Kätlini ja Erko seiklused Austraalias: Orange ja lühike töönädal

Kuna kaks kuud tagasi alustasid kaks tragi eestlast melonifarmis usinalt tööd tegema, siis eelmise nädala alguseks olid kõik tööd otsa saanud ja saime 3 vaba päeva. Kõik klappis ilusti, sest nüüd saime Erkoga Orangesse minna, et Erko tõstukilube tegema hakata. Kui tööpäev läbi sai, võtsime kohe õhtul suuna suurlinna poole, et järgmine varahommik vapralt kohal olla. 200 km-ne sõit oli minu, kui viimasel ajal maailma suurima autosõidukartja, jaoks kui õudusunenägu. Esiteks, jäime me pimeda peale, teiseks, pimedal ajal on palju känguruid, kes tahavad nii hirmsasti me auto ette hüpata ja ma kardan. Kolmandaks, igal pool ümberringi 100 välku siuh säuh sahmatamas ja õudukas oli. Neljandaks, meil aku ikka ull jamas. Kord laadis, kord mitte ja kartsime hirmsasti keset ööd maanteele jääda. Viiendaks, noh, kuna aku jamas, siis Erko lubas mul umbes 0 elektroonikat kasutada, mis tähendas ei konditsooneerile, ei muusikale ja väljas kraadi 40 ja higi lahmas niigi ja autoiste läbimärg. Kuuendaks? meil hakkas kütus otsa saama kohe kohe ning just olime suurest linnast läbi pannud, lootes, et linna ääres või kahe suure linna vahele ikka miskit jääb. Aga ei, see pole Eesti, kus iga linna alguses ja lõpus 3 tanklat on end kõrvuti pressinud ja iga mõne kilomeetri tagant mõni Olerex sulle vastu särab. Seitsmendaks, otsustasime suuna ikka eelmise linna poole tagasi võtta, et see kallis bensukas üles leida ja ma nii vihkan, kui keset suurt maanteed, kus rekad sõidavad, ümberpöördu tehakse. Iga jumala kord hoian tugevalt käepidemest kinni ja surun end istmesse, sest see ju kindlasti päästaks mind kokkupõrkest. Kaheksandaks, olime linnas tagasi, aga jälle ei olnud me Eestis ju, kus inimestel pole muud teha, kui poode 24/7 lahti hoida ja enne kella 9 olid kõik linna bensukad kinni. Veeresime siis linna kõik nurgad üle ja lõpuks suure stressi peale hõissa, bensukas leitud. Kuid uus probleem: siin Aussis on 100 erinevat kütusevarianti, lisaks veel lisatud ja lisamata etanooliga kütus ja kõik bensukad ei müü kõiki bensiinivariante ehk muidugi meie oma ju mitte. Kuiiid õnneks sobis meile mingisugune teine kütusevariant ka õnneks seekord. Lõpuks ometi saime suuna rahulikumalt Orange poole võetud ja ma sain ka maha rahunetud. Kui Oranges ootas meid viimne takistus: kust leida koht, kus autos normaalselt öö veeta, kuskil rahulikult varjus, sest teadagi, et autos magamine pole Austraalias just väga legaalne. Õnneks sellega joppas ja ei pidanudki väga kaua tiirutama, kuni juba meile täpselt paras ja mõnus parkimiskoht vastu vaatas. Järgmisel päeval hakkas koolitus ning mina hakkasin Mäki püsielanikuks, et wifis istuda. Vahel käisin liigutasin ka end BigMäki einete vahepeal ja käisin linnas tuuseldamas ja šopingutuuril. Muideks riided siin ikka palju odavamad ja kaunimad kui Eestis. Ja näiteks üks paar lühkasid on 25 dollarit, aga kui ostad teise paari ka, saad kaks paari 30 dollariga ehk võimatu osta ainult üks paar. Erko koolitus kestis 3 päeva, kus sai max pool tundi tõstukiga sõita ja ülejäänud ajast oli ainult ohutusejutt. Järgmise öö veetsime samas vanas heas parkimiskohas, kuid viimse öö veetsime hotellis, et tubli Erko saaks mugavalt eksamiks õppida. Megamugav ikka voodis magada ja voolav vesi ja wc ja suur peegel ja norm tekk ja padi ja telekas! on ikka üle prahi. Ei suuda enam autos magada. Igatahes Erko sai koolituse läbitud ja paberi kätte ning on nüüd kvalifitseeritud ja profesionaalne tõstukijuht.

Tagasisõit polnud samuti väga sujuv, sest tuul oli vähemalt 500 km/h ja prahti lendas ja meie suundusime tormi sisse ja mul taaskord vesi asjus. Olime just ülemuselt sõnumi saanud, et järgmine päev tööd pole, sest kõik liiga märg ja rahet tuli ka to the max. Austraalia muld on kõva kui teras, mida ükski labidas ei murra, kuid vala talle vaid tassike vett ja võin garanteerida, et terve traktor võib selle sopa sisse vajuda. Niiet võite ette kujutada, mida üks korralik vihm me põllule teeb ning mitu päeva ta kuivamist vajab. Ülejärgmine päev üritasime siiski korra istutama minna, iga vao alguses hinge kinni hoides, et traktor sisse ei vajuks, kuid juba paari tunni pärast tuli sahmakas peale, mistõttu jälle kõik katki jäi. Ehk eelmine nädal sain vaid 9.75 töötundi, erinevalt Erkost, kes sai 30 töötundi, kuna käis koolitusel.

See nädal on päris töiselt alanud: eile saime 14h tööd teha ja esimesel pilgul voodiga vajusin sellesse kui soe sült. Kuid selle aasta Austraalia suvi on üsna ettearvamatult alanud ning saime taaskord just suure sahmaka vihma, mis tähendab homset pikka und ja Parksi sõitu ehk tööd pole. Vihmaga veel üks jama: umbrohi hakkab räigelt vohama ehk seda on liiga palju, et seda kõblata, mis tähendab seda, et peame taimi vahekäikudest eest liigutama (et traktor saaks läbi sõita ja umbrohtu mürgitada), mis on kõige raskem töö, mida ma elus teinud olen. See pole võrreldavgi Soome maasikapõldudel rügatud tundidega ega ka Kroonpressis veedetud öödega. Jalalihased on kanged nagu oleks 100 kg kangiga 10h järjest kükke teinud, ning kõndida ei saa, ainult küürus longata saab. Farmi on meil ka uusi töölisi tulnud: üks eestlane ja viis Samoa meest. Kui eestlast esimest korda hotellis nägime, olime Erkoga 100% kindlad, et tegemist on eestlasega, sest rohkem eestlane ei andnud välja näha. Megapõnevil ja ärevil olime selle üle, aga jubeveider, lihtsalt ei oska temaga üldse eesti keeles rääkida. Nii vale tundub, tahaks kogu aeg inglise keeles rääkida. Liiga väär lihtsalt. Järgmine nädal on meiega viimaseid päevi iirlane ja sakslased, kellega oleme viimased 2 kuud koos veetnud. Veidi nukker, aga samas põnevil uute inimeste tuleku üle. Loodame, et rohkem iirlasi ei tule, sest ma enam ei jõua ära nuputada, mida nad räägivad. Lihtsalt täiesti pekkis, see pole inglise keel, mis nende suust välja tuleb. Näiteks gate (värav) on ga, shower (dušš) on sha ning little boy (väike poiss) on wiibo. Seniks naudime viimaseid lebomaid päevi, sest Peteri sõnul on harvestini alla 10 päeva jäänud.

Tormine taevas

Lumivalgete labajalgadega väänlemas ehk viisin päevitusjoone kõrgemale

Käisime kinos ka Interstellarit vaatamas

Me arvasime ikka Eesti moodi, et kui film hakab näiteks kell 17, siis 15 minti enne seda algavad reklaamid ja peab varem kohale minema, aga ei, siin hakkavad reklaamid kell 17 ja film alles 17.15

Nii me siis ootasime üksikutena reklaame

Igapäevane jõulumeeleolus wifipunkt

Hotellis telekat nautlemas

Oskuslik Erko nüüd

Suundusime otse tormi ehk meeldib taevast pildistada

Taaskord taevas

Pärast tormi oli niiii megailus vaade, aga ega pildilt pole väga kaunidust aru saada

Ükspäev leidsime taimede alt väikse jänkupoja ja nüüd ma saan aru, miks inimesed jäneseid koduloomaks võtavad. Nad on niii megakõige armsamad ja armusin meie esimesel kohtumisel. Otsutasin ta tasku pista ja hotelli kaasa võtta, kuid korraks maha pannes, et end kohendada, suutis teine plehku panna, mis oli maailma armsaim asi, sest ta oli nii tilluke ja lühkesed jalad ja üritas nii hullult kiirelt siblada ja siis kukkus ümber ja selili ja veeres ka veel.

Muidu Aussis nende jänestega selline lugu, et eurooplaste sissetungiga tuli kaasa ka ports jäneseid, kes on nüüdseks nii ohtralt paljunenud, et tekitavad palju pahandust põldudel ja erosiooni ning seeläbi ka huumuse kadumise põhjustajateks. Selle vastu on välja töötatud siin igasugu jänesevastaseid tegevusi: mürgitamine, kinnipüüdmine, püssiga laskmine ja niisama tapmine. Igatahes päris hirmus lugu, sest nad on nii megaarmsad. Võiksin kõik nad endale võtta ja nendega iga päev mängida ja nunnutada.