Mis me autoga juhtus?

Kuna laupäeval oli liiga kuum ilm (38C), et õhtuni tööd teha (kõige kuumem aeg hakkab 3,4 ajal), lõpetasime seekord juba kell 1, et ülekuumenemist vältida ja kodu konditsioneeri alla end jahutama minna. Jõudsime parklasse, parkisime auto nagu ikka omale kohale ja suundusime rahumeeli tuppa lamama. Mõne aja pärast koputas hotellitädi uksele, et nukker uudis edastada: purjus onu oli autoga meile sisse tagurdanud. Kuna hotell asub baari peal, siis siin leidub iga päev purjus pralletajaid. Me siis nukralt vaatama minemas, mis värk on ja asi oli täitsa kole. Kaasreisija poolne uks oli täitsa lömmis ja lahti enam ei käi. Õnneks oli tegemist regulaarse kundega, kes juba tunni pärast taas baaris õllet lürpimas oli. Saime siis jutule ja hakkasime läbirääkimisi pidama. Tegemist oli regulaarse Condo elanikuga ehk kuskil 60-aastates onuga, kes hommikust õhtuni jooki paneb. Tüüp üritas kohe meile 100 dollarit pihku sokutada, lootes, et sellest piisab ja enam teda ei tülitata. 100 dollariga polnud siin aga midagi peale hakata, sest meie tahame, et tema tegeleks selle probleemiga, sest kus meil tööinimestel see aeg oleks, et auto korda teha. Kindlustusega pole ka siin midagi teha, sest Austraalias lihtsalt pole kellelgi seda. Lõpuks jäi jutt, et ta teab kedagi, kellelt uue ukse saaks ja siis teab kedagi, kes selle meile ette ka paneks. 

Järgmine hommik koputas me uksele lokkis mulleti ja nokatsiga austraalia redneck, kes ütles, et nad leidsid meile ukse, aga...aga see on punane. Kahju, et me auto siis sinna hallika tooni kanti jääb. Usinalt marssis ta oma tööriistadega me ust lahti kangutama, et kohe uus uks ette ka panna. Erko polnud rahul ja ütles, et nii ikka ei lähe, me tahame sama värvi ust, et värvigu ära teine. 

Mulleti tüüp: "Ääküll, paneme ukse ette ja siis värvime" 

Erko: "Nii ei lähe ikka, siis näeb  see täielik sitanikerdis välja" 

*samal ajal lürpis otsasõitja onu me kõrval (kohe kindlasti mitte esimest) hommikuõllet*

Lõpuks jäi jutt, et mulletivend ja otsasõitja ostavad poest sama värvi, lihvivad vana maha ja värvivad uuega üle. Pidid teadma kedagi, kellelt tööriistu saab ja nendel läheb see ajamine kordades odavamaks kui meil, backpackeritel. Loodame nüüd parimat, et uks tuleks ikka meie autoga üsna sama värvi ja et asi saaks järgmise nädala jooksul korda. Auto ise sõidab ilusti, veermik viga ei saanud (uks ei avane, kuna ukseplekk on nii kõver) ja loodetavasti ei tule ust vahetades uusi üllatusi esile. 

Kõik oligi liiga hästi meil läinud, juba ootasin, mis kammajjaa see elu meile varsti teele toob.

Oleme natuke kurvad.

Pühapäevane olek konditsioneerist jahedas toas

Tegime eile hunniku kartulisalatit ka. Mis siis, et hapukoor maitseb kui toorjuust ja majonees on jubevänge, maitseb ikka nagu päris kodu Eesti kartulisalat, njämma. Siin müüakse ka poes kartulisalatit, aga kartul on lõigatud max neljaks, lisatud näpuotsatäis sinki ja portsu sibulat koos lämmatava majoneesiga ja maksab 18 dollarit kilo. Ei maitse.