Mis JÄLLE me autoga juhtus?

Paar päeva tagasi tulid meile farmi uued töölised: sakslane ja kohalik austraallane. Sai selle kohalikuga siis veidi juttu puhutud ja pajatas mulle Condo pahupoolt ehk üleüldist Condo elu, mille moodustabki ainult pahupool. Pidevalt pidavat siin autodesse sisse murdma, neid varastama ja üleüldse on linn pätte, abosid (aborigeenid ehk pärismaalased austraalias, kes midagi ei pea tegema ja riik niisama neile valuraha maksab, et nad suudaksid end siin järje peal hoida, selle eest, et meie, valge rass, kunagi siia kuumale maale tulime ja nende Austraalia enda valdusesse võtsime; siiski enamus abod on siin kas kodutud, pätid või lihtsalt hirmsad inimesed) ja kaake täis. Mina samal ajal mõtlesin, et pole ju see nii hull midagi: inimesed on tänava peal alati sõbralikud ja keegi sulle paha siin ei tee (ilmselgelt olen selle kolkaga ära harjunud, sest esimesel päeval oli küll nii õudne ja hirmus siin kolkas nende hirmsate lonkavate inimeste keskel kunnata). Mõlkis uksega hakkas ka juba kõik laabuma: uks oli olemas, uus värv õnnetuse tekitajal 200 dollariga ostetud, isegi profesionaalne automaaler olemas, kes selle meile järgmiseks nädalaks ära värvib ning lausa koht autotöökojas, kus me uks uue vastu vahetatakse. 

Järgmisel hommikul vajus mu süda saapasäärde, samal ajal murdudes, klimp kurku tulles ja pisarad silma tikkudes, kui nägin, et me esimene küljeaken on sisse löödud. Auto tööle ei läinud, kuna juhtmed olid suurima naudinguga puruks tõmmatud ja tangidega lõhki retsitud. Keegi oli ikka nii suurt mõnu tundud, et said meile paha ja südamevalu tekitada. ÕNNNEKS oli see sama ukse aken, mis meil järgmine nädal ära vahetatakse. Erko on hetkel kõik juhtmed parandanud ja ühendanud, kuid auto ikka ei käivitu. Kahtlustab, et immobilisaatoriga võib miskit häda olla ja äkki auto ja võti ei tunne teineteist ära enam. Igatahes tuleb sellega nüüd tegeleda ja loooodame, et saame auto tööle, et siis ilma aknata tööle hakata sõitma.

Käisime ka politseis, kellel oli juhtunust ülisuva. Selliseid tegusid toimub siin linnas pidevalt ja tegemist pidi olema kamba tattidega, kes lihtsalt lõbu pärast seda tegemas käivad. Ment ei saand midagi peale hakata, pani eelmise millenniumi kombel taskumärkmikusse kirja, mis meil ära varastati (3 dollarine megahea taskulamp, 2 dollarised megahead käärid ja mu 20 eurine 5aasta vanune mp3, mille aku kestis 8 h ja mille laulude tagastõmbamisest ma siin Austraalia internetis und võin vaid näha) ja tänas, et ikka teada andsime. 

Ka töökaaslase autos oldi käidud, aga kuna tema autouksed lihtsalt ei lukustu, siis oli temal kõik terve ja pätid lasid vaid ta kampsuni tuuri. Ilmselt olid need samad tüübd, kes halloweeni ajal üritasid meie autosse sisse murda, kuni üks hotellielanik nad karjudes minema ajas. Tookord olid nad töökaaslase autost 2 nuga ära varastanud. Auto on nüüd vähe nurga taha, ainukese valgustuse ja videokaamera alla pargitud.

Igatahes oleme me Erkoga väga megakurvad ja nukrad ja tahaksime nutta ja samal ajal need pätid niii väga kätte saada, et neid kurikaga peksta ja knopkadega torkida ja käed superattakiga kinni liimida. 

Nii ebaturvaline tunne on, kedagi usaldada ei saa ja juba ootame, millal saame siit linnast keskmist sõrme näidates leegid teha (4,5 kuud veel!)

Siia külge peaksid juhtmed ühendatud olema