii nagu Erko arvas: immo oli kõik lukku pannud ja kütusepumba releega miskit. Nädal aega tagasi saime ka uue ukse ette, küll veidi teist tooni ja suvaka spreivärviga väritud. Erko polnud rahul, aga uks oli vähemalt ees. Kuna esimene plekk oli ka muljutud, siis uks ulll ragises iga avamisega ning ka aken polnud elektriline. Erko ei suutnud asja nii jätta ja hakkasime üheskoos autot vaikselt putitama. Võtsime vanast uksest mootori ja kõik jutud välja, et uude ümber tõsta. Elektrilise akna mootoriga jamasime 3 päeva ja aru ei saanud, miks ta jumala eest tööle ei lähe. Erko tegi maailma uurimstööd, uuris netist kõik ukse anatoomia, juhtmete ühendused ja takistused ja voldid ja asjad kõik ära ja no ikkka asja ei saanud. Lõpuks avastasime, et oih, olime aknaluku nupu alla vajutanud. Igatahes on kõik nüüd putitatud ja kõik korda tehtud ja näeb ilus välja (suht). Ja mina olen miljon asja autode kohta õppinud. Eestis võite vabalt mulle oma autod putitama tuua, kõik parandan insta ära, tean kohe milles probla, eksole.

But wait, there's more!

Saime esimest päeva autoga tööl olla, kui panime auto põllale seisma ja kui mina sellega sõitma üritasin hakata, siis auto lihtsalt ei käivitunud. Jooksin siis higi silmas, klimp kurgus Erkole muret kurtma. Vaatasime siis asja üle ja olime tuled 5ks tunniks tööle unustanud ning aku oli täiesti 0. Mitte ühtegi häält käivitumisel. Krokodillid toodi kohale, auto veidi töötas koha peal, sest pidin kõplamise lõpule vima, kuni auto jälle pildi kotti viskas. Uuesti krokodillid peale, saan paarsada meetrit sõita, kui auto keset sõitu lihtsalt välja suri. No midaaaa, mikss meie, warum ich, potšemu ja, why me???? Erko arvas, et aku ühenduste viga ja liiga lõdvalt ja sõitsime siis pärast tagasihoidlikku putitamist kodupoole. Pärast 5 km hakkas auto jälle jamama ja üle 60 enam siisse ei võtnud. Siis ei võtnud enam üle 40 ja 20 sisse, kuni vaikselt tee äärde veeresime ja välja surime. Täiesti pekkis, miks jälle. Kohe peatus tee kõrval auto, kes abi pakkus ja üritasime auto käima saada. Käivitus korraks ja suri välja jälle. Õnneks teadsime, et üks töökaaslane veel tulemas ja saab meid nööritaha võtta ja linna viia. Saime siis lõpuks koju ja kohe uut akut ostma, sest Erko arvas, et just seal võibki viga olla. Äkki aku nii vana ja pekkis, et ühekordne täiesti tühjaksminemine ja aku ei suuda end üldse enam laadida. Läksime poodi, ostsime aku (90 dollarit) ja suure limonaadi (5 dollarit) ja andsime 100 raha. Tagasi saime 10, sest poemüüja tahtis no niisama meile selle limonaadi anda. Ütles, et ah, las see limonaad jääb, võtke niisama. 200 m kodu, 20 kg-ne aku käeotsas ja juba auto peatus me kõrval, et äkki vaja abi ja ära visata meid. Niiet kohtab ka päris häid ja toredaid inimesi ka vahelduseks. Igatahes, putitasime seda autot terve päev ja muss käis ja tuled põlesid ja auto jälllllle ei käivitunud. Krokod peale ja tiirutasime, et laadida, kuid ikka, kohe seismajäädes aku tuli läheb põlema. Erko arvab, et generaatoriga mingi jama ja ei lae akut täis korralikult. Igatahes, vaatame, mis homme saab, äkki viib töökotta jälle, kuigi Erko mõlgutab mõttes uue auto ostmist... Ma ka enam ei jõua...

Tööga on järgmine nädal korraks kitsas käes, sest kõik on kõblatud ja rohitud ning saime 3 vaba päeva nädala keskel. Erko läheb 200 km kaugusele Orange linna tõstukijuhi lube tegema ning ma lähen ka niisama suurde linna kaasa, et šopata ja uus läpakas osta. Erko saab muidugi nende 3 päeva eest täispäeva palka ka ning 550 dollariline koolitus makstakse ka kinni. Norm süsteem. Kohe kohe hakkab viljakoristus, arbuusid paisuvad ja kuskil 2 nädalakest veel, et hakata 60-80 tundi nädalas tööd tegema.

Putitaja putitab veel vana ust

Uus uks ees, veidi teist tooni, mitte metallivärv ja kogemata ka ülemine must liist ära värvitud

+ toonitud aken

Seest puhas vähemalt

Tunnen ka nüüd auto ukse sisu

Uhke tehtud töö üle

Eile/täna oli meil veel üks ebameeldiv intsident ühe hotellielanikuga. Nimelt onu1 käib siin hotellis ainult nädalavahetuseti ning on alati meiega ülisõbralik ja rõõmus ja tore. Tuli ka see nädal, kuid mitte üldse nii toreda ja rõõmsana kui tavaliselt. Läksin kööki ja hakkas minuga megapahandama, miks köök must ja sitane on, et sakslased jätavad asjad laiali ja pesemata ja keegi oli onu2 toidu kraanikausist alla valaud ja oma riisi keetma seal hakanud. Nimelt ennem päeval tahtsin köögis süüa teha ja vaatasin, et kõik asjad laiali, tulen hiljem tagasi. Tunni aja pärast olid kõik asjad samamoodi ja vaatasin, et pliidil pott seisab niisama, veits vett sees aint. Mõtlesin, et kuna siin kõik jätavadki pidevalt omi asju laiali, siis eks ma valan selle vee ära ja kasutan ise seda potti. Igatahes tuli välja, et see oli onu2 vesi seal, kes meile midagi ei öelnud, miks me ta poti võtsime. Onu1-lt sain aga nii megapalju sõimu ja olin segadused ja kurb. Järgmine päev ei saand ikka rahu ja tuli arvete klaarimisega tegelema hakata. Läksin siis jutule, et ilmselt siin veits arusaamatusi selle potiga, mille peale onu1 tuli mulle kööki näpuga järge ajama sildile seinal, mis ütleb, et peske nõud, kuivatage ja pange kappi, mis polnud üldse eelmise päeva intsidendiga seotud. Mina olen siin üldse top 1 korrahoidja ja teiste nõude ärapanija köögis, sest mai suuda mustas köögis süüa teha. Hakkas siis karjuma jälle kui must on kõik ja et Erko on tema vastu lugupidamatu olnud. Me olime megasegaduses, et midaaasssja ta ajab, mida me nüüd teinud oleme. Saime pihta, mida ta mõtles. Nimelt nädal tagasi putitas Erko taaskord parklas autot, mille kõrval asub ühe poe kõige kõvemini undav konditsioneer. See sama onu1 oli hotelli rõdult 2. korruselt miskit meile hüüdnud, kuid me ei kuulnud midagi. Erko oli käega löönud ja sellepärast see onu1 ta peale nii vihane oligi. No püha jumal küll, mingi täielik titt, et 50aastane mees selle peale solvub. Igatahes, üritasime megaseletada ja vabandada, kui teda kuidagi solvanud olime, aga see ei võtnud meid üldse kuulda vaid hakkas meid ähvardama, et ta on 18 aastat mõrva eest vangis istunud ja meil ei tasu üldse midagi talle öelda. Mida ****. Täiesti pekkis, mis tal viga on, värdjas. Lihtsalt ülekohus 5miljon.  Tapab ära ka veel, kui nõusid kappi ei panda. Kõige rohkem ajas närvi, et ta ei lasknud meil ühtegi sõna öelda. Ainult shh ja shh iga meie sõna peale. Lõpuks surus me kätt ja andis mango. Mis mõtttes nagu? Täiesti haige inimene. Iga päev elame järjest rohkem hirmus ja vihkame seda linna. Pole need austraallased kõik nii sõbralikud ja toredad midagi...

 Olin ükspäev juuksur ka

Mul polnud õrrna aimugi, mida ma teen, aga no mingit asja isegi sai

Eestis võin juukseid ka teil kõigil lõikama hakata

Käisime korra järveääres kaunist loojagut vaatamas

Väike Beti igatseb meid ja meie igatseme teda ka

Pildil Kätu ja Erko

Borambil North Farm - Grech Melons

Oleme nüüd kuskil 1,5 kuud töödanud Grech Melons farmis ja peaks lähemalt farmi ja meie tegemistest kirjutama. Farm tegeleb hetkel arbuuside ja kõrvitsate kasvatamisega, kuid varasemalt on ka meloneid ja väikeseid suvikõrvitsaid ehk zuccinisid kasvatanud. Omanikeks on Peter ja Michelle, kes on väga toredad, sõbralikud, vastutulelikud ja hoolivad inimesed. Meile nad väga meeldivad ja ka meie meeldime neile väga ja oleme kohe algusest peale veidi paremal positsioonil olnud kui teised (sest oleme eestlased, kes on Peteri lemmik töörahvas).

Kui farmi tulime, pandi mind kohe esimesel päeval labidatama ja kilet lohistama ja rasket mehetööd tegema. Algul oli ikka väga raske ja ei suutnud uskuda, et 3 kuud siin vastu suudaks pidada, rääkimata 6st kuust. Kuid nüüd on otsus olemas ja veedame oma aja siin kuni aprilli alguseni.

Alguses tegelesime veesüsteemi paigaldusega, kiletamisega ja istutamisega (millega tegeleme siiamaani). 

Kui põld on eelmise aasta saagist ja taimedest puhastatud, hakkab kiletamine. Korraga kiletavad 3 inimest, sätivad kiled ratta alla ja samal ajal jookseb kile all ka trip tape ehk õhuke plastikust veetoru, mille kaudu taimed vett saavad. Kui kile sätitud, hakkab traktor sõitma, samal ajal kutid viskavad labidaga hunniku mulda otsa peale ning jooksevad labidas käes, elu eest traktorile järgi, et sellele hoopealt peale hüpata. Traktori otsas peavad jälgima, et kile ääred ilusti mulla alla jäävad ning et kile ega trip tape otsa ei saaks. Üks päris raske ja tolmune töö, mida isegi mina pool tundi teha sain ja minestuseäärel lõpuks olin, kuna päike kuumas lagipähe ja näol ka mask ees oli.

Pärast kiletamist tuleb kileotsad kõik sama kaugele tõmmata, ära matta ja trip tape läbi tõmmata. Trip tapele keeratakse ühte põlluotsa kraanid külge või volditakse tropp ette ning teine pool ühendatatkse suure sinise peamise veetoruga. Vahepeal peab ka seda sinist toru megamatma, et traktor üle saaks sõita ja trip tape sinise toruga ühendama. Lisaks veel igasugu nipet näpet tööd selle sama veesüsteemiga. Igatahes on see meil nüüd kõik tehtud ja mulle meeldis see palju rohkem kui see, mida me praegu päevast päeva, nädalast nädalasse teeme: rohime ja kõplame.

Rohimine käib ikka nagu rohimine ikka: roomame ühest põllu otsast teise ja nopime tutikesi augukestest. Aint jama, et need augud teadatuntud ämblike meelispaigaks on. Kõplamist oleme ka rämmelt teinud ja kael on allavaatamisest kange. Ükspäev mõõtsin ära, et kõndisin kõblatest 11 tunniga kuskil 16 km maha ehk kõplamine on minu jaoks niii raske ja väsitav töö. Päkad megavalutavad ja varvastele paksendid hõõrdunud. Iu. 

Kui me ei kõpla, siis me istutame, kus ma jälle kõnnin miljon kilti maha. Teen ikka kvaliteetikontrolli ja vahetan kuttidel tühje aluseid uute vastu.

Kui mina miljoneid maha kõnnin, siis Erko muidugi istub terve päev traktori otsas või laseb motikaga ringi ja paneb taimedele vett käima või vahel ka väetab. Erko üldse suur Peteri lemmik ja saab paremaid töid teha. Mõni kord isegi Erko peab kõplama lausa mõne tunni ja jonnib terve aeg kui väsinud ta on. Suur jonnipunn. Mina ei jonni, olen usin töötaja.

Ja kõige raskem töö siin farmis on pikkade arbuusitaimede tee pealt ära tõstmine, kuna taimed kasvavad tee peale, kus varsti viljakoristustraktor sõitma hakkab. Tundub leboots töö, aga pärast viite minti on kõik nii läbi omadega. Terve aeg küürakil ja liigutame neid taimi. 

Igatahes on igavad, üksluised tööd vaid järel, mida on kuskil veel max 4 nädalat, kuni mina shedi (suur varjualune, kus toimub arbuuside puhastamine ja pakendamine) korraldama lähen ning Erko põllule päevast päeva traktoritama läheb ning põllu korraldajaks hakkab. Erko peab ka lähiajal 600 dollari eest 3-päevase tõstikujuhi lubade koolituse 200 km kaugusel Orange linnas läbima.

Hetkel oleme juba ametikõrgendust saanud ning oleme Peteri ja Michelle paremad käed, kes korraldavad tööd põllul ja kõik info nendeni viime. Peame ka teistele töölistele tööülesandeid jagama ja leidma parimaid viise, kuidas põllul aega kokku hoida ja kõike võimalikult efektiivselt teha. Igatahes kanname nüüd suuremat vastutust ja saame rohkem palka (23.60 h). Kuna praegu on megakuumad ilmad (üks päev 44) või sajab vihma (täna 2. korda selle aja jooksul), on veidi lühemad päevad olnud kui muidu. Tunde oleme saanud 46-58 nädalas , kuid harvesti (viljakoristus) ajal hakkab ilusti üle 60 nädalas ära tulema. Maksudeks läheb umbes 20%.

Töö pole hullu midagi, inimesed on toredad ja üldse pole stressi ega pingeid. Algul sõime ainult nuudleid ja makarone, kuid nüüd teeme ikka paremaid sööke ja üldse väga rahale ei mõtle enam, sest noh, esmaspäeval jälle palgapäev. 

See sama kiletamismasin, kuhu elu eest järgi peab jooksma

See sama trip tape, mille kaudu toimub kilealune taime kastmine

Keskel sinine veetoru, kuhu külge trip tape ühendatud.

Erko tegi seda tööd nii palju, et käed rakkus ja villis

Uhke tehtud töö üle

Ülemustelt saime nokatsid ja tööprillid, mis on maailma parimad prillid eveer! Katavad kõik silmad ilusti ära, kissitama ei pea ja tolmu ei lase ka sisse. Väike probleem ainult - sangad niii teravad, et tahavad mu kõrvad maha lõigata.

Miks ma nii ümar siin pildil oleeeen? Lott mässab sotiga

Hommikused istutamised

Öösiti teevad rebased urgu. Üldse on siin öösiti päris aktiivne elustik. Vahel leiame ussinahka, surnuid suuri sisalikke ja ükspäev isegi pooljäratud kängurujala. Varahommikuti hüpleb palju känguruid igal pool. Enamasti ikka autoteel, ootavad teeääres, et just siis teele hüpata, kuni me autoga ikka piisavalt lähedal. Megahirmus jubeee, pidevalt avariiohud hommikuti. Rumalad loomad.

Megagiga äge velo. Sain ka taga istuda ja naudelda. Raudpolt tahan osta seda ja Eestis ringi vurada, megamõnna

Vaade istutamistraktorist

Erko täidab traktori veekanistrit samal ajal kui me paneme tühjad alused kappi ning vahetame täis aluste vastu

Mu peamine töö siin farmis: kõndimine

Kuumadel päevadel alustasime tööd 4.30

Ükspäev oli hommikul miljoneid putukaid igal pool. Hotell oli täis, terve põld oli täis ja kõigi kodud paksult putukaid täis. Megavastikkk rõvee õõõõõh

Roomavad teepeale

Juba suured arbuusid

15-minutiline paus

Mu uus lemmik söök - mango, mis on maailma parim siin. Eestis ikka kõva plasttükki ajab mango nime all sisse, siin voolab mahlakas mahl mööda käsivart ja suunurki alla.

Tööpäeva algus enamasti kell 6

Smokie/morning tea (suitsukas/hommikutee ehk 15-miutline paus) umbes 9.30

(Väike nali kah: kui esimest päeva tööl olime, ütles Peter Erkole: Let's have a smokie (teeme smokie (ehk suitsuka ehk 15 mindise pausi) Erko sellepeale: I don´t smoke...(ma ei suitseta...))

Lõuna kella 13 ajal

Tööpäeva lõpp olenevalt ilmast 15-18 paiku

Igatahes oleme tööga rahul ja ootame harvesti aega juba pingsalt, sest siia tuleb eestlasi juurde!!!

Tegelikult läheb meil hästi

Viimasel ajal tundub, et meil ainult paha siin juhtubki, kuid tegelikult on kõik hästi ja tore ja oleme õnnelikud. Auto juba peaaegu töötab ja tahaks nagu käivituda, kuid kütusepump ei võta voolu taha, kuna ilmselt juhtmed läbi kärsatatud. Jama selles, et meie auto kütusepumba relee asub kuskil Narnias ja Erko seda tavapärastest kohast üles ei leidnud ega ära parandada ei saanud. Igasugused onud on meile abikäsi pakkunud ning isegi töökojast saime tasuta juppe ja tööriistu. Hetkel ootamegi, millal onu Tony Imperial hotelli baari koos tööriistadega naaseb, et Erkoga autot edasi putitada. Siin vist telefone kõigil pole ja numbreid ei jagata, et vajadusel kedagi kätte saada. Niisis me lihtsalt ootame ja vaatame, kuna Tony baaris õllet lürbib või kui õlleisu selle nädala jooksul peale ei tule, peame auto töökotta viima.

Töökaaslastega oleme ka hakanud rohkem vabal ajal läbi käima ja vahepeal oleme ka mõned pokkeri -ja grilliõhtud korraldanud. Tähistasime ka iirlase Liami sünnipäeva ja vahel libistame niisama baaris õlle. Üleeile käisid meil ka Anneli ja Erki külas ning oli tore vahelduseks eestikeelseid jutte vesta ja kartulisalatit süüa.

Tööl läheb ka meil hästi, saime täna 3 dollarit pargakõrgendust ehk saame nüüd 23.60 tunnis. Tööst teen rohkem juttu järgmises postituses.

Ja nüüd, parim uudis elus, üks parimaid, mis meiega siiani juhtunud on: ME SAIME WIFI PAROOLI! Hõissa, pulmad, piduuu, hurrraaa, jepikajeeee!!!!!!!!! Saan nüüd Erkoga korraga netis olla ja üle ühe akna võib korraga laadida. Ja mu sarjad vajavad vaatamist. Kirjutasin hotelli soovituste karpi, et sooviks parklasse lukustatud väravat, valgustust ja hotelli wifit. Poole tunni pärast kirjutas hotelli manager mulle modemilt parooli maha.

Niiet, meil läheb hästi, oleme õnnelikud, rõõmsad ja armastust täis!

Pokkeriõhtu

Vasakult: eestlane Erko, iirlane Liam, sakslased Sebastian, Maurice ja Niko (saksa türklane)

Mis JÄLLE me autoga juhtus?

Paar päeva tagasi tulid meile farmi uued töölised: sakslane ja kohalik austraallane. Sai selle kohalikuga siis veidi juttu puhutud ja pajatas mulle Condo pahupoolt ehk üleüldist Condo elu, mille moodustabki ainult pahupool. Pidevalt pidavat siin autodesse sisse murdma, neid varastama ja üleüldse on linn pätte, abosid (aborigeenid ehk pärismaalased austraalias, kes midagi ei pea tegema ja riik niisama neile valuraha maksab, et nad suudaksid end siin järje peal hoida, selle eest, et meie, valge rass, kunagi siia kuumale maale tulime ja nende Austraalia enda valdusesse võtsime; siiski enamus abod on siin kas kodutud, pätid või lihtsalt hirmsad inimesed) ja kaake täis. Mina samal ajal mõtlesin, et pole ju see nii hull midagi: inimesed on tänava peal alati sõbralikud ja keegi sulle paha siin ei tee (ilmselgelt olen selle kolkaga ära harjunud, sest esimesel päeval oli küll nii õudne ja hirmus siin kolkas nende hirmsate lonkavate inimeste keskel kunnata). Mõlkis uksega hakkas ka juba kõik laabuma: uks oli olemas, uus värv õnnetuse tekitajal 200 dollariga ostetud, isegi profesionaalne automaaler olemas, kes selle meile järgmiseks nädalaks ära värvib ning lausa koht autotöökojas, kus me uks uue vastu vahetatakse. 

Järgmisel hommikul vajus mu süda saapasäärde, samal ajal murdudes, klimp kurku tulles ja pisarad silma tikkudes, kui nägin, et me esimene küljeaken on sisse löödud. Auto tööle ei läinud, kuna juhtmed olid suurima naudinguga puruks tõmmatud ja tangidega lõhki retsitud. Keegi oli ikka nii suurt mõnu tundud, et said meile paha ja südamevalu tekitada. ÕNNNEKS oli see sama ukse aken, mis meil järgmine nädal ära vahetatakse. Erko on hetkel kõik juhtmed parandanud ja ühendanud, kuid auto ikka ei käivitu. Kahtlustab, et immobilisaatoriga võib miskit häda olla ja äkki auto ja võti ei tunne teineteist ära enam. Igatahes tuleb sellega nüüd tegeleda ja loooodame, et saame auto tööle, et siis ilma aknata tööle hakata sõitma.

Käisime ka politseis, kellel oli juhtunust ülisuva. Selliseid tegusid toimub siin linnas pidevalt ja tegemist pidi olema kamba tattidega, kes lihtsalt lõbu pärast seda tegemas käivad. Ment ei saand midagi peale hakata, pani eelmise millenniumi kombel taskumärkmikusse kirja, mis meil ära varastati (3 dollarine megahea taskulamp, 2 dollarised megahead käärid ja mu 20 eurine 5aasta vanune mp3, mille aku kestis 8 h ja mille laulude tagastõmbamisest ma siin Austraalia internetis und võin vaid näha) ja tänas, et ikka teada andsime. 

Ka töökaaslase autos oldi käidud, aga kuna tema autouksed lihtsalt ei lukustu, siis oli temal kõik terve ja pätid lasid vaid ta kampsuni tuuri. Ilmselt olid need samad tüübd, kes halloweeni ajal üritasid meie autosse sisse murda, kuni üks hotellielanik nad karjudes minema ajas. Tookord olid nad töökaaslase autost 2 nuga ära varastanud. Auto on nüüd vähe nurga taha, ainukese valgustuse ja videokaamera alla pargitud.

Igatahes oleme me Erkoga väga megakurvad ja nukrad ja tahaksime nutta ja samal ajal need pätid niii väga kätte saada, et neid kurikaga peksta ja knopkadega torkida ja käed superattakiga kinni liimida. 

Nii ebaturvaline tunne on, kedagi usaldada ei saa ja juba ootame, millal saame siit linnast keskmist sõrme näidates leegid teha (4,5 kuud veel!)

Siia külge peaksid juhtmed ühendatud olema

Mis me autoga juhtus?

Kuna laupäeval oli liiga kuum ilm (38C), et õhtuni tööd teha (kõige kuumem aeg hakkab 3,4 ajal), lõpetasime seekord juba kell 1, et ülekuumenemist vältida ja kodu konditsioneeri alla end jahutama minna. Jõudsime parklasse, parkisime auto nagu ikka omale kohale ja suundusime rahumeeli tuppa lamama. Mõne aja pärast koputas hotellitädi uksele, et nukker uudis edastada: purjus onu oli autoga meile sisse tagurdanud. Kuna hotell asub baari peal, siis siin leidub iga päev purjus pralletajaid. Me siis nukralt vaatama minemas, mis värk on ja asi oli täitsa kole. Kaasreisija poolne uks oli täitsa lömmis ja lahti enam ei käi. Õnneks oli tegemist regulaarse kundega, kes juba tunni pärast taas baaris õllet lürpimas oli. Saime siis jutule ja hakkasime läbirääkimisi pidama. Tegemist oli regulaarse Condo elanikuga ehk kuskil 60-aastates onuga, kes hommikust õhtuni jooki paneb. Tüüp üritas kohe meile 100 dollarit pihku sokutada, lootes, et sellest piisab ja enam teda ei tülitata. 100 dollariga polnud siin aga midagi peale hakata, sest meie tahame, et tema tegeleks selle probleemiga, sest kus meil tööinimestel see aeg oleks, et auto korda teha. Kindlustusega pole ka siin midagi teha, sest Austraalias lihtsalt pole kellelgi seda. Lõpuks jäi jutt, et ta teab kedagi, kellelt uue ukse saaks ja siis teab kedagi, kes selle meile ette ka paneks. 

Järgmine hommik koputas me uksele lokkis mulleti ja nokatsiga austraalia redneck, kes ütles, et nad leidsid meile ukse, aga...aga see on punane. Kahju, et me auto siis sinna hallika tooni kanti jääb. Usinalt marssis ta oma tööriistadega me ust lahti kangutama, et kohe uus uks ette ka panna. Erko polnud rahul ja ütles, et nii ikka ei lähe, me tahame sama värvi ust, et värvigu ära teine. 

Mulleti tüüp: "Ääküll, paneme ukse ette ja siis värvime" 

Erko: "Nii ei lähe ikka, siis näeb  see täielik sitanikerdis välja" 

*samal ajal lürpis otsasõitja onu me kõrval (kohe kindlasti mitte esimest) hommikuõllet*

Lõpuks jäi jutt, et mulletivend ja otsasõitja ostavad poest sama värvi, lihvivad vana maha ja värvivad uuega üle. Pidid teadma kedagi, kellelt tööriistu saab ja nendel läheb see ajamine kordades odavamaks kui meil, backpackeritel. Loodame nüüd parimat, et uks tuleks ikka meie autoga üsna sama värvi ja et asi saaks järgmise nädala jooksul korda. Auto ise sõidab ilusti, veermik viga ei saanud (uks ei avane, kuna ukseplekk on nii kõver) ja loodetavasti ei tule ust vahetades uusi üllatusi esile. 

Kõik oligi liiga hästi meil läinud, juba ootasin, mis kammajjaa see elu meile varsti teele toob.

Oleme natuke kurvad.

Pühapäevane olek konditsioneerist jahedas toas

Tegime eile hunniku kartulisalatit ka. Mis siis, et hapukoor maitseb kui toorjuust ja majonees on jubevänge, maitseb ikka nagu päris kodu Eesti kartulisalat, njämma. Siin müüakse ka poes kartulisalatit, aga kartul on lõigatud max neljaks, lisatud näpuotsatäis sinki ja portsu sibulat koos lämmatava majoneesiga ja maksab 18 dollarit kilo. Ei maitse. 

Vahepala

Eelmises postituses jäi paar juttu jutustamata, mis vahepeal veel meil toimunud on.

1. Reedel üritasime Condo suurimale halloweeni peole minna. Õigemini hotellitädi sokutas meid sinna, kellele on väga raske ei öelda. Läksime siis kohale ja marssisime sisse, kõndisime mööda seini ja seisime nurgas, sest ei suutunud sulandunuda. Veetsime oma elu pikimad ja ebamugavamad 5 minutit baari uksepervel teistele ettejäädes ja otsustasime kohe leegid mõnusamasse tuppa tagasi teha.

2. Hiljem saime teada, et samal ööl üritas keegi meie autosse sisse murda.

3. Dubbos nädalavahetust veetes parkisime autoga kuskil tee ääres mõeldes, mis eluga edasi peale hakata: Mäkk vs telkimisplats. Samal hetkel tormles mingi naine klimp kurgus õõtsutades meie autost mööda ja küsis kilekotti. Ma ei hoomand kohe, mis värk on ja tulin autost välja kilekotti ulatama ja märkasin ta verist kätt ja 10 kilo lihakäntsakaid süles. Aitasin käntsakad kotti pista ja naine kohe meie autosse hüppamas hinge tõmbama. Ma olin easyrelax, las puhkab siis, sisimas lootes, et ta juba kohe ära läheks, aga Erko kohe suurelt paanitsemas ja pahandamas, et ma ta sisse lasin. Naine kurtis, et kutt tuli kallale ja nüüd põgenes ära, Erko samal ajal üritades teda autost välja ajada. Õige pea käänas oma püksisääred põlvini ja õnneks hakkas teises suunas marssima. Ma samal ajal väljas verist autot puhastamas ja Erko minuga pahandamas. Mis sääl ikka.

4. Käisime oma Mäkis ära ja juberõõmsalt marsime siis autosse, tegime autos väikse fotoshuudi, sest aega oli no nii palju, chilllaxxx. Vaikselt veeresime bensuka poole ja hakkasime rahakotti otsima, aga mida polnud, oli mu käekott. Kohe megasuuur paanika, kuum kohvi lendas sülle, üle pidevjoone signaalid, kõik jutud tormlus Mäkki tagasi. Süda peksmas Mäki poole sammudes, samal ajal jumalat otsides ja palvetades. Õnneks fiiuhh hurrraaaa oli kott olemas! Hõissa, pulmad! Keegi oli juba jõudnud teenindajatele viia ja saingi kätte meie kallid rahakotid. Kuna Aussis kaardiga makstes enamasti parooli ei küsita, oleks keegi jõudnud selle aja jooksul kogule me rahale 1:0 teha. Tänks, elu.

Fotoshuut ärikaga, sest aega on ja rahast ei hooli

5. Ükspäev sõime mõnnat njämma njämma eelmisel päeval tööle valmistatud kartuliputru, mmmmm. Ma sõin siis enda poole ära, jubemaitsev ja järsku Erko lõpetab söömise ja vahib suurte silmadega me toitu. Täiesti pekkis, mingi väike ussipoiss oli raja läbi me kartulipudru uuristanud ja nüüd Erkole otsa vahtis. Toit lendas prügikasti ja Erko kõht jäi seekord tühjaks. Minul oli küll paha olla ja keeras sees ja kartuliputru ei taha pikka aega süüa enam. Kaine aanung (saksa keeles pole aimu), kust uss sinna sai, aga vähemalt elame siiamaani. Hurra!

Vahepala sai läbi.

Pikk mõnna nädalavahetus

Eelmine töönädal veeres nagu niuhti ja seekord saime preemiaks lausa 2 vaba päeva. Meie kohe rõõmsalt hakkasime plaane tegema ja otsustasime suuna Dubbo poole võtta, et loomaaeda minna ja puhata. Sakslased nii rõõmsad aga polnud, olid jubepettunud, et tööd teha ei saa ja puhkama peavad. Nad on ühed suurimad koonrid, keda näinud olen. Kõik söögid, mis nad söövad, on allahinnatud, isegi piim, mis on klompis ja nosivad iga päev pool aastat vanu küpsiseid. Elamise eest nad ei maksa, vaid magavad autos seal telkimisplatsil, kus meiegi oma esimese töönädala veetsime. Mitte kuskil nad nädalavahetusel ei käi, et jumala eest kütuse eest ei peaks maksma ja ilmselt vahivad igavusest üksteisele telkimisplatsil otsa. Vahel uurin, mis nad puhkepäevadel teevad. Ühel oli plaanis pükstele nööp ette õmmelda ja teisel plaan telefonis puhastust teha. Selge sott. Meie igatahes tahame palju näha ja palju käia ja palju raha kulutada, sest nigunii jääb veel rohkem nutsu alleski.

250 km kaugusele Dubbosse jõudes oli jubemõnna suurde linna jõuda. Poode oli kümneid, valgusfoore veel rohkem ja Erkol panid silmad särama ja kõhu urisema need lausa 2 Mäkki, millest eelnev nädal unistatud sai. Hommikul läksime kohe Tangaroo loomaaeda, kus rentisime rattad, et 6 km ringile mööda loomaaeda velotuuritama minna. Pilet oli 47 dollarit (mulle 33, sest olen üliõpilane hihi), mis kestis 2 päeva. Loomad olid vahvad ja toredad. Enamasti samad vist, mis Tallinna loomaaiaski. Nägime ninasarvikuid ja kilpkonni ja jõuehobu ja tiigrit ja zebrasid ja ahve ja püütoneid ja kaamleid ja igasuguseid säänseid. Kõige megalemmikumad olid väikesed kängurud ehk wallabid ja sõber kilpkonn ja suure keelega kaelkirjakud ja nunnud magavad koaalad. Wallabisid sai eraldi suure aia sisse vahtima minna, kus nad vabalt elasid ja meie neid näppima saime minna. Eamasti olid nad päris kartjad ja hüppasid eest ära, aga meie leidsime endale lemmiku sõbra, kes niii megasuur sõber oli, et kõik me käed ja küünealused kõik ära lakkus ja järgmine päevgi külla läksime. Järgmisel päeval saime veel mõlemad 7 dollari eest kaelkirjakutele porkse sisse toita ja tagasiteel külastasime ka Peak Hilli endist kullakaevandust. Seal matkasime sortsu mööda rada, kui järsku känguru meist umbes 10 m kauguselt mööda hopsatas ja meie hirmust kanged olime. Hiljem nägime veel kängut, kes põõsast vahtist meid ja samal ajal kartsime usse ka. Eelmine öö tellkisime veel kunagises aborigeenide elukohas ja öö sai jälle külmetades veedetud. Hea ja mõnus ja vahva ja tore nädalavahetus oli ja õõõõõudselt raske oli esmaspäeval jälle tööle minna, kui vahel sai rutiinivaba elu maitsta. 

Erko parandas me autotuled ka ära, hõisssa! Aga juhipoolne käepide pooleldi murdunud, kurb. Ja mootor teeb paha häält (Erko arvab, et õlifiltrid umbes ja tuleb ära vahetada), veel kurvem. Muidu meil on hea auto, mille Erko tahaks Eesti ka kaasa võtta, sest no lihtsalt nii hea on. Parim 999 dollari ost elus.

Lapsed ajasid närvi

Aga vahva jõuehobu

Kätlin kurva elevandiga

Muidu teadmiseks, ma kasutan küll päikesekreemi, lausa 30 SPF ja 2 korda vähemalt päevas,  et üritada töönaise päeivutsrante ära hoida, aga päike on liiga intense, et suudab sellestki läbi tungida. Austraallased ise on valged kui lubjakivid, sest kardavad hullupööra päikest, sest tulevad kortsud ja vähk. Olen tugev põllurahva verega eestlane ja ei karda.

Velotuuuritama

Lahedad ahvid, tegid lahedat häält. Jõudu pidi olema 4x rohkem kui inimesel ja jubeagresiivsed teised

Unistamas kängurupuudutusest

Vaikselt hiilib...

...jaaa leidis rõõmsalt uue sõbra

Krabas kohe julgelt käest kinni, et kõikkkk ära lakkuda

Megalemmik

Vahib ja taustaks emu

Tuuritaja

Vahelduseks igavaid zebrasid

Meelitab veel sõpru ligi

Naljakas nägu ja sõõrmed hihi

Poseerisin kah

Kirjakud ootavad toitu

Nämma nämma, said porksi

Peak Hillis 2003 aastani tegutsev kullakaevandus

Mingi instrument kaevanduses

Suey oli seal 1989

Aborigeenide telkimisplatsil

Iga jälg on kunagise aborigeeni oda või mõne muu tööriista teritamisest

Musi

Telgitsill

Hea ja rõõmus on olla!