Veedame veel oma viimased ööd Imperialis ja kolime esmaspäeval eestlastega viiekesi uude majja, kus üüri maksame kokku 86 dollarit nädalas (Imperialis 240 kokku). Erko on veidi kurb ja väga minna ei taha, sest tal on siin mugav, aga mul küll veidi hea meel, et saab rahumeeli hakata puhtas köögis süüa tegema, ja ei peaks pliidikoha eest võitlema ning ei pea muretsema, et hommikul meil prussakad ja ämblikud näkku vaataksid. Ei ole enam öösiti maailma hirmsaima põrina peale ärkamist ning avastada, et tegemist on maailma suurima lendava prussakaga, keda öösel kell 3 mürgitada vaja. Ning hommikul uue prussaka kõrval ärkamist, et taaskord tuba paksult mürki täis lasta. Nüüdsest jääb kõik me söök külmkapist varastamata ja ei pea pätte enam toitma. Pole vaja enam mõrvareid ega autovargaid karta ning ei pea enam köögis prügi ja mustusehunniku sisse uppuma. Saame lõpuks riided kohvrist kappi tõsta ja šampoonipotsikud vannituppa jätta.
Tegelikult harjusime juba selle kõige hirmsaga siin ära ning isegi julgesin iseseivalt ämblikuid mürgitada. Töötajad ka ikka täiega hoidsid meid kinni siin: saime kahekesi toa ja lõpuks isegi külmkapi tuppa. Lõpuks rahva kogunedes oli täitsa lõbus ja tore kõigi töökaaslastega siin aega veeta. Kuid hotelli uksed jäävad meile alati avatuks, et vajadusel mõni pralle maha pidada.
Prussakapoiss
Inimene harjub ikka kõigega, ka prussakate ja mustuse sees elamisega ning lõpuks tundubki see kõik täiesti normaalne viis elamiseks. Nüüd on kõik muud elamised kui 5 tärni lukshotellid.
Megamini must ja räpane köök
3 dollarit üks pesupesu
Kui putukamürki veel polnud ja ämblikke juuskelakiga mõrvata tuli
Prussakapoiss
No comments:
Post a Comment