Vahepala

Eelmises postituses jäi paar juttu jutustamata, mis vahepeal veel meil toimunud on.

1. Reedel üritasime Condo suurimale halloweeni peole minna. Õigemini hotellitädi sokutas meid sinna, kellele on väga raske ei öelda. Läksime siis kohale ja marssisime sisse, kõndisime mööda seini ja seisime nurgas, sest ei suutunud sulandunuda. Veetsime oma elu pikimad ja ebamugavamad 5 minutit baari uksepervel teistele ettejäädes ja otsustasime kohe leegid mõnusamasse tuppa tagasi teha.

2. Hiljem saime teada, et samal ööl üritas keegi meie autosse sisse murda.

3. Dubbos nädalavahetust veetes parkisime autoga kuskil tee ääres mõeldes, mis eluga edasi peale hakata: Mäkk vs telkimisplats. Samal hetkel tormles mingi naine klimp kurgus õõtsutades meie autost mööda ja küsis kilekotti. Ma ei hoomand kohe, mis värk on ja tulin autost välja kilekotti ulatama ja märkasin ta verist kätt ja 10 kilo lihakäntsakaid süles. Aitasin käntsakad kotti pista ja naine kohe meie autosse hüppamas hinge tõmbama. Ma olin easyrelax, las puhkab siis, sisimas lootes, et ta juba kohe ära läheks, aga Erko kohe suurelt paanitsemas ja pahandamas, et ma ta sisse lasin. Naine kurtis, et kutt tuli kallale ja nüüd põgenes ära, Erko samal ajal üritades teda autost välja ajada. Õige pea käänas oma püksisääred põlvini ja õnneks hakkas teises suunas marssima. Ma samal ajal väljas verist autot puhastamas ja Erko minuga pahandamas. Mis sääl ikka.

4. Käisime oma Mäkis ära ja juberõõmsalt marsime siis autosse, tegime autos väikse fotoshuudi, sest aega oli no nii palju, chilllaxxx. Vaikselt veeresime bensuka poole ja hakkasime rahakotti otsima, aga mida polnud, oli mu käekott. Kohe megasuuur paanika, kuum kohvi lendas sülle, üle pidevjoone signaalid, kõik jutud tormlus Mäkki tagasi. Süda peksmas Mäki poole sammudes, samal ajal jumalat otsides ja palvetades. Õnneks fiiuhh hurrraaaa oli kott olemas! Hõissa, pulmad! Keegi oli juba jõudnud teenindajatele viia ja saingi kätte meie kallid rahakotid. Kuna Aussis kaardiga makstes enamasti parooli ei küsita, oleks keegi jõudnud selle aja jooksul kogule me rahale 1:0 teha. Tänks, elu.

Fotoshuut ärikaga, sest aega on ja rahast ei hooli

5. Ükspäev sõime mõnnat njämma njämma eelmisel päeval tööle valmistatud kartuliputru, mmmmm. Ma sõin siis enda poole ära, jubemaitsev ja järsku Erko lõpetab söömise ja vahib suurte silmadega me toitu. Täiesti pekkis, mingi väike ussipoiss oli raja läbi me kartulipudru uuristanud ja nüüd Erkole otsa vahtis. Toit lendas prügikasti ja Erko kõht jäi seekord tühjaks. Minul oli küll paha olla ja keeras sees ja kartuliputru ei taha pikka aega süüa enam. Kaine aanung (saksa keeles pole aimu), kust uss sinna sai, aga vähemalt elame siiamaani. Hurra!

Vahepala sai läbi.