Elu Sydneys

Siin Sydneys on lennujaama ja hostelite vahel loodud süsteem, et kui ööbid hostelis vähemalt 3 ööd, saad bussiga tasuta hostelisse. Teisipäeval saimegi 10 ajal hommikul lõpuks sealt minema, kuid hostelisse saime alles kell 14 check-innida. Viskasime oma 100 kilo kohvreid kuhugi piimaokse järgi haisevasse keldrisse ära ja läksime linna peale tuiama. Käisime kohe kõik Opera housed ja Harbour bridged läbi, jalutasime parkides ja kohustuslik mäkitiir. Eined on siin kuskil 7-10 dollarit, aga odavamalt ka mujalt ei saaks. Hostelituba on jubepisike teine, voodi ülikõva ja vedrud suruvad roiete vahele. Ärkame ka iga hommik kuskil 6-7 ajal, sest aknad on olematud ning kõik prügiautod ja politseisireenid undavad sisse. Vahepeal oleme käinud kahte autot vaatamas. Autod muidu enam vähem, aga mõlemal on lihtne viga olnud, mille Eesti parandaks ise mõne tunniga ära, aga kellel seda aega ja raha siin on. Jama see ka, et ei raatsi väga rongiga sõita ja saame vaadata ainult neid autosid, mis meist max 5 km ümbrusesse jääb ja jala ära kannatab käia, kuid neid on siin ülivähe mis max 1500 maksaks. Täna siis sõidamegi paarkend kilti kesklinnast välja ja lähme Parramatta roadile, kus on mitmeid auoaedasid ning loodame juba autoga tagasi tulla.
Eile sai Erko ühel juhuotsal ka käia ja värvis kuskil põrandaid. 4 tundi tööd ja 100 dollarit taskus. Pole paha, aga muidu pidi Sydneys keskmine tunnitasu 30 dollarit olema ja üleüldse kõige kallim linn Austraalias olema. Tahakski juba varsti minema siit saada, sest raha sulab ja täna nigunii viimane öö hostelis. Ilmselt saame mõneks ööks kuskil 20 km kesklinnast Rockdale ühe eestlase juurde ööbima. Kui auto käes, peab vähe aktiivsemalt tööd otsima ja siis saakski lõpuks Sydneyst leegid teha.
Eile käisin veidi ka linna peal hängimas, kui Erko raha teenis. Käisin Paddy's Marketil, mis on nagu meie Sepa turg. Esimese minuti jooksul suudeti mind juba massaažitoolile tõmmata ja pool taevalikku minutit ühte õlga mudida. Pidin mõnu kätte ära sulama, kui juba tõsteti suur hinnatahvel mu ninaette ja vaikselt juba massaažilauale lükati. Suutsin veel aru pähe võtta ja raske südamega kiirelt minema joosta, sest ei jäänud palju puudu, et oleksin päriselt ka olnud nõus 17 dollarit selle massaaži eest maksma. Siiamaani meenutan mõnutundega neid jumalikke 30 sekundit. Ülejäänud aja lihtsalt magasin hostelis, sest väljas oli nii hirmus torm ja äike ja uni oli niii suuur. Sydneys on ilm muidu niiiii palaaav. Sydneys on ilm muidu niiiii külm. Suve silmad, talved küüned, ma ütlen. Õhtul käisin poes ka ja tegin oma arust nii mõistlikke soodsaid oste, et õhtul vahelduseks nuudlitele (pärast esimest nuudlirooga oli kopp juba nii ees) mõnna roog teha. Aga ennäe imet, köögis toimus mingi tore üritus, kus sa tasuta kana ja riisi. Nämma nämmaaa, tasuta söök!
Huvi pärast teile mõned Sydney kesklinna toidupoe hinnad ka (ikka need soodukaga kõige odavamad valitud):
1 AUD=0,64 EUR
kilo apelsine - 2.98 dollarit
kilo kartuleid - 2.98
kilo rohelist paprikat - 2.50 (punase kilo oli kuskil 8-9)
kilo tomateid - 9.58
kilo valget sibuat - 2.98
kilo küüslauku - 18 dollarit
kilo kanakoibasid  - 3.98 (lasti juba 10 minutiga külmkappist rotti, olen kurb ja näljane)
kilo ülejäänud lihasid - 20-40
kilo vorstikesi - 6 (niiet mõttekam ikka head kana osta)
liiter vett - 1
nuudli 5-pack - 2.70
12 muna - 2.99
kilo jogurtit - 3.80

Tegelikult on hinnad ikka 2-3 korda kallimad, aga ma lihtsalt otsin kuskilt poenurgast kõige odavamad valikud.

Kui veel autost rääkida, siis pidin ära surema seal tagaistmel, kui Erko proovisõitu esimese autoga tegi. Esimest korda automaadiga, esimest korda vasakpoolse liiklusega. Püha jumal lihtsalt! Terve aeg vastassuunas ja põhimõtteliselt pidurit ja gaasi korraga, sest sidur oli ju kadunud ja järsud pidurdused ja peaaegu parkivatele autodele sissesõitmised ja elu käis silme eest läbi. Sõit kestis kuskil 2-3 minutit. Ma ei kuuujuuta ettte, kui me täna auto saame, siis kuidas me tervelt linna tagasi jõuame. Andku jumal meile armu!

Veel lennujaama tsilli. Üritasin sooja saada

Matkasell valmis minema

Niisama katedraal

Säänseid linde siin igal pool

Torn

Kätlin ja purskkaev

Palmid, palmid, eksootilised palmid igal pool

Kaktused kah

Tuulutasin 4 päeva tennistes olnud varbaid, mmmmmm

Erko ja ooperimaja

Ooperimaja aknaklaasi peegelduse enekas

Ma Harbour bridgega

Erko Harbour bridgega

Hosteli minituba

Vaade hostelist

Pilvelõhkujad igal pool

Pole üldse ilmale vastav riietus, toooohot

Jälle need kaunid palmid

Kätlin suure puuga poseerimas. Siuksed puud siin igal pool ainult ongi

Big city life

Käisime üle Harbour bridge Põhja-Sydneys autot vaatamas

Erko esimene tööots

Täna veel viimast päeva netti ja elamist. Homme kell 10 hommikul oleme oma kohvritega keset linna ja pole aimu, mis elu toob. Celavi

Ise ka ei usu, et Austraalias oleme

Enne õiget juttu pean lihtsalt Erko esimese inglise keelse vestluse Helsingis ära mainima:

et sadamast lennujaama saada, kasutasime automaadist ostetud regioonipiletit kahele.

Kui bussile läksime ja Erko me pileti ette näitas, oli nende kahe vaheline vestlus järgmine:

Bussjuht: Is this a regional ticket? (inglise keeles: kas see on regioonipilet?)

Erko: Два (vene keeles: kaks)

liiigalol #makesnosense

Igatahes läks lend normilt, ilma suuremate jamadeta. Lennukitel saime kokku 5 korda süüa ja isegi päris okei toit oli. Venelased pakkusid ainult lavašši mille sisse oli kuskil 8 cm-ne suuuur paks võikamakas käkerdatud. Ühel lennul pidime Erkoga erinevates lennukiotsades istuma, sest ta ju requestis aknapoolset kohta ja ma sain kuskile keskele pilukate vahele odava koha. Pilukad ajavad mind ikka päris ketta ka juba. Neid on nii palju, igal pool. Kõik on nii vanad, tundub nagu nad üldse midagi ei näe, asjadest aru ei saa, pidevalt krooksuvad mu kõrval ja on viimsed hädapätakad. Vahepeal jõime Erkoga koos romantiliselt punast veini, kuid vaid 40 istet teineteisest eemal. Magada oli küll lennukis üliiraske, pea pidevalt kukkus kuhugi vahekäiku ja kann oli ära surnud. Kui ka korra hea uni tuli, siis hakkas Erkot nii hirmasti huvitama, kuidas mulle toit maitses.

Igatahes oleme nüüd Sydney lennujaamas. Hotelli me ei jõdunudki, sest lend hilines veidi, Erko ostis pool tundi mobiilikaarti meile ja check-in pandi kell 22 kinni. Kuuldes, et me tahame taksoga vaid 3 km hotelli sõita, siis taksojuhid väitsid, et nad lihtsalt ei tea, kus see koht asub. Aga teised sõbralikud onud rääkisid, et kõik taksojuhid ongi siin parajad sitapead, kes hoolivad vaid rahast ja ei vaevu sind nii väikse summa eest kuhugi lähedale viima. Tuleb lihtsalt taksosse istuda koos oma kodinatega ja alles siis sihtpunkt öelda. Ja nüüd me järjekordne öö lennujaamas möödubki. Muidu taheti ka siit meid tänavale visata, kuna lennujaamas võivad ööbida ainult reisijad, kellel on järgmise päeva lennupilet ette näidata. Aga saime tunda juba austraallaste superkülalislahkust ja pärast väikeseid läbirääkimisi, lubati ka meil kodututel tänane öö oma läpaka akusid laadides kivipõrandal sõba silma lasta. Sydneys on muidu gigamegakülm praegu!

Homseks on meil 4ks ööks hostel kesklinnas bookitud. Saime kahese twin roomi (kaks eraldi voodit, sest nii oli odavam) 246 dollariga (170 eurot). Päris valus hind, aga saab mõni öö mugavalt ära elatud. Siin on hostelites nii, et mida rohkem öid võtta, seda kallimaks läheb öö hind. Hosteli poolt tuleb ka buss meile tasuta lennujaama vastu.  Pidime vaid küsima, et kas saab. Ikka saab ju. Hoiame vähemalt 40 dollarit bussisõidu pealt linna kokku.

Tahtsin ka popp ja noortepärane olla

Russiasse minek

Vapra Erko esimene lend vaid natukese külma pihuhigiga 2 tundi

Minilennuk

Maxilennuk

Vaatasime filme kah

Saime iga natukese aja tagant süüa

Päike tõusis

Kätlin mõtlemas

Hong Kongi megaa õhusaaste

Kodutud tehnikat laadimas

Kodutu prügikasti otsimas

Kodutu on ikka päris raske olla, kogu aeg on niiiiii külm

Ärasaatmised

Väikseid ärasaatmispidusid on juba nädal aega peetud ja nüüd on meie teekond jõudnud öisesse Helsingi lennujaama. Kõik, kellega koos sai veel oldud, teage, et jään teid nii väga igatsema, rohkem, kui oskasin arvata. Hinges on kurbus ja süda valutab ning pisar kipub silma. Viimased ärasaatmised perega olid kõige kurvemad mu elus. Süda murdus, kui nägin lähedasi nutmas ning ei uskunud, et see äraminek nii raske on. Viimastel päevadel Eestis, kas siis poe järjekorras seistes või bussis järgmisele ärasaatmisele sõites,oli pisarate tagasihoidmiseks hingamisharjutusi vaja teha. Perele viimaseid kallistusi jagades tekkis küll tunne, et ma ei taha kuhugi enam minna, et te ainult nii kurvad ei oleks. Siiamaani pole veel seda põnevat reisiärevust peale tulnud, vaid mõtlen ainult mahajäänud lähedast peale. Aga kamoon, ma lähen ju Austraaliasse, nii et nukrutsemine tuleb lõpetada ja vapralt selle metsiku Austraalia pinnale astuda! 

Reis sadamast lennujaama kulges ka ilusti, magame vahetustega ja varsti saame juba vapralt Siberian Airlines'i peale astuda, et esimane suund Moskva peale võtta. Õnneks on esimene öö Sydney lennujaama lähedal hostelis ka bronnitud, kuhu tuleb meil vaid ligi 3km kõmpida. Jubemõnna 25 kg kohvrit lohistada, nii et peopesa lihas krampis. Järgmine päev kohe plaan linna minna, ilmselt hostel otsida, kuhu asjad visata ning siis läheme Sydney peale maad ja ilma uurima.

Kadedus peal

 Üliinormi koha leidsime lennujaama nurgakeses. Pole meil mingit hostelit vajagi.

Ettevalmistus Austraaliaks

Äkki kedagi huvitab, et mis täpselt enne Austraaliasse sõitu kõik tähtsa ära tegema peab.

• Viisa. Meie saime viisale jah-sõna 1-2 päevaga ja taotluse saab sisse anda siit. Tegime kasutaja, vastasime portsule küsimustele ja tehtud ta oligi ning maksime selle eest 296 eurot.

• Kopsupilt. Kopsupilti teeb Eestis ainult 1 firma Tallinnas ning maksab 102 eurot. Pärast viisataotlust tulebki kohe kopsupilt teha. Kui sellega kõik korras, peakski viisa kuskil 1-2 päevaga tulema.

• Lennupiletid. Kõige odavamad lennupiletid leidsime fly24-st 585 euro eest.

• Reisikindlustus. Kuna meil on ümberistumisaega 1h40 minutit ning vahepeatus on Moskvas, siis kindluse mõttes võtsime lisaks 6-kuulisele meditsiiniabile ka 7-päevase reisitõrkekindlustuse. Kahekesi ostes tuli odavam ja saime mõlemad 170 euroga siit.

Ehk siis Eestist äraminekuks kulus meil 1153 euroraha.

Muidugi tuleb kõik maailma arstid enne reisi läbi käia, eriti veel hambaarsti. Mina enda supertervete hammastega, maksin ühe kõige tillema augu parandamise eest, mida luubiga ka ei näe ja väikse tükikese asendamise eest, mis tagahambast ära tulnud, 170 eurot. Mul läheb süda pahaks sellele mõtlemisest. Aussis läheks sama töö ilmselt kordi rohkem maksma ja lihtsam oleks kuhugi Indoneesiasse seda parandama minna. Hoidkem nüüd pöialt, et mu targad tarkusehambad pärast stressirohket lennureisi ei kavatase nahka tegema hakata.

Hetkel otsime veel elamist, aga keegi väga ei vasta mu kirjadele. Tundume ilmselt megapätid, kes ainult nädalaks korteris/majas tahavad tuba üürida, et uute housemeitide tavaar tuuri lasta.

Eks need kaks pätti peavad siis esimese öö lennujaamas veetma, et värskelt järgmine päev linnapääle hostelikohta otsima minna.

Ja 3 päeva pärast hakkamegi oma samme Austraalia poole seadma. Üldse pole ärevust veel sees ja niii palju on veel teha.

Kuidas me Austraalia jaoks raha teenisime?

Kui Erko veel ustavalt Eesti Kaitseväes aega teenis, kogusime kahekesi purki kõik oma euro ülejäägid, mida oli lihtsalt niii meeletutest kogustest, et purgi kaas ei läinud kinnigi. Hõissa! Kokku tuli 40 eurot. Ilmselglt tuli midagi produktiivsemat välja mõelda ja no kuidas see eestlane muud moodi raha kokku ajab kui ikka Soomes. Saime siis Erko tuttavate (ja nüüd meie uute sõprade) kaudu ootamatult juba juuni algul põllale maasikataimi istutama. Töö oli isenesest kerge, aga 12 h lihtsalt sama liigutust teha ja neid pikki maasikajuuri selle kuradi hargiga sinna kivikõvasse maasse suruda, et jumala eest ühtegi tutti välja ei jääks, oli ikka haige teha küll. Esimene päev oli veel hea sossu, aga järgnevatel päev sadas niii hullult vihma, mis muutis kõndimise selle töö kõige raskemaks osaks. Kummiku ümber ja põlvede peale kogunes kilode viisi pori, nii et vao otsa jõudes oli kops koos ja veremaitse suus. Sain käevarde närvipõletiku ka, mida 3 nädalat ravisin, aga eurod olid silme ees, mis teha.

Lisaks saime veel räigelt kilomeetriseid loore põldudele peale tõmmata ja ka kivikotte loopida. Samuti ka 12h põhku maasikataimede vahele panna ja ka veidi massiivseid ohakaid rohida.

Kuna suve algus oli ülikülm, siis ka maasikad väga ei valminud. Sai palju mõttetuid 25 euri/päev korjamisi tehtud, sest kes ikka 20 eur/kg marja väga tellib. Kunagi juuli lõpul ja augusti alguses saime ka herneid ja kartulisuuruseid meie enda istutatud maasikaid korjata. Tipphooag oligi see aasta juuli lõpus ja augusti alguses. Parimad päevad olid u 130 eurosed ja kokku teenisime pea kahe kuuga mõlemad ligi 3000 eurot. Pole paha sellise suve kohta. Pidime summaga leppima ja kodu ära tulema. 

Soomes oldud aja jooksul nägime, kui kirju ikka see loomaaed on. Ikka kohe väga veidraid inimesi on olemas ja olgu jumal tänatud, et ainult seal nendega kokku puutusime. Sai ka ukrainlastega Soomemaal iga päev sõda peetud. Saime uusi sõpru, käisime ka paar korda peol, sain võrkpallis vilunumaks, ilma et sõrmeluusid oleksin murdnud, käisime Tamperes lõbustuspargis ja iga päev kõmpisime kilomeetreid maha, et jäätist ja sokolaadi ja küpsist ostma minna, sest isud olid niii suured et ei jõudnud oma lotti ära toita. Süüa võis kõike, ikka tulime kilosid kergematena tagasi. Kui muidu pärast tööpäeva lihtsalt kõik kohad valutasid (ka kohad, mille olemasolust mul aimugi polnud) ja lonkasid kuidagi sealt voodist välja, siis kõige suurem valu hakkas kodus, kui tööd enam ei teinud. Rätsepistes istuda ega kummardada ei saanud, põlved tegid haiget ja voodist väljatulek oli üsna vaevaline. 

Algul elasime 20kesi ühes toas, kus ei käinud uks kinni ja juunis oli Lahtis öösel -2 kraadi

Kodu eesruum aka laut

Kõige rõvedam dušširuum, kuhu eal olen jala tõstnud

Köök

Nõudepesu ja et jumala eest nõudepesuvahendit ega nuustikut sinna ei unustaks, muidu insta ilma

Reptiil ajas nahka

Et toast kööki ja vetsu saada, pidi veitsa ikka kõndima ka
Ehk mitu tundi enne magamaminekut jumala eest juua ei tohtinud, et vetsu ei peaks kaugele minema

Ja süüa tehes jäi kogu aeg midagi maha ja kõmpisime tagasi lauta lusika järgi

Lauda uks ehk kodu uks

 Esimene maasikasaak

Juberõõmsad

Olen tüdruk, kes naerab ja naeratab, kuid südames nutab

Pikad vaod

Maakas põhuga

Saime uude kodu ühikasse ilusa köögi ja sooja veega

Puhas dušš, hurraa!

Kileriided jäid maha, põlluäärsed mustad kilerullid ajasid asja ära

Ühel ilusal päeval tuli ka lõpuks päike välja

Päevitus nr 1

Ja päevitus nr 2

Erko sai ka päikest, aint jalad peitis ära

Orjasime ka hernepõllul

Ori töötamas

Nämma nämma, lemmiksöök makaronid konserviga

Jälle pikki vagusid

Põhulükkamine

Kõrsikusöömisvõistlus

Sadas veitsa rahet

Vaid sortsu

Samal ajal sokulaadi nosimas

Hurraa! Ei saanudki tööd teha

Rahe tulemus

Erko leidis kodust endale lampi kuskilt kapi nurgast seljakoti. Käisime Lahtis kirbukal ja ennäe

Kiiisu

Elasime getohoodslumis, kileriided ja sokid rõduserval kuivamas

Teel lõbustusparki enne veel oksematerjali sisse ajamas

Aaaangribird land. Megahirmus supermani atribuut. Ise julgesin alles pisarsilmil 3. korral kaasa minna

Kõige megamõnnnaam

Lihtsalt mikropossu noh

Oskan nüüd küll

Kõige rõvedam ketimasin, ise neverever ei läinud sinna

No ausalt, see oli kõige jubedam atribuut terves lõbustuspargis #nojoke, hirmu on mu silmadestki näha, isegi Jakobil vesi ahjus

Kamraadidega.

Jaaa palgapäev on paarim päev

Nüüdseks oleme üle kuu aja Eestis olnud ja raha laristanud. Sellepärast tulebki varakult ära minna, et me selle raha eest Austraaliasse ka ikka jõuaks. Üritasime ka siin mingit ajutist tööd leida, et mingidki kulud katta. Erkol õnestus vaid üürikeseks väike tööots leida, kuid ma sain tänu Erkole kuni Aussi minekuni Kroonpressi brošeerijaks. Töö seisneb siis selles, et tõstan 12 h ajakirjade vihikuid lindi peale, kus lõpuks need kokku pannakse ja tekibki maagiliselt ajakiri. Teine variant, võtan valminud ajakirja paki vastu, panen sirgu ja laon alusele mitu virna. Jälle iseenesest lihtne aga täiesti haige töö. Vahepeal on sellised tööpäevad (või ööd), kus ootan mitu tundi, kuni seadistatakse, ilma et mind üldse vaja oleks. Teine päev jõuan tööle ja juba laon neid vihikuid seal, nii et higimull otsa ees. Ja nii 12 h jutti ning koju minnes ei lähe püksid jalga lihtsalt, sest keha kleepub kui kleeplint. Õnneks pole ma seal täiskohaga, ega üldse mingigi kohaga. Lähen siis, kui sms tuleb ja ka mulle aeg sobib. Veel 2-3 korda käia ja olen ka sellest orjatööst vaba.

1. päev tööl käidud ja jubemust 

Virn ootab ladumist

Terve öö sellise pildi vaatamist, ajab kõhu ikka räigelt korisema 

#hardjob

Muidu polegi väga midagi teinud, vaikselt 21.septembrini tiksume. Käinud paar korda pealinnas, mõned üksikud pralled, püüdnud vähki, ajanud mingi looma alla, oops, sry, sügises järves kuupaistel skinny dippimas ning aussi asju ajanud. Ei jõua enam ära oodata, millal saaks midagi tegema hakata.

Njämma njämma vähk

Soomlastel pappi lendab

Nüüd veel 10 päeva alles jäänud inimestega siin Tartus kokku saada ja ongi juba minek!