Kätlini ja Erko seiklused Austraalias: Autovarastest, auto parandusest ja mõrvaritest

Nüüdseks on teada, kes meile autosse sisse murdsid: 15-aastased aborigeenist kolmikumürsikud, eluheidikud ja linna poolt vihatud (samal nädalal, kui meie autosse sisse murdsid, olid nad veel 4 autos ja 2 koolis lõhkumas käinud). Kohe algusest peale teadsime, et tegemist mingisuguste noorte alaealiste kuttidega (kes kapuutsid peas huligaantsemas käivad), sest kogu linn teadis ja vaikselt hakkas ka meile igalt poolt infot tilkuma. Kõigepealt nägi töökaaslane Liam hilistel öötundidel 35-kraadises kuumuses pusa ja kapuutsiga tüüpi baari ees seismas. Küsimuse peale, miks ta nii kuumaga pusa kannab, hakkas tüüp värisema ja ei vastanud midagi. Ma olen täiesti 100% kindel, et see oli see sama pätt seal. Siis tuli meile austraallane tööle, kes pärast jutu ärakuulamust teadis kohe, et tegemist noorte kolmikutega. Siis väitis hotellitöötaja, et see, kes meie autot parandab (pole sama inimene, kes sisse sõitis) teab nende kolme tüübi nime. Pärast suurimat otsingut Facebookis, autasustasin end aasta 2014 parima stalkeri tiitliga ja leidsin ühe perekonnanimega terve selle pättide perekonna FBst üles. Ema ametiks on: full-time mom (täiskohaga ema), ütleks, et päris halba tööd on need viimased 15 aastat teinud. Kuna autot me iseseisvalt korda ei saanud, viisime selle töökotta ja rääkisime ka seal oma mure ära ning töölised kohe teadsid, kellega tegu. Mõni aeg tagasi olid need kolmikud ka nende töökotta sisse murdnud ja huligaanitsenud ja isegi kaameratele jäänud, a no politsei ikka midagi ei teinud. Töökoja mehed õhutasid meid kättemaksule, sest nemad kui kohalikud ei saa midagi neile närakatele teha. Kahjuks tahame veel siin pikka aega olla ja ei taha, et meid riigist alaealistele kehavigastuste tekitamise eest riigist välja saadetaks. Lisaks kohtusime ühe 16-aastase poisiga (nimeks Tom), kes tuli nädalaks meile kooliasjus farmi, et töökogemus saada. Tom rääkis, et need kolmikud olid ta klassivennad, kuid nüüdseks nad ammu välja visatud või välja kukkunud. Nad on suure perekonna liikmeks, kus isa ei ole ja ema on haige ning vähese tähelepanu tõttu sellisteks värdjateks on kasvanud. Neid on pidevalt ka noortevanglasse (vist meie vana Puiatu moodi) pandud, kust nad pidevalt põgenevad ja midagi enam teha ei anna. Üks neist kolmikutest oli eelmine aasta (arvatavasti varastatud) autoga avarii teinud, 4 korda üle katuse veerenud ja peaaegu surma saanud. Ega see polnud vist piisav life changing experience (elu muutev kogemus), et end kokku võtta ja paremaks inimeseks hakata. Ükspäev sõitsime neist kolmikutest autoga mööda ja kõigi me pilgud kohtusid ja ei jõudnud ära jõlltiada teineteist. Meie teadsime neid, nemad teadsid meid. Teinepäev putitas Erko vaikselt parklas autot, kui umbes 10-aastane poiss tuli parklasse aeda kangutama. Erko läks kohe oks laiali küsima, mis värk on. Väitis, et otsis otseteed. Jajah. Mõne aja pärast üks kolmikutest kõndis parkla poole ja Erkot nähes otsa ringi pööras. Igatahes toimub siin linnas ülikahtlane värk pidevalt ja meil on hirmus ja kohalikel on hirmus, kuid mitte keegi ei võta mitte midagi ette. Meie igatahes üritame oma auto ikka alati veidi nurga taha tule alla parkida ning hoiame uksed lahti ja aknad all, lootes, et lahtisesse autosse pole pättidel mingit pinget sisse murda. Igaks juhuks võtab Erko igaks ööks ka mingi jupi kapoti alt kaasa, juhul kui peaksidki jälle juhtmeid lõikama ja säristama, siis ei kärssa midagi läbi ja jääks ainult juhtmete parandamise vaev.

Mõned nopped perekond Powellite FB pildikollektsioonist
Condobolini hirm

Liiga musklis, kardan

Jätkame autojutuga. Kuna Erko pusis nii kuis sai, kuid tööriistadest ja teadmistest jäi veidi vajaka, siis viisime raske südamega auto töökotta, mille saime juba 2 päeva hiljem, rahakott 350 dollari võrra kergemana, tagasi. Asi oligi nii nagu Erko arvas: immo oli kõik lukku pannud ja kütusepumba releega miskit. Nädal aega tagasi saime ka uue ukse ette, küll veidi teist tooni ja suvaka spreivärviga väritud. Erko polnud rahul, aga uks oli vähemalt ees. Kuna esimene plekk oli ka muljutud, siis uks ulll ragises iga avamisega ning ka aken polnud elektriline. Erko ei suutnud asja nii jätta ja hakkasime üheskoos autot vaikselt putitama. Võtsime vanast uksest mootori ja kõik jutud välja, et uude ümber tõsta. Elektrilise akna mootoriga jamasime 3 päeva ja aru ei saanud, miks ta jumala eest tööle ei lähe. Erko tegi maailma uurimstööd, uuris netist kõik ukse anatoomia, juhtmete ühendused ja takistused ja voldid ja asjad kõik ära ja no ikkka asja ei saanud. Lõpuks avastasime, et oih, olime aknaluku nupu alla vajutanud. Igatahes on kõik nüüd putitatud ja kõik korda tehtud ja näeb ilus välja (suht). Ja mina olen miljon asja autode kohta õppinud. Eestis võite vabalt mulle oma autod putitama tuua, kõik parandan insta ära, tean kohe milles probla, eksole.

But wait, there's more!

Saime esimest päeva autoga tööl olla, kui panime auto põllale seisma ja kui mina sellega sõitma üritasin hakata, siis auto lihtsalt ei käivitunud. Jooksin siis higi silmas, klimp kurgus Erkole muret kurtma. Vaatasime siis asja üle ja olime tuled 5ks tunniks tööle unustanud ning aku oli täiesti 0. Mitte ühtegi häält käivitumisel. Krokodillid toodi kohale, auto veidi töötas koha peal, sest pidin kõplamise lõpule vima, kuni auto jälle pildi kotti viskas. Uuesti krokodillid peale, saan paarsada meetrit sõita, kui auto keset sõitu lihtsalt välja suri. No midaaaa, mikss meie, warum ich, potšemu ja, why me???? Erko arvas, et aku ühenduste viga ja liiga lõdvalt ja sõitsime siis pärast tagasihoidlikku putitamist kodupoole. Pärast 5 km hakkas auto jälle jamama ja üle 60 enam siisse ei võtnud. Siis ei võtnud enam üle 40 ja 20 sisse, kuni vaikselt tee äärde veeresime ja välja surime. Täiesti pekkis, miks jälle. Kohe peatus tee kõrval auto, kes abi pakkus ja üritasime auto käima saada. Käivitus korraks ja suri välja jälle. Õnneks teadsime, et üks töökaaslane veel tulemas ja saab meid nööritaha võtta ja linna viia. Saime siis lõpuks koju ja kohe uut akut ostma, sest Erko arvas, et just seal võibki viga olla. Äkki aku nii vana ja pekkis, et ühekordne täiesti tühjaksminemine ja aku ei suuda end üldse enam laadida. Läksime poodi, ostsime aku (90 dollarit) ja suure limonaadi (5 dollarit) ja andsime 100 raha. Tagasi saime 10, sest poemüüja tahtis no niisama meile selle limonaadi anda. Ütles, et ah, las see limonaad jääb, võtke niisama. 200 m kodu, 20 kg-ne aku käeotsas ja juba auto peatus me kõrval, et äkki vaja abi ja ära visata meid. Niiet kohtab ka päris häid ja toredaid inimesi ka vahelduseks. Igatahes, putitasime seda autot terve päev ja muss käis ja tuled põlesid ja auto jälllllle ei käivitunud. Krokod peale ja tiirutasime, et laadida, kuid ikka, kohe seismajäädes aku tuli läheb põlema. Erko arvab, et generaatoriga mingi jama ja ei lae akut täis korralikult. Igatahes, vaatame, mis homme saab, äkki viib töökotta jälle, kuigi Erko mõlgutab mõttes uue auto ostmist... Ma ka enam ei jõua...

Tööga on järgmine nädal korraks kitsas käes, sest kõik on kõblatud ja rohitud ning saime 3 vaba päeva nädala keskel. Erko läheb 200 km kaugusele Orange linna tõstukijuhi lube tegema ning ma lähen ka niisama suurde linna kaasa, et šopata ja uus läpakas osta. Erko saab muidugi nende 3 päeva eest täispäeva palka ka ning 550 dollariline koolitus makstakse ka kinni. Norm süsteem. Kohe kohe hakkab viljakoristus, arbuusid paisuvad ja kuskil 2 nädalakest veel, et hakata 60-80 tundi nädalas tööd tegema.

Putitaja putitab veel vana ust

Uus uks ees, veidi teist tooni, mitte metallivärv ja kogemata ka ülemine must liist ära värvitud

+ toonitud aken

Seest puhas vähemalt

Tunnen ka nüüd auto ukse sisu

Uhke tehtud töö üle

Eile/täna oli meil veel üks ebameeldiv intsident ühe hotellielanikuga. Nimelt onu1 käib siin hotellis ainult nädalavahetuseti ning on alati meiega ülisõbralik ja rõõmus ja tore. Tuli ka see nädal, kuid mitte üldse nii toreda ja rõõmsana kui tavaliselt. Läksin kööki ja hakkas minuga megapahandama, miks köök must ja sitane on, et sakslased jätavad asjad laiali ja pesemata ja keegi oli onu2 toidu kraanikausist alla valaud ja oma riisi keetma seal hakanud. Nimelt ennem päeval tahtsin köögis süüa teha ja vaatasin, et kõik asjad laiali, tulen hiljem tagasi. Tunni aja pärast olid kõik asjad samamoodi ja vaatasin, et pliidil pott seisab niisama, veits vett sees aint. Mõtlesin, et kuna siin kõik jätavadki pidevalt omi asju laiali, siis eks ma valan selle vee ära ja kasutan ise seda potti. Igatahes tuli välja, et see oli onu2 vesi seal, kes meile midagi ei öelnud, miks me ta poti võtsime. Onu1-lt sain aga nii megapalju sõimu ja olin segadused ja kurb. Järgmine päev ei saand ikka rahu ja tuli arvete klaarimisega tegelema hakata. Läksin siis jutule, et ilmselt siin veits arusaamatusi selle potiga, mille peale onu1 tuli mulle kööki näpuga järge ajama sildile seinal, mis ütleb, et peske nõud, kuivatage ja pange kappi, mis polnud üldse eelmise päeva intsidendiga seotud. Mina olen siin üldse top 1 korrahoidja ja teiste nõude ärapanija köögis, sest mai suuda mustas köögis süüa teha. Hakkas siis karjuma jälle kui must on kõik ja et Erko on tema vastu lugupidamatu olnud. Me olime megasegaduses, et midaaasssja ta ajab, mida me nüüd teinud oleme. Saime pihta, mida ta mõtles. Nimelt nädal tagasi putitas Erko taaskord parklas autot, mille kõrval asub ühe poe kõige kõvemini undav konditsioneer. See sama onu1 oli hotelli rõdult 2. korruselt miskit meile hüüdnud, kuid me ei kuulnud midagi. Erko oli käega löönud ja sellepärast see onu1 ta peale nii vihane oligi. No püha jumal küll, mingi täielik titt, et 50aastane mees selle peale solvub. Igatahes, üritasime megaseletada ja vabandada, kui teda kuidagi solvanud olime, aga see ei võtnud meid üldse kuulda vaid hakkas meid ähvardama, et ta on 18 aastat mõrva eest vangis istunud ja meil ei tasu üldse midagi talle öelda. Mida ****. Täiesti pekkis, mis tal viga on, värdjas. Lihtsalt ülekohus 5miljon. Tapab ära ka veel, kui nõusid kappi ei panda. Kõige rohkem ajas närvi, et ta ei lasknud meil ühtegi sõna öelda. Ainult shh ja shh iga meie sõna peale. Lõpuks surus me kätt ja andis mango. Mis mõtttes nagu? Täiesti haige inimene. Iga päev elame järjest rohkem hirmus ja vihkame seda linna. Pole need austraallased kõik nii sõbralikud ja toredad midagi...

Olin ükspäev juuksur ka

Mul polnud õrrna aimugi, mida ma teen, aga no mingit asja isegi sai

Eestis võin juukseid ka teil kõigil lõikama hakata