5/228 Wakaden Street, Griffith,
NSW, 2680 oli meie kodu 10 kuud. Ta oli alati seal, kui me teda vajasime pärast
pikki tööpäevi, jahutamas meid mõnusa konditsioneeriga või talvekuudel sooja
puhuri hõnguga. Ta oli ainuke, kellest me tööl olles unistasime ning suutis
meile pakkuda kõike, mida hing ihaldas. Enamasti oligi see vaid soe tuba, mugav
voodi, aukuistetud diivan ja suur sõber külmkapp. Olgem ausad, vahel tegi ta
ikka pahandust ka – üllatas meid 500 dollariliste elektriarvetega (vähemalt
vaid iga 3 kuu tagant), ei õhutanud väga hästi tube, nii et talvekuudel tuli
üsna tihti mul hallitust aknavahedest, vannitoast või suvalisest kohtadelt
seintel maha hõõruda. Kui viimase kuu madratsil magasime, sest voodi sai juba
maha müüdud, hallitas isegi vaip ja madratsialune ja vahel voolas ka vesi mööda
seina alla, mis siis, et keegi meie kohal ei elanud. Kuid pole lugu, sest head
oli rohkem ja see oli meie esimene ühine kodu, mida me väga igatsema jääme. Kui
me augusti lõpul temaga hüvasti pidime jätma, oli silm ikka õrnalt märg ja
igatsus südames, kuid sulgesime selle ukse, sest uus oli juba lahti ja meid
ootamas.
Kriipi naabrimees, kuid Erko sõber
Kodu
Poseerijad
Istusin muidugi sita sisse ja olin ülepea kaela väljaheidetega koos
Mõned kilomeetrid minna
Griffithist Darwini on 6000
kilomeetrit ja meil oli selleks 3,5 nädalat aega. Esimesed 1000 kilomeetrit
polnud väga midagi vaadata. Sõitsime oma vanast heast Toowoombast läbi,
Brisbane poole, kus tegime väikese šopingutiiru ja paugutasime Sunshine Coasti
poole. Kuna meil tegelikult ikka tempo veits taga, siis ei ole meil igat
rahvusparki, koske ega kuumaveeallikat aega vaatamas käia, kuid üritame ikka
tähtsamad põhikohad üle kiigata. Enamuse ajast veedame siiski teel, tuhandeid
kilomeetreid rataste alt läbi rullumas ning aeg ajalt looduse keskel põit
tühjendades saab ka konditsioneerivaba õhku hingata.
Arvate ära, mis mu lemmik värv on v?
Matkaselli unistuste kokkukäiv pott. Veits kallis vaid
Arvate ära, mis mu lemmik värv on v?
Sõbrake
Pudrupoiss keemas
Enamasti leidsime õhtuti pimedas koha, kus magada. Hommikuti avastasime päris kena vaate
Elu autos
Kuidas Austraalia pensionärid elavad
Kaktus Erko emale
Põhja-Queenslandis igal pool suhkrurood kasvamas
Nunnu kooslus, mida ülevamal pool igal pool kohtas
Juba ilmumas krokodilli ähvardusmärgid
Krokode elupaik
Sunshine Coastil käisimegi
viivuks Noosa rahvuspargi üle kaemas ja järgmine suurem peatuspunkt oli Airlie
Beach, Whitsunday Island ja Whitehaven Beach, kus on maailma puhtaim liiv. Kuna
omapäi Airlie Beachilt Whitsundayle väga kulgema ei saa minna, tuleb sadade pakkujate
vahelt leida endale just see sobiv tuur. Me valisime poolepäevase paadisõidu,
snorgelduse ning rannalebotamise Ocean Raftinguga, mis oli megagiga lahe
mootorpaadi sõit. Mitte nii lahe oli esireas istuda, kui meri vähe tuuline oli
ning tund aega räigelt üles alla lennata ning samal ajal nöörist nii hingega
kinni hoida et käel verevarustus peaaegu katkemas. Pole kunagi nii väga maad
oma jalge all hinnanud kui tolle päeva lõpus. Kuid oli ka kenasid hetki, kus
sai merel elu nautida, tuul nii kõva, et kiskus juukseid peast ja ka tunniajane
snorgeldus korallide ja nemode vahel oli täitsa kena. Hiljem saime ka
Whitehaven Beachil rannas lamada ja sööki põske pista. Nagu ma mainsin, siis
istusime me esireas, kuhu katus väga ei küündinud ja meie, üle poole aasta
päikese eest varjul olnud põhjamaa noorukid, saime oma elu hulleima
päikesepõletuse. Mul pole mitte kunagi elus kitsude, säärte ja jalalabade pealt
päikesepõletusest nahka ajanud, kuid nüüd see juhtus. Polnud lugu, mõned päevad
oli üsna valus magada, riideid vahetada, kreemitada, teineteist näpuotsagagi
puudutada ja vetsus pükse maha kiskuda, kuid jäime ellu, no worries.
Naudib
Tuul kiskus juuksed pääst
Amatöör tita nuudli ja suure lutiga
Aamatöörlik veealune pilt
Me kiirturbopaat
Järgmisel päeval nii peitsime päikese eest
Edasi liikusime ikka ülespoole, sinna Cairnsi suunda. Käisime vahepeal ka Wallaman Falls koske kaemas, saime mõnusalt vihmametsas matkata ja edasi ka Cardwelli lähedal looduslikud spa-s veidi liguneda, samal ajal palvetades, et seal krokodille poleks. Vaikselt Sunshine Qoastilt ülespoole liikudes hakkas järjest rohkem krokodilli märke nägema. Enamasti on need üleval igaks juhuks ohutuse mõttes, et kui keegi söönuks saab, siis oma viga, et märki ei vaadanud. Kui muidu pidi NSW-s ookeani ääres haisid kartma, siis ülevalpool on pea igas ranna krokodillimärgid. Tegin veidi krokodilli uurimustööd ka ja saime teada, et on kurjad, jubeagressiivsed ja territoriaalsed hiiglaslikud soolavee krokodillid (kuid kes vabalt elavad ka magedas vees), kes ongi ookeanides, järvedes, jõgedes ja kes tahavad inimesi süüa, kui nad teepeale ette jäävad. Ja on ka magedavee krokodillid, kes on pisemad, inimesi ei söö ja Wikipedia andmetel võib vabalt koos nendega ka ujuda. Neid näeb enamasti Austraalia põhjaosas, rohkem sisemaa magevetes.
Sõbrakesed iga nurga peal
Wallaman Falls
Cardwell Spa
Palvetasime, et seal krokosid poleks... ei olnud, tegime väikse supluse ja oleme veel elus
Banaanipuu
Ja ma sain megagiga põletuse näkku, nii et mul läks otsaesine paiste ja olin nagu Avatari tegelane
Viigpuu
Veel koske
Läksimegi siis pärast Cairnsi
minikülastust maailma vanimasse Daintree vihmametsa, veidi jalutama ja muidugi
ka krokodilli jõetuurile. Läbi vihmametsa voolab Daintree jõgi, mis on krokode
meelispaik. Umbes 20 krokode lõunasööki paadil, läksime tunnikeseks siis
uudistama, kuidas need kiskjad elavad. Nägime ühte 6kuust mini-krokodilli ja
ülejäänud olid suured, kuni 5meetrised, malakad. Suurim fänn Erko jäi rahule ja
mul ka süda rahul, et ei pidanud oma elu sinna jõkke jätma.
Rahul
Teine ujub
Minikroko vaikselt paistab
Ema valvas lähedal
Praamisõit, et teisele poole jõge saada
5minutilisel praamisõidul jõuti ka ikka turistidele teenust pakkuda ja sokulaadi müüa
Vihmamets
Avatar
Kui mind siniseks ka võõbata, siis vabalt sulanduksin siia vahele, keegi ei saaks aru
Selliseid linnukesi näeb ka Põhja-Queenslandis
Söövad nad selliseid ploomikesi
Luksuslik lõunasöök vihmametsas
Julge tüdruk sisenemas krokotsooni
Siinpool juba ka meduusihoiatused. Randades tavaliselt paigaldatud ka äädikahoiupunktid. Meduusipõletuse korral saab siis kiirelt end äädikaga üle valatud.
Meie kõige põhjapoolsem külastatud tipp - Cape Tribulation
Aasta tagasi leidsime
Toowoombast omale head sõpsid, kellega on terve aeg saadud ikka netis suheldud
ja just samal ajal reisisid ka nemad Põhja-Queenslandis ringi. Saime siis suuna
tagasi Cairnsi poole võetud, et väheke juttu puhuda. Sai tore ja vahva, olime
rahul ja jäime igatsema.
Oligi siis aeg nina lääne poole
pöörata, 3000 kilti Darwini, kus vahepeal pole mitte midagi. Päevad mööduvad
tegelikult üsna kiirelt. Sõidame iga päev umbes 8-17ni ning umbes 4 päevaga
jõudsime Darwinisse. Darwinis on meil olla peaagu nädal, kus tuleb ühe tähtsa asjaga
ühelepoole saada – automüügiga. Loodkem, et saab selle tähtsa asjaga kiirelt
ühele poole ning on veel aega ka Darwini ümbruses olevad rahvuspargid ning
loodetavasti ka aborigeenide valdused üle vaadata.
Tühjus ja punasus
Igal pool miljon termiidipesa ja metsikud lehmad
Katsime ka ühe sõbrakese ära, äkki on külm
Sõitsin ka vahel.. Mingi 200 kilti kokku vast
Ülejäänud 5800 kilti rõõmsalt sealpool autot, väsisin ära
Kaktus Erko emale
Kõva supermarket
Kõrbes megakallis kütus, 1.70$ liiter. Suurlinnades sai ikka 1$ liiter
Jalad lõpuks põhjaeritooriumil
Suurem asustus üle pika aja - Mount Isa. Keset linna suur kaevandus
Suurim kroko, kes kunagi kinni püütud - 8,6 meetrit
Igapäevane elu
Romants
Nii nunnu metsik eeslike kikkis kõrvaga, teine nii uudishimulik ja arg
Metsikud pühvlid tanklas
Megamõnus jahutus pärast 4 päeva kõrbes sõitu - Mataranka
Öelgem nüüd tsauka ja
tegemistest Darwinis järgmises postituses.