Seikleme Ubudis

Ubudisse jõudes läksime kohe Ubud marketile, et lasta endale veel asju pähe määrida. Ma pole elusees siukest survet ja vastikust tundud kui seal. Kõik kräunusid üksteise võidu : "Come inside", "Buy one more", "Come, come, come", "Very beautiful dress, yes". Ja kui hinda küsisin, siis tuli seal hullumeelne summa, mida tuli nüüd tingima hakata. Igatahes me oma jalga sinna teine kord enam ei tõstnud, kuigi samasugust pilti ja tunnet on terved tänavad pidevalt Ubudis täis. Edasi käisime Monkey Forrestis ehk ahvimetsas, kus ahvid vabalt inimeste vahel hängisid ja otsa ronisid. Koha peal sai banaanipunte osta ja nende abil ahve ligi meelitada, et nad meile õlale roniksid. Ma sain muidugi esimesel minutil ahvilt käpaga näkku ja nägin ta hirmsaid kihvasid 15 cm kauguselt oma näost, kui üritasin ahviga selfiet teha. Erko oli muidugi ahvide lemmik ja ahvid Erko lemmikud, samal ajal kui mina süda kurgus kloppimas ahvide vahel hiilisin. Järgmisena üritasin ahvi filmida, kuni ta mu kaamera otsa ronis ja näppe hammustas. Pärast istusin niisama, kuni see sama eelmine ahv mu kätt järama tuli. Nii megahullult kartsin neid. Erko sai mitu ideaalset pilti ka ahvidega, aga minust kõik megaudused, sest ei jõudnud ära väristada ja tõmmelda iga nende liigutuse peale. Õudsad ahvid ja Erko suutis ära mu manguda, et veel üks päev sinna minna. Õu-du-kas.

Palju säänseid tänavatel

Ahv vasakul, kuju paremal

Kohe sain käpaga

Lähemale ei julend minna, olen arg

Enamasti templid avatud ainult palvetajatele

Elulemmikud

Juba sain pureda

Taaskord pureda. Erko ei aitand, tegi aint pilti, see tähtsam.

Mina ja Kadri põhikooli bioloogiatunnis

Tiris püksinööri lahti, olin armukade

Niisama sisalik

Tavaline

Teeb salajast banaanidiili

Võrgutab ahve

Kõik pildid minust ja ahvides on sellised
Mind aint ründasid ja Erkot paitasid

Siuke rünnak mu suunas

Saba suus

No niiiii kardaan

1 suht norm pilt

Üks sõrm puudu

Erkol ideaalsed pildid ahvidega kogu aeg

Kõik maailma ahvid Erko seljas

Kohe näha, et kardan 

Ei jõua ära näidata neid ideaalseid pilte

Et üldse kuhgi kaugemale tahtsime jõuda, pidime rolleri rentima, mille saime umbes 3-4 euri eest päev. Liiklus on küll väga hull killer siin, rollerid moodustavad enamuse sõidetavatest liiklusvahenditest ja ülejäänud on turistide poolt renditud suured uhked autod. Kohalikud sõidavad enamasti auto kastides. Rolleriga veeresime siis suurele riisipõllule, mis oli maailma megailusaim vaade. Kõik on nii roheline ja lopsakas siin ja iga vaate peale silm puhkab. 

Ma kookosega

Rahu

Kasvab vee sees

Orjab

Siin igal pool kuked ja kanad jooksevad ringi

Käisime ka Bali loomaaias, mis oli suurim pettumus elus. Mind väga loomaaiad ei tõmba, sest nii õudne on vaadata, kuidas puuris loomad on inimestele meelelahutuseks. Tsirkused on veel hullemad. Aga igatahes Erkole meeldivad loomaaiad ja vaatasime üle selle variandi. Esimene loom oli kohe nälginud tiiger, mis oli megahirmus ja õudne. Järgmine vaatepilt oli, kuidas hea toidu peal olev ümar ema oma last filmib, kuidas too 2-meetrise pambuse otsas tilpneva kanakoivaga seda sama tiigrit õrritab, et neist nüüd tiigri hüppe ajal koos hea kaader saada. Järgmine ohver oli krokodill, keda see sama ümar pere toiduga õrritamas käis. Krokodillid ise olid megahirmsad ja õudsad ja me täiega kartsime isegi vaadata neid. Ülejäänud loomaaed oli suht mõttetu, ahve, linde ja kitsi täis. Elevandiga ratsutajad said ka vandiga selfisid teha ja nägime valget tiigrit. Pärast käisime megakallist sööki söömas ja pileti hind oli ka nii killer, et paha hakkas, kuid saadud raha läheb ilmselgelt kellegi rikkuri kõhtu, mitte loomasöödaks. 

Nukker tiiger

Narritavad

Eluõudus

Erko bestikas

Valge tiigripoiss

Pole õrna aimugi, mis loom see on

Ilusad kujud igal pool

Edasi rollerdasime ilusa suure kose juurde, kus vette ei pidanud minemagi, et märjaks saada. Õhk oli paksult lendavaid veepiisku täis ja ma olin nagu lakutud kass oma ühe juuksekarvaga. Kose juures olid megatüütavad, umbes 8-9 aastased tüdrukud lehvikuid müümas, kes kõndisid meiega terve aeg kaasas ja 4-5kesi lehvikutega meie ümber tiirutasid. Korrutasid: "Please, please, buy one, need money for school, money for school, money for school, please, please, please". Erko muidugi lõpuks ostis ühe lehviku ja oli ülejäänud aja siuke diiva ja printsess. Ma ka hiljem murdusin ja ostsin minilehviku koju suveniiriks. Üldse siin on täiesti normaalne nähtus, et igal pool on lapsed müüjad tänavatel, kohvikus teenindajad või treipipeal suitsetajad. Rolleritega lasevad ka väiksed lapsed keset suurt liiklust ringi või ühe rolleri peal on lisaks isale ka ema ja 2 last + kompsud kellegi süles ja peas ja käes. 

Palju pilukaid

Kohalik pood

Me velo

Tankimisjärjekord

Käisime ka paari templit külastamas, kus mõlemad pidime suuri rätte ümber alakeha kandma. Me, lollid, saime enne templi lähedale jõudmist juba nii petta: polnud jõudnud rolleri otsast mahagi astuda kui juba 10 müüjat me ümber neid rätte müüsid, öeldes, et neid on vaja, muidu templisse ei saa. Noojah, eks pidi siis ostma ja jälle gigahinnaga ja ajas närvi. Hiljem templi poole sammudes, kallid rätikud ümber keha, meenus mul kuskilt ajusopist, et kuskilt lugesin, et neid samu rätte saab ju templi ees laenutada ka. Ok siis, norm, tänks aju. 

Nüüd me igatahes tegime otsuse, et ei lase ennast enam nii palju petta ja pole enam nii pehmod, aitab küll.

Menstrueerides templisse sisenemine keelatud

Ilus juur

 Palvetaja 5000

Erkol kopp juba nii ees, et ma teda miljonisse templisse viisin

Viimasel päeval Ubudis tähistasime Erko vananemist ehk 23-aastaseks saamist. Ma korraldasin terve päeva, rentisin meile autojuhi ja giidi, kes kõigepealt viis meid hõbesepa juurde. Rääkis turbokiirusel 2minutiga ära, kuidas neid ehteid seal käsitsi vormitakse ja juba surus meid poeuksest sisse. Viisakusest tegime paar poetiiru ja rahakott kaalu ei kaotanud. Edasi suundusime kohvidegusteerimisse, kus sai tasuta erinevaid kohvisid ja teesid proovida ja kõige lõpuks ka seda kuulsat kassisita kohvit osta. Nägime neid Luwaki kasse, mis nägid välja pool kassid, pool närilised ja näidati ka nende kasside junne, kus kohvioad sees on. Öösel tulevad need Luwaki metsikud kassid ja söövad kohvipõõsalt kohviube, ube ennast purustamata. Hommikul korjatakse kõik junnid istanduses kokku ja hakatakse töötlema, Pestakse neid ube kuskil 4 korda ja siis ahju, pärast mida neid käsitsi purustatakse, et kohvipuru saada. Tassi eest maksime vaid 3-4 eurot ja saigi ära proovitud. Maitse oli üsna hea, kuigi pole väga ekspert, et iga maitsenüanssi ära tabada. Giid luges kõik need kuulsuse nimed ette, kes seda kohvi igapäevaselt joovad ja järgmine kord võib minu nime ka sinna listi lisada. Kaasa sitakohvi küll kaasa ei ostnud, aga minu lemmik oli kookosekohvi, mille ka koju toome. Hind oli jälle turistidele gigamegakallliks tehtud (200 g u 17 eurot), aga see oli nii maitsev, et ma lihtsalt pidin. Oleks tahtnud kõiki ülejäänusid proovitud kohvisid ja teesid ka osta, aga siis oleksime pidanud järgmine päev koju sõitma, sest raha oleks otsa saanud. 

Edasi läksime vaatasime, kuidas need balikad tantsu vihuvad ja oma kuulsaid draakonietendusi teevad. Etendus ise oli meeldejääv ja teistusgune, aga mitte midagi ei saanud aru. Vähemalt nähtud, kuid tulešõu veel nägemata. 

Luwaki kass

Junn

Täielik gurmee

Sitakohvi

 Etendus

Lemmikmask

Okeiiiii, mis toimub???

Hiljem vaatasime ilusa kalju peal oleva Uluwatu templi kaugelt kiiruga ära, et edasi erinevaid veetegevusi katsetama minna. Esialgne plaan oli sõita veidi paraplaaniga, kuid tuul oli niru, nii et see jäi kahjuks ära. Selle asemel valisime fly fishi, mis kujutas endast nööriga mootorpaadi taha ühendatud suurt täispuhutavat ruudukujulist asja, kuhu me end pikali laotasime. Paat kiirendas ja see suur asi koos meiega lendas kõrgele õhku, mis oli meeegaalaaahee. Lisaks meile oli veel peal instruktor, kes seda sama kaadervärki õhust oma kehaga juhtis. Edasi läksime banana boatile, kus olime 5kesi ja samamoodi oli paadi taha nööriga ühendatud. See nii äge ei olnud, aga kui vastu laineid sõitis, oli veits äge ja mõnna. Järgmiseks sõitsime jetskiga, mis oli maailma kõige ägedam. Instruktor oli küll taga istumas, aga enamus aja saime ise juhtida, hullult lahe asi. Kõige lõpuks viidi meid paadiga kuhugi järgmise hõljuki peale, et snorgeldama minna. See oli neist kõige õudsam ja vastikum kogemus üldse. Esiteks, olid teenindajad täiega ebaviisakad ja kiirustasid meid tagant, et me juba vette hüppaks. Suruti kilekott saiaga pihku ja lükati vette. Meil polnud õrna aimugi, mida teha, sest pole varem elus snorgeldanud. Üritasime siis kuidagi hulpida seal ja mõne kala leida. Ma tundsin end ise kui halvatud kala, kellel pole õrna aimugi, kuidas ujuda ega hingata. Esimest korda kogesin hingamist vee all ja mul tuli hull paanika peale, kui oma hingamist kuulsin ja ei jõudnud kohale, kuidas üldse on võimalik mul vee all hingata. Kui vesi kõrva läks siis, hakkasin oma südamelööke ka kuulma ja tuli ekstrapaanika peale. Ehk siis ma enamus ajast hulpisin päästerõnga küljes ja aeg ajalt pistsin pea vette, et mitte midagi näha, sest vesi oli täiesti sogane ja mitte läbipaistev. Meie ümber oli veel umbes 10-15 paati ja me pidime nende vahel hulpima ja mõnda kala nägema. Igatahes täiesti mõttetu üritus oli ja megahalb kogemus. Nendest veeüritustest pilte pole, aga kunagi näete videote pealt mõnda üritust.

Uluwatu tempel taamal

Edasi läksime 2ks tunniks spa-sse, kus tehti meil massaaži ja kehakoorimist. See oli ka naljakas veider veits, sest massaaž oli suht nadi eelmisega võrreldes ja kehakoorimine kestis ka 100 aastat, kus enamus ajast teenindajad minema läksid. Erko massasöör ei olevat teda üldse väga masseerinud, ainult veidi mudinud ja õrnalt vajutanud, aga kuna Erko ajas nahka ja ta selg nägi nii õudne välja, siis arvatavasti massasöör kartis Erkolt mingit haigust või katku saada. Meee-gaa-naljaa-kaas, mai suuda. Koorida ta ka teda väga ei julend, kartis katsuda Erko kui katkuhaige selga. Minul oli päris okei kogemus ja nahk oli mõnus pehme pärast. 

No siuke katkuhaige reptiil

Megalemmik nahka kiskuda ta seljalt

Edasi läksime mereäärde kalarestorani erinevaid mereande sööma ja päikeseloojangut nautima. Söök oli päris hea, ainult kalmaar oli mittelemmik ja karbid olid mudamaitselised. Kuna mina valisin autojuhilt ja giidilt erinevad paketid, siis giid ise oli valinud meile kõik need spad ja restoranid ning ilmselgelt oli ta need kõige odavamad variandid valinud, et võimalikult palju oma tasku pista. Kalarestoranis palusime giidilt veel, et me magustoitu ka saaks, näiteks kooki, kuid pärast sööki toodi meile lauale 3 miniarbuusi ja meloni viilu, mis oli ilmselgelt giidil tasuta välja moositud. 

Lemmikonu rannas

 Rannaplixid ja kutid 5000

 Päikeseloojang rannas

Kokkuvõttes oli hea päev ja proovisime ja nägime väga palju erinevaid asju, kuid giidi valikud olid üsna nirud ja nadid ja kohe näha, et koonerdas. Vähemalt oli meil Erkoga koos hea, tore ja lõbus. 

Nüüdseks oleme jõudnud Kintamanisse, kus on ümberringi mäed ja ilm palju jahedam. Vaade on megamõnus ja hotell on ka väga uhke. Mida aeg edasi, seda rohkem me hotellidele kulutame ja üha nõudlikumaks lähme. Muidu olin mina hull toidugurmaan ja valisin hotelle igast kriteeriumite järgi, kuid nüüd on Erkost saanud kõige hullem diiva ja kriitik. Erkol peab alati olema hotellis hea vaade, wifi, rõdu ja telekas, muidu jääb ära. Söögikohas ei meeldi Erkole liiga kaua toitu oodata, menüü peab olema arusaadav ja istmed ei tohi ebamugavad olla. Ja muidugi me ei saa sinna söögikohta minna, kus on vähe inimesi, sest ilmselgelt on seal halb toit. Isegi massaaži üle oskab Erko juba kriitikat anda ja ma mõtlen ainult: "What have I done....." (Mida ma küll teinud olen....)

Seiklustest mägedes järgmises postituses.