Pikk mõnna nädalavahetus

Eelmine töönädal veeres nagu niuhti ja seekord saime preemiaks lausa 2 vaba päeva. Meie kohe rõõmsalt hakkasime plaane tegema ja otsustasime suuna Dubbo poole võtta, et loomaaeda minna ja puhata. Sakslased nii rõõmsad aga polnud, olid jubepettunud, et tööd teha ei saa ja puhkama peavad. Nad on ühed suurimad koonrid, keda näinud olen. Kõik söögid, mis nad söövad, on allahinnatud, isegi piim, mis on klompis ja nosivad iga päev pool aastat vanu küpsiseid. Elamise eest nad ei maksa, vaid magavad autos seal telkimisplatsil, kus meiegi oma esimese töönädala veetsime. Mitte kuskil nad nädalavahetusel ei käi, et jumala eest kütuse eest ei peaks maksma ja ilmselt vahivad igavusest üksteisele telkimisplatsil otsa. Vahel uurin, mis nad puhkepäevadel teevad. Ühel oli plaanis pükstele nööp ette õmmelda ja teisel plaan telefonis puhastust teha. Selge sott. Meie igatahes tahame palju näha ja palju käia ja palju raha kulutada, sest nigunii jääb veel rohkem nutsu alleski.

250 km kaugusele Dubbosse jõudes oli jubemõnna suurde linna jõuda. Poode oli kümneid, valgusfoore veel rohkem ja Erkol panid silmad särama ja kõhu urisema need lausa 2 Mäkki, millest eelnev nädal unistatud sai. Hommikul läksime kohe Tangaroo loomaaeda, kus rentisime rattad, et 6 km ringile mööda loomaaeda velotuuritama minna. Pilet oli 47 dollarit (mulle 33, sest olen üliõpilane hihi), mis kestis 2 päeva. Loomad olid vahvad ja toredad. Enamasti samad vist, mis Tallinna loomaaiaski. Nägime ninasarvikuid ja kilpkonni ja jõuehobu ja tiigrit ja zebrasid ja ahve ja püütoneid ja kaamleid ja igasuguseid säänseid. Kõige megalemmikumad olid väikesed kängurud ehk wallabid ja sõber kilpkonn ja suure keelega kaelkirjakud ja nunnud magavad koaalad. Wallabisid sai eraldi suure aia sisse vahtima minna, kus nad vabalt elasid ja meie neid näppima saime minna. Eamasti olid nad päris kartjad ja hüppasid eest ära, aga meie leidsime endale lemmiku sõbra, kes niii megasuur sõber oli, et kõik me käed ja küünealused kõik ära lakkus ja järgmine päevgi külla läksime. Järgmisel päeval saime veel mõlemad 7 dollari eest kaelkirjakutele porkse sisse toita ja tagasiteel külastasime ka Peak Hilli endist kullakaevandust. Seal matkasime sortsu mööda rada, kui järsku känguru meist umbes 10 m kauguselt mööda hopsatas ja meie hirmust kanged olime. Hiljem nägime veel kängut, kes põõsast vahtist meid ja samal ajal kartsime usse ka. Eelmine öö tellkisime veel kunagises aborigeenide elukohas ja öö sai jälle külmetades veedetud. Hea ja mõnus ja vahva ja tore nädalavahetus oli ja õõõõõudselt raske oli esmaspäeval jälle tööle minna, kui vahel sai rutiinivaba elu maitsta. 

Erko parandas me autotuled ka ära, hõisssa! Aga juhipoolne käepide pooleldi murdunud, kurb. Ja mootor teeb paha häält (Erko arvab, et õlifiltrid umbes ja tuleb ära vahetada), veel kurvem. Muidu meil on hea auto, mille Erko tahaks Eesti ka kaasa võtta, sest no lihtsalt nii hea on. Parim 999 dollari ost elus.

Lapsed ajasid närvi

Aga vahva jõuehobu

Kätlin kurva elevandiga

Muidu teadmiseks, ma kasutan küll päikesekreemi, lausa 30 SPF ja 2 korda vähemalt päevas,  et üritada töönaise päeivutsrante ära hoida, aga päike on liiga intense, et suudab sellestki läbi tungida. Austraallased ise on valged kui lubjakivid, sest kardavad hullupööra päikest, sest tulevad kortsud ja vähk. Olen tugev põllurahva verega eestlane ja ei karda.

Velotuuuritama

Lahedad ahvid, tegid lahedat häält. Jõudu pidi olema 4x rohkem kui inimesel ja jubeagresiivsed teised

Unistamas kängurupuudutusest

Vaikselt hiilib...

...jaaa leidis rõõmsalt uue sõbra

Krabas kohe julgelt käest kinni, et kõikkkk ära lakkuda

Megalemmik

Vahib ja taustaks emu

Tuuritaja

Vahelduseks igavaid zebrasid

Meelitab veel sõpru ligi

Naljakas nägu ja sõõrmed hihi

Poseerisin kah

Kirjakud ootavad toitu

Nämma nämma, said porksi

Peak Hillis 2003 aastani tegutsev kullakaevandus

Mingi instrument kaevanduses

Suey oli seal 1989

Aborigeenide telkimisplatsil

Iga jälg on kunagise aborigeeni oda või mõne muu tööriista teritamisest

Musi

Telgitsill

Hea ja rõõmus on olla!