Väikseid ärasaatmispidusid on juba nädal aega peetud ja nüüd on meie teekond jõudnud öisesse Helsingi lennujaama. Kõik, kellega koos sai veel oldud, teage, et jään teid nii väga igatsema, rohkem, kui oskasin arvata. Hinges on kurbus ja süda valutab ning pisar kipub silma. Viimased ärasaatmised perega olid kõige kurvemad mu elus. Süda murdus, kui nägin lähedasi nutmas ning ei uskunud, et see äraminek nii raske on. Viimastel päevadel Eestis, kas siis poe järjekorras seistes või bussis järgmisele ärasaatmisele sõites,oli pisarate tagasihoidmiseks hingamisharjutusi vaja teha. Perele viimaseid kallistusi jagades tekkis küll tunne, et ma ei taha kuhugi enam minna, et te ainult nii kurvad ei oleks. Siiamaani pole veel seda põnevat reisiärevust peale tulnud, vaid mõtlen ainult mahajäänud lähedast peale. Aga kamoon, ma lähen ju Austraaliasse, nii et nukrutsemine tuleb lõpetada ja vapralt selle metsiku Austraalia pinnale astuda!
Reis sadamast lennujaama kulges ka ilusti, magame vahetustega ja varsti saame juba vapralt Siberian Airlines'i peale astuda, et esimane suund Moskva peale võtta. Õnneks on esimene öö Sydney lennujaama lähedal hostelis ka bronnitud, kuhu tuleb meil vaid ligi 3km kõmpida. Jubemõnna 25 kg kohvrit lohistada, nii et peopesa lihas krampis. Järgmine päev kohe plaan linna minna, ilmselt hostel otsida, kuhu asjad visata ning siis läheme Sydney peale maad ja ilma uurima.
Kadedus peal
Üliinormi koha leidsime lennujaama nurgakeses. Pole meil mingit hostelit vajagi.
No comments:
Post a Comment