Viimane tööpäev ja rahasulang Sydneys

Tahaks kõigepealt tänada kõiki fänne ja kaasaelajaid heade sõnade eest viimasel ajal. Nii hea ja mõnus on kirjutada kui kedagi päriselt ka huvitab, mis ma teen ja kuidas mul läheb. Aitäh!!!

Igatahes, viimane tööpäev...algas mul küll juberõõmsalt, tuju hea, arbuusid head, semud kõrval head, kõik jutud. Kepslesin ringi arbuusidega, nautisin igat viimast minutit täiega. Tegin mõned viimased töövideod, lohutasin kurbi samoakaid, kuni tuli just telefonikõne lõpetanud Ashley mu juurde jutuga, et ma võtaks kõik oma asjad, dokumendid ja vee, Michelle võtab mu kohe peale, sest Erko peab haiglasse sõitma. Süda lihtsalt murdus miljoniks tükiks ja jalad läksid nõrgaks ja jooksin täiega asjade järgi, endal tuhat mõtet peas, mis kõik juhtunud võis olla. Autot nähes, jooksin täiega auto poole, et kiiremini Erkoni jõuda. Autosse istudes oli Erkol hingamisraskused, süda peksis täiega, keha ja nägu imelikult krampis ja minu suust tuhat küsimust lendamas, millele Erko ei suutnud ühelegi vastata. Esimene mõte oli, et sai kelleltki hammustada, aga ei. Ma olin niii segaduses ja mures ja Erko nii paanikas ja peaaegu ei saanud hingata ja ma tundsin end nii kasutuna, sest ma ei suutnud Erko olemist mitte kudagi paremaks teha. Olin lihtsalt ta juures olemas, et teda silitada ja paitada ja öelda, kui tubli ta on ning et kõik saab kohe korda. See oli mu elu pikim sõit farmist Condosse, tundus nagu oleksime sõitnud sinna terve igaviku ja pidevalt palusin Michellil kiiremini sõita. Haiglasse jõudes ei tundud Erko üldse enam oma jäsemeid ja pidime ta ratastoolis uksest sisse lükkama. Edasi juba lamas ta haiglavoodis, ühendati saja juhtme ja hapnikumaskiga ning küsiti mõlemalt miljon küsimust kõige kohta. Ma igatahes unustasin, kuidas inglise keeles tähti ja numbreid öelda. Kõige raskem oli me telefoninumbreid ette lugeda. Lõpuks Erko rahunes ja läks näost järjest paremaks. Kõik ta näitajad olid korras, mitte ühtegi kõrvalekallet ja 30-minuti pärast nägi ta välja nagu midagi polekski juhtunud. Igaks juhuks tehti ka kopsupilt, mis oli samuti korras. Viimasel ajal ta kurtis küll mingite torgete ja valude kohta rinnus ja viimastel päevadel olevat ta pidevalt oma hingamise peale mõelnud. Lõpuks andis mingi veider arst minu arust suvalt diagnoosi, et tegemist Q-feveriga ja mingi bakter kopsus põhjustab põletikku ja hingamisel hõõrdusid kopsud üksteise vastu. Sai igatahes antibiootikumid peale, kuigi seda haigust on võimalik vaid vereprooviga määrata, mida talle ei tehtud.
Lõpuks, pärast veidi analüüsimist ja researchi ja minu enda kogemusi, jõudsime järeldusele, et Erkol oli paanikahoog ja hiljem, vahel veel siiamaani külastavad teda ärevushood. Kuna mul endal olid aasta tagasi päris mitu kuud pidevalt ärevushood, siis ma tean, kui õudne see on. Haigus, mis segab elada, õppida, rääkida, töötada, olla ja millest pole sul õrna aimugi enne, kui sa ise seda ei koge. Kõige häirivam on, kui keegi ütleb: "Ma olen ka vahel täiega ärev." Viskaks arbuusiga näkku neid inimesi.
Vähemalt on Erko tervis siiski korras ja tuleb lihtsalt iseenda mõtlemisega tööd teha.

Üsna õudne viimane päev ja tegime edasisi plaane veidi ettevaatusega, et võib-olla kohe Eestisse tulla, kuid iga päevaga läks kõik järjest paremaks ja otsustasime ikka vana plaani mööda teha. 

Sõitsime järgmine päev rongiga Orangest Sydneysse, et veeta öö vanas heas pappseintega kontoris eestlase juures. Käisime megashoppingutuuridel, ostsime telefone, kaameraid, riideid, sööki ja koju perele turistikakraami. Megamõnus oli käia kõiki toidukordi väljas söömas, kulutada hommikusöögile 50 ja õhtusöögile 80 dollarit. Lausa õudne vaadata mitu tuhat vähem mu kontol nüüd on, aga vähemalt kõik maailma tehnika nüüd olemas, mida aastaid enam ostma ei pea. Mul on nüüd peegelkaamera, mida ma kasutada ei oska ja enamus pildid on ülevalgustatud või udused või liiga tumedad. Keegi hea võiks mulle Tartus mingi kursuse teha, et saaksin ilusaid pilte kunagi teiega jagada. 

Hea nipp veel reisijatele: kui osta 60 päeva enne riigist lahkumist (peaks ka olema muude riikide peale Austraalia) ühe kaupmehe käest vähemalt 300 AUDi eest kaupa, saab lennujaamas riigist lahkudes  nõuda 10% maksutagastust. Me saime juba 4 päeva pärast raha tagasi.

Ühe öö Sydneys veetsime Four Pointsi, Darling Harbour megahotellis panoraamvaatega toas, mille öö hind oli 270 dollarit ja mille ülemused meile, lisaks 500 dollarile, kingituseks tegid. Nii head, toredad ja parimad ülemused. Me olime lihtsalt seljakotirändurid nende farmis, keda käib neil aastas kümneid läbi ja ikka suudavad meid panna erilise ja tähtsana tundma. 

Muidu ülejäänud aja puhata ei saanud üldse, sest pidevalt marssisime punnis seljakottidega läbi linna, et ka ettevalmistada me Bali puhkusereisi.

Nüüdseks olemegi Balil veetnud 5 ööd ja käinud ja teinud palju, millest räägin ja näitan järmistes postitustes õige pea.

Kosus ruttu

Uus igapäevane aksessuaar

Hüvastijätt känguga

Lihtsalt megasuur Apple pood, mõttetult tühja ruumi täis

Hotellilifti enekas

Huvitav telekas, huvitavate kanalitega, jess

Öine Sydney

Niisama vormel

Käisime ka kasinnis veidi raha laristamas

Veel Sydney lennujaamas

Mai suuda, see vesi, nagu viin Maximast

Viimne vaade Sydneyle
Juuni lõpus näeme taas!