Kuidas me jõule veetsime

Kui juba septembris Aussi jõudes nägime jõulukaunistusi ja ehteid nii et paha hakkas, siis nüüd, päris jõuludel, oli asi lausa nii hull, et ahistatava tunne tuli lausa peale. Ükskõik, mis poodi me ka ei läinud, oli jõulumuss nivo 5 peal vähemalt ja silme ees virvendasid kõik karrad ja kuljused. Parksis käies olid tänavatel kõlarid iga mõnekümne meetri tagant, kus uus jõululaul juba pihta hakkas, ilma et järgmine äragi oli lõppend. Iga poe aknal oli kuusk ja sada karda ning Condos elutses keset linna hirmuskirju kuusepuu. Nii hullult surutakse kunstlikult seda jõulutunet siin peale. Meile see variant väga peale siin ei läinud ja jõulutunne oli 0, sest kõige tähtsamad: lumi, külm ja hubasus, olid puudu. Siin ei jõua ära higistada ja paljaks koorida end. Üks kord oli mul isegi natukene jõulutunne, kui istusin veidi jaheda ja vihmase ilmaga autos ja sõin mandarini tükkidega šokolaadi. 

Üks ilusamaid ja mõnusamaid hetki mul siiani Austraalias oli üks õhtu, kui pidime veel pärast harvestit 6 ajal istutama ning taimekast oli karraga ehitud ning tükike karda ka traktorile tuule kätte värelema pandud ning päike loojus ja avastasime, et traktoril on raadio, kust tuli vahelduseks Mariah Carey - All I want from christmas is you´le mõnusast Coldplayd. Ning kõigil oli tuju ülihea ja naersime kõik kõveras ning õpetasin sasklastele eesti keelt ja istutasime pimedani ja tegime istutamiskiiruse rekordeid. Pärast tõid ülemused meile pizzat, et nii kaua tööd tegime ja saatsime 2 sakslast reisu peale ära. Oli vahva ja tore, pehme ja soe. Nüüd on palju pinget, higistamist ja töötamist.

Päris jõulupäeva tähistasime 24. detsembril koos teiste eestlastega. Võtsime veidi eesti viina ja libistasime austraalia õlle. Autsraallased peavad jõule siin 25. ja 26. on neil ka pühad ehk boxing day. 25. käisime hotelli koristaja/korraldaja tädi õe juures jõule pidamas. Suht lamp oli, mängisime lauamängu 4 tundi ja sõime pigem sellist snäkilauda/külma sööki. Me kodus küll jätame söögi lauale suht terveks õhtuks, et pidevalt saaks juurde kühveldada, aga siin oli söök laual, võeti taldrikutäis-kaks ning silmapilgutusega oli laud puhas. Ehk kui mul juba 2 tunni pärast kõht jälle tühi oli, siis polnud kuskilt midagi võtta ja ei jõunud ära oodata millal kodu sööma saab. Ja ma ei suuda ära harjuda sellega, kui lärmakad need austraallased on. Lihtsalt terve kilomeetri raadius peab teadma kui naljakas ikka see nali oli, mida ei jõua ära naerda. Kõik karjuvad, lärmavad ja lõkerdavad siukse volüümiga, et õudne hakkab. 

Jõuludel puhkasime 2 päeva ning nüüd ootame 1.jaanuari vaba päeva, et äkki 31. Sydneysse uue aasta saabumist tähistama jõuda.

Uued eestlased hotellis, kes arbuuse korjavad

Eestist toodud kraam

Hüva jõulu

Aitäh, emps, mulgikapsa eest. Imemaitsev oli

Kingitus tööandjatele

 Üritas hotellis jõulumeeleolu luua

Muidu 25. ootasid isegi meid kuuse all kingitused hotelli töötajate poolt

Suure hoole ja armastusega voodis valminud kartulisalat

Ei olnud aega oodata, millal kartul jahtub 

Pidulised

austraallaste jõululaud

Paremal eestlane Kaido ja vasakul sakslane Maurice, keda ma üldseeee ei seedi, aga sellest lähemalt kuskil mujal postituses

Pidi aussi aja järgi kell 5 üles ajama end, et Elisabethi luuletus jõuluvanale üle kuulata

Hüvasti, Imperial hotel!

Veedame veel oma viimased ööd Imperialis ja kolime esmaspäeval eestlastega viiekesi uude majja, kus üüri maksame kokku 86 dollarit nädalas (Imperialis 240 kokku). Erko on veidi kurb ja väga minna ei taha, sest tal on siin mugav, aga mul küll veidi hea meel, et saab rahumeeli hakata puhtas köögis süüa tegema, ja ei peaks pliidikoha eest võitlema ning ei pea muretsema, et hommikul meil prussakad ja ämblikud näkku vaataksid. Ei ole enam öösiti maailma hirmsaima põrina peale ärkamist ning avastada, et tegemist on maailma suurima lendava prussakaga, keda öösel kell 3 mürgitada vaja. Ning hommikul uue prussaka kõrval ärkamist, et taaskord tuba paksult mürki täis lasta. Nüüdsest jääb kõik me söök külmkapist varastamata ja ei pea pätte enam toitma. Pole vaja enam mõrvareid ega autovargaid karta ning ei pea enam köögis prügi ja mustusehunniku sisse uppuma. Saame lõpuks riided kohvrist kappi tõsta ja šampoonipotsikud vannituppa jätta. 

Tegelikult harjusime juba selle kõige hirmsaga siin ära ning isegi julgesin iseseivalt ämblikuid mürgitada. Töötajad ka ikka täiega hoidsid meid kinni siin: saime kahekesi toa ja lõpuks isegi külmkapi tuppa. Lõpuks rahva kogunedes oli täitsa lõbus ja tore kõigi töökaaslastega siin aega veeta. Kuid hotelli uksed jäävad meile alati avatuks, et vajadusel mõni pralle maha pidada.

Megamini must ja räpane köök

3 dollarit üks pesupesu

Kui putukamürki veel polnud ja ämblikke juuskelakiga mõrvata tuli

Prussakapoiss

Inimene harjub ikka kõigega, ka prussakate ja mustuse sees elamisega ning lõpuks tundubki see kõik  täiesti normaalne viis elamiseks. Nüüd on kõik muud elamised kui 5 tärni lukshotellid.

Condobolin - NSW süda ja pättide kogunemispaik

Ligi 3 kuud siin elatud ja võiks lõpuks veidi rohkem ka linnast juttu teha. Condo on NSW osariigi keskpunkt ning kesk NSW suurim linn. Veidi researchi tehes selgus, et ka üks viimaseid linnu sisemaa poole liikudes. Linnas elab ligi 3000 inimest, kellest enamus on aborigeenid. Üldine linnapilt tundub küll valgete inimeste elupaik, kuid lähemalt tutvudes selgub, et enamus valged on tegelikult abod ning tumedanahaliste verd. Päeval tundub linn vaikne väike paigake, kus elu veereb, kuid öösiti murtakse kõikvõimalikesse kohtadesse sisse ja rüüstatakse seal, kus rüüstada annab. Tööandja jutu järgi üle poole austraallastest ei tee tööd ja elavad riigi poolt antud toetustest. Politsei on laisk ja tööd teha ei viitsi ning kuuldavasti pidi Condo olema üks hirmsamatest Austraalia linnadest, kus on rahvaarvu kohta kõige rohkem mõrvareid ja pätte. Hetkel ka vist kõige rohkemate eestlastega Austraalia linn, sest meid on siin ligi 15 kanti. Linnas on mitmeid hotelle, ning hinnad ulatuvad 20-100 dollarini öö eest. Meie ikka kõige odavamas prussaka ja hiirepesas, millest räägin veel rohkem järgmises postituses. Pood on 50 meetri kaugusel ja päris suur teine, kuid hinnad kõrgemad kui suurlinnades. 

Inimesed on sõbralikud ja pidevalt hakatakse tänaval või poes juttu rääkima. Uuritakse, kust me pärit, sest me jube eksootilise välimusega ja kohe teatakse, et arbuusifarmi töötajad. 

Condos pole  mitte ühtegi vaatamisväärsust ega kohta, kus vaba aega veeta. Kunagi olevat siin kino olnud, mis tänaseks päevaks maha põlenud. Ujula on ka, kus 2 dollari eest saab koos kümnete lastega ehk uriinibasseinis koos ujumas käia, aga me oleme sealt vaid kaarega mööda sõitnud.

Valgusfoore pole, 1 sebra vist. Kõik linna suured kellad seisavad. Üks pizzabaar on (pizzapõhjaks ei kasutata tomatipastat vaid magusat bbq kastet, mis on megahalb), 2 bensukat ja hunnikute viisi autoparanduskohti, mida ilmselgelt hulgaanide tõttu kõige rohkem vaja läheb. 

Väga ei mõista, mida need inimesed siin teevad ja miks nad siin elavad. Muud väga neil polegi teha, kui juua ja baaris istuda ning samamoodi kasvab ka uus generatsioon peale.

Kus see Condo asub siis

Linnast voolab läbi ka kaunis jõeke, kus ussidele meeldib koguneda

Tee Conodst tööle

Pood

Imperial hotel

Hüvasti, Mitsubishi Magna!

Sai siis kuskil nädalake tagasi taaskord hommikul tunda seda valu, kui avastasime, et jälle on me autos käidud. Kuna eelmise intsidendi tõttu ei julend me uksi enam lukustada, et jumala eest aknad terveks jääks, siis seekord sai pätt vabalt autosse marssida ja sahkerdama hakata. Hommikul ei jõudnud ära sõimelda ja kiruda neid kolmikuid, kui võti käivituse lukuauku ei läinud ja muljutud käärid keset istet leidsime. Seekord jäi miskit ka videokaamerale ja ennäe, ei olnudki tegemist kolmikutega vaid linna uue karmima, kuskil 24-aastase, kohalikele teadatuntud mehega. Olime sortsu halvad ka, sest tundsime ikka veits kahjurõõmu kui nägime, et ka teisel kaaselanikul oli auto välisukse lukk täiesti ära nusberdatud ja lisaks linna 4 autot tabas sama saatus. Asi läks taaskord menti, koos videoga me mälupulgal ja tüübi nimi ja jutud kõik teada ning lubadused meiega ühendust võtta olid ka seekord kerged tulema. Aga 4. päev juba veereb ja mentidel ilmselgelt pohleib. 

Kuna ilmselt kogu lukusüsteemi vahetus läheks räigelt maksma, võtsime raske südamega vastu otsuse auto romulasse viia ja paar sotti tasku pista, et alustada uuel lehelt uue autoga. Kuid ennäe, hotelli tulnud eestlased on siuksed mäkkaiverid ja tehnikakutid, et said auto juhtmetest tööle, saagisid rooliluku maha ning auto käivitub nüüd iseleiutatud matialusest lülitist.

Meie oleme selle auto igatahes maha kandnud ja kopp ees ja tahame silma alt ära saada. Hetkel sõidavad vahel mäkkaiverid selle autoga ringi ning kui mendijamaga ühele poole saame, siis ärime selle neile 300 eest maha või viime romulasse ära. Kuna meil nigunii saab mõne päeva pärast rego läbi (mis oleks 900 dollarit pooleks aastaks), siis pole aega ja raha ja tahtmist sellega enam tegelda.

Plaan oli küll esialgu kohe uus auto sebida, kuid tundub, et sobib ilusti siin töökaaslasega koos tööle veereda ja kütusekulud jagada. Niiet nüüdsest oleme ilma autota, kuni siit leegid teeme.

Nõme linn

Sai ikka mõni hea ja mälestusväärne hetk me hea ja kalli autoga veedetud

Videopostitus: elu melonifarmis

Kuna tööpäevad on hetkel 12-16 tundi, siis jõuan teile vaid väikese videopostituse pakkuda.
Videos leiavad aset enamus tööd, mida viimased kuu-kaks oleme teinud, kuid mida nüüdsest enam kunagi ei tee, sest juba 4. päeva on harvest käimas.
Jõulude puhul on paar sisukamat postitust ka varsti tulekul!!

Life in melonfam from Kärlin A on Vimeo.

Orange ja lühike töönädal

Kuna kaks kuud tagasi alustasid kaks tragi eestlast melonifarmis usinalt tööd tegema, siis eelmise nädala alguseks olid kõik tööd otsa saanud ja saime 3 vaba päeva. Kõik klappis ilusti, sest nüüd saime Erkoga Orangesse minna, et Erko tõstukilube tegema hakata. Kui tööpäev läbi sai, võtsime kohe õhtul suuna suurlinna poole, et järgmine varahommik vapralt kohal olla. 200 km-ne sõit oli minu, kui viimasel ajal maailma suurima autosõidukartja, jaoks kui õudusunenägu. Esiteks, jäime me pimeda peale, teiseks, pimedal ajal on palju känguruid, kes tahavad nii hirmsasti me auto ette hüpata ja ma kardan. Kolmandaks, igal pool ümberringi 100 välku siuh säuh sahmatamas ja õudukas oli. Neljandaks, meil aku ikka ull jamas. Kord laadis, kord mitte ja kartsime hirmsasti keset ööd maanteele jääda. Viiendaks, noh, kuna aku jamas, siis Erko lubas mul umbes 0 elektroonikat kasutada, mis tähendas ei konditsooneerile, ei muusikale ja väljas kraadi 40 ja higi lahmas niigi ja autoiste läbimärg. Kuuendaks? meil hakkas kütus otsa saama kohe kohe ning just olime suurest linnast läbi pannud, lootes, et linna ääres või kahe suure linna vahele ikka miskit jääb. Aga ei, see pole Eesti, kus iga linna alguses ja lõpus 3 tanklat on end kõrvuti pressinud ja iga mõne kilomeetri tagant mõni Olerex sulle vastu särab. Seitsmendaks, otsustasime suuna ikka eelmise linna poole tagasi võtta, et see kallis bensukas üles leida ja ma nii vihkan, kui keset suurt maanteed, kus rekad sõidavad, ümberpöördu tehakse. Iga jumala kord hoian tugevalt käepidemest kinni ja surun end istmesse, sest see ju kindlasti päästaks mind kokkupõrkest. Kaheksandaks, olime linnas tagasi, aga jälle ei olnud me Eestis ju, kus inimestel pole muud teha, kui poode 24/7 lahti hoida ja enne kella 9 olid kõik linna bensukad kinni. Veeresime siis linna kõik nurgad üle ja lõpuks suure stressi peale hõissa, bensukas leitud. Kuid uus probleem: siin Aussis on 100 erinevat kütusevarianti, lisaks veel lisatud ja lisamata etanooliga kütus ja kõik bensukad ei müü kõiki bensiinivariante ehk muidugi meie oma ju mitte. Kuiiid õnneks sobis meile mingisugune teine kütusevariant ka õnneks seekord. Lõpuks ometi saime suuna rahulikumalt Orange poole võetud ja ma sain ka maha rahunetud. Kui Oranges ootas meid viimne takistus: kust leida koht, kus autos normaalselt öö veeta, kuskil rahulikult varjus, sest teadagi, et autos magamine pole Austraalias just väga legaalne. Õnneks sellega joppas ja ei pidanudki väga kaua tiirutama, kuni juba meile täpselt paras ja mõnus parkimiskoht vastu vaatas. Järgmisel päeval hakkas koolitus ning mina hakkasin Mäki püsielanikuks, et wifis istuda. Vahel käisin liigutasin ka end BigMäki einete vahepeal ja käisin linnas tuuseldamas ja šopingutuuril. Muideks riided siin ikka palju odavamad ja kaunimad kui Eestis. Ja näiteks üks paar lühkasid on 25 dollarit, aga kui ostad teise paari ka, saad kaks paari 30 dollariga ehk võimatu osta ainult üks paar. Erko koolitus kestis 3 päeva, kus sai max pool tundi tõstukiga sõita ja ülejäänud ajast oli ainult ohutusejutt. Järgmise öö veetsime samas vanas heas parkimiskohas, kuid viimse öö veetsime hotellis, et tubli Erko saaks mugavalt eksamiks õppida. Megamugav ikka voodis magada ja voolav vesi ja wc ja suur peegel ja norm tekk ja padi ja telekas! on ikka üle prahi. Ei suuda enam autos magada. Igatahes Erko sai koolituse läbitud ja paberi kätte ning on nüüd kvalifitseeritud ja profesionaalne tõstukijuht. 

Tagasisõit polnud samuti väga sujuv, sest tuul oli vähemalt 500 km/h ja prahti lendas ja meie suundusime tormi sisse ja mul taaskord vesi asjus. Olime just ülemuselt sõnumi saanud, et järgmine päev tööd pole, sest kõik liiga märg ja rahet tuli ka to the max. Austraalia muld on kõva kui teras, mida ükski labidas ei murra, kuid vala talle vaid tassike vett ja võin garanteerida, et terve traktor võib selle sopa sisse vajuda. Niiet võite ette kujutada, mida üks korralik vihm me põllule teeb ning mitu päeva ta kuivamist vajab. Ülejärgmine päev üritasime siiski korra istutama minna, iga vao alguses hinge kinni hoides, et traktor sisse ei vajuks, kuid juba paari tunni pärast tuli sahmakas peale, mistõttu jälle kõik katki jäi. Ehk eelmine nädal sain vaid 9.75 töötundi, erinevalt Erkost, kes sai 30 töötundi, kuna käis koolitusel. 

See nädal on päris töiselt alanud: eile saime 14h tööd teha ja esimesel pilgul voodiga vajusin sellesse kui soe sült. Kuid selle aasta Austraalia suvi on üsna ettearvamatult alanud ning saime taaskord just suure sahmaka vihma, mis tähendab homset pikka und ja Parksi sõitu ehk tööd pole. Vihmaga veel üks jama: umbrohi hakkab räigelt vohama ehk seda on liiga palju, et seda kõblata, mis tähendab seda, et peame taimi vahekäikudest eest liigutama (et traktor saaks läbi sõita ja umbrohtu mürgitada), mis on kõige raskem töö, mida ma elus teinud olen. See pole võrreldavgi Soome maasikapõldudel rügatud tundidega ega ka Kroonpressis veedetud öödega. Jalalihased on kanged nagu oleks 100 kg kangiga 10h järjest kükke teinud, ning kõndida ei saa, ainult küürus longata saab. Farmi on meil ka uusi töölisi tulnud: üks eestlane ja viis Samoa meest. Kui eestlast esimest korda hotellis nägime, olime Erkoga 100% kindlad, et tegemist on eestlasega, sest rohkem eestlane ei andnud välja näha. Megapõnevil ja ärevil olime selle üle, aga jubeveider, lihtsalt ei oska temaga üldse eesti keeles rääkida. Nii vale tundub, tahaks kogu aeg inglise keeles rääkida. Liiga väär lihtsalt. Järgmine nädal on meiega viimaseid päevi iirlane ja sakslased, kellega oleme viimased 2 kuud koos veetnud. Veidi nukker, aga samas põnevil uute inimeste tuleku üle. Loodame, et rohkem iirlasi ei tule, sest ma enam ei jõua ära nuputada, mida nad räägivad. Lihtsalt täiesti pekkis, see pole inglise keel, mis nende suust välja tuleb. Näiteks gate (värav) on ga, shower (dušš) on sha ning little boy (väike poiss) on wiibo. Seniks naudime viimaseid lebomaid päevi, sest Peteri sõnul on harvestini alla 10 päeva jäänud.

Tormine taevas

Lumivalgete labajalgadega väänlemas ehk viisin päevitusjoone kõrgemale

Käisime kinos ka Interstellarit vaatamas

Me arvasime ikka Eesti moodi, et kui film hakab näiteks kell 17, siis 15 minti enne seda algavad reklaamid ja peab varem kohale minema, aga ei, siin hakkavad reklaamid kell 17 ja film alles 17.15 

Nii me siis ootasime üksikutena reklaame

Igapäevane jõulumeeleolus wifipunkt

Hotellis telekat nautlemas 

Oskuslik Erko nüüd

Suundusime otse tormi ehk meeldib taevast pildistada

Taaskord taevas

Pärast tormi oli niiii megailus vaade, aga ega pildilt pole väga kaunidust aru saada

Ükspäev leidsime taimede alt väikse jänkupoja ja nüüd ma saan aru, miks inimesed jäneseid koduloomaks võtavad. Nad on niii megakõige armsamad ja armusin meie esimesel kohtumisel. Otsutasin ta tasku pista ja hotelli kaasa võtta, kuid korraks maha pannes, et end kohendada, suutis teine plehku panna, mis oli maailma armsaim asi, sest ta oli nii tilluke ja lühkesed jalad ja üritas nii hullult kiirelt siblada ja siis kukkus ümber ja selili ja veeres ka veel. 

Muidu Aussis nende jänestega selline lugu, et eurooplaste sissetungiga tuli kaasa ka ports jäneseid, kes on nüüdseks nii ohtralt paljunenud, et tekitavad palju pahandust põldudel ja erosiooni ning seeläbi ka huumuse kadumise põhjustajateks. Selle vastu on välja töötatud siin igasugu jänesevastaseid tegevusi: mürgitamine, kinnipüüdmine, püssiga laskmine ja niisama tapmine. Igatahes päris hirmus lugu, sest nad on nii megaarmsad. Võiksin kõik nad endale võtta ja nendega iga päev mängida ja nunnutada.

Gorillakäed

Säänne me farm ongi, mitusada aakrit arbuuse ja kõrvitsaid

Vahel istutame käsitsi seemnetega ka kõrvitsaid.

Säänne vale asi meil siia linna sattunud

Rahe peksab hooga