Hong Kong

Paar kuud tagasi, kui ostsime Aussi tagasisõidupileteid, siis ütlesin Erkole, et vali, mis linna/riiki järgmisena näha tahad. Esimeseks vastuseks oli Hong Kong. Paar tundi hiljem olid piletid Helsinki-Rooma-Hong Kong ning Hong Kong-Manila-Sydney juuni lõpuks ostetud. Koha peal veetsime nädala.
Hong Kong oli massiivne masside mass. 7 miljonit inimest olid paigutatud Hiiumaa suurusele maalapile. Et inimesed kuidagimoodi sinna ära mahutada, ehitatakse kõik kõrgustesse, kuid ikka ma ei hooma, kuidas on võimalik kõik sinna ära mahutada, sest väga suure osa Hong Kongist moodustas ka mägine ala, millele polnud mitte midagi võimalik peale ehitada.
Vaatame pildimaterjali.

Räsitud reptiilid magama

Mingi mäestik lennukist. Änksa

 

 Lennukilt tulnud paistes jalgadega räsitud koll ootamas, et kell 13.30 saaks, et check-innida ja hotellituppa magama minna. Halb idee, sest enamus aja üritasime unerütmi pärast seda paika saada. Üsna edutult siiski, sest meie hommik oli iga päev kell 2 päeval, kuraat

 Me hotellituba oli maailma kõige minim, kuigi broneerides leidsin kohti, mis olid veel väiksemad

Dušš oli poti kohal ehk sai 2in1 asjad ära teha

Koridori aknavaade, megaräpane

Kõige rõvedam koridor üldse, pidevalt haises, suuri prügihunnikuid täis ja hiiglaslikud prussakad seda prahti nosimas, mis ilmselt seletab ka käevärinat ja udust pilti

Sissepääs hotelli oli läbi elulabürindi läbi kümnete halali copywatchide pakkumiste ja müügiputkade, kuni jõudsime kõige minima liftini, kus vahel pidi järjekorras kuni 20 minti ootama, et 16.korrusele tuppa sõita

Hong Kongi metroosüsteem oli küll väga hästi organiseeritud ja seest kenad puhtad ning korralikud. Piletihinnad olid ka vaid mõnikümmend eurosenti. Üldse hinnad olid tegelikult üsna kõrged. Enamus poed olid räiged firmakad, kuid ka tavaline massikaup, näiteks H&M, oli ka hinnad kõrgemaks ajanud, kui näiteks Euroopale kohane. Toit oli poes ka päris kallis, kuid väljas söömas käia jälle polnud nii kulukas kui Eestis, kuid soodsaid hindu nägi siiski kohalikke toidukohti külastades, mitte turistidele mõeldud restodes. Siis tuli lihtsalt üliebaviisaka klienditeeninduse (mis tundubki lihtsalt Hiinale kohane) ja hiinakeelse menüü ning arvega leppida. Keskmiselt tuli megasuure portsu hind 3-4 eurot.

 

Klienditeenindus oli küll päris naljakas. Toidukohtade klienditeenindajad inglise keelt väga ei osanud, kuid kui oskasidki, siis ega nad väga rääkida ei viitisinud. Sõnu nagu tere, aitäh. palun ja head aega kohe üldse jagada ei taha. Teenindajadad toovad sulle samal ajal toitu ette, kui räägivad mobiiltelefonidega ning teine teenindaja libistab kõrvallauas kodust karbiga toodud nuudleid sisse. Arve lihtsalt visati vihaga igas toidukohas meile lauale nina alla. Alguses oli megaaaaveider, aga harjusime ära ja eks seal ongi nii järelikult tavaks. Muidu igal pool Aasias toidukohtades pole kombeks korraga toite lauale tuua. Kui minu toit enne valmis saab kui Erko oma, siis ma saan ammu toidu enne ära süüa, kui Erko roog lauda tuuakse.
Samas oli Hong Kongis veidi kodusem tunne kui Balil, sest hiinlased viskasid veits eestlast küll: otsa ei vaata, võõrastele ei naerata, hoiavad vaikselt kuskil omaette ja tühjast kära ei tee. Erkole meeldis. Pigem hakkasid ebameeldivalt silma me hotelli ümber tiirutavad halalid, kes juba kaugelt meid valgeid inimesi nillisid, et üsna agressiivselt isiklikult meie juurde pöördusid, et korrutada: copy watch, copy watch, copy handbag. Iga. Jumala. Kord. Kui. Me. Hotellist. Välja. Astusime. Ja. Samuti. Ka. Iga. Muu. Nurga. Peal. Kopp. Nii. Ees

 Õnneks olid enamus menüüd piltidega.

Ei tea ma, mis me tellisime

Toitu väga ei pildistanud, sest see ei näinud eriti isuäratav välja, kuid maitse oli küll nämma. Täiega hakkas sojakaste meeldima. Nämm

Söögiriistad olid enamasti pulgad, mida me ei kasutanud või lusikas. Tuli üsna tihti ette, et pidime kanafileed lusikaga lõikama, kuna tööriista komboks olid kahvel ja lusikas (sama oli ka Balil)

 

Päris tänavalt toitu  väga osta ei tahtnud, sest meil polnud õrna aimugi mis olluste ja muude koera vs hobuseliha mixidega tegu

Lihtsalt vähk

Seal jooksis toit inimeste ees lindil

Iga mõne meetri tagant olid sellised veidrad poed, kus ma lihtsalt ei saanudki aru, mida nad müüvad seal

No mis? Beebidele piimapulber ja ülejäänu hoomamatu

Üksikutele

Muidu käisime jalutasime tihti mööda promenaadi ja õhtuti toimus seal teiselpool saarel Symphony of Lights ehk igast tulemänge ja lasereid lasti seal majade peal. Hong Kong on jaotatud 5ks linnaosaks: meie olime Kowlooni saarel Tsim Sha Tsuil, meie taga on näha Hong Kong Island, siis olid veel uued alad, Lantau saar ja ümbritsevad saared.

Selle linnaosa promenaadil oli ka staaride avenüü, kus olid maas need tähekesed Aasia staaride käejälgedega ning ka igasugu pronkskujukesi.

 

Jackie Chaniga

 

 Külastasime ka igasuguseid marketeid ehk turge ehk sai pea kõike, mis ebayst ikka saaks ning mida oli küll iga nurga peal ja paksult rahvast täis. Kui Balil sai hinda ikka vabalt poole väiksemaks kaubelda, siis Hong Kongis sai heal juhul 30% alla ja minemakõndimise korral keegi ei jooksnud elusees meile järele.

Käisime kosmosemuuseumis

 Jalutasime parkides ja vaatasime loomakesi

 

  

Käisime maailmas kõrguselt 7. torni otsas 100. korrusel
Siin see vasakpoolne tornivariant

Veel igasugust linnapilti

Kõige ägedam koht, kus käisime, oli Tian Tan Buddha kuju. Sinna sõitsime 25 minutit kaabelautodes, mida ma jälle kartsin, sest tuul kõigutas kaasa me autot

 Erko ei karda kunagi

Pidime veitsa ronima kah

 

Enekas Buddhaga

Matkasime ka tarkuserajal (Wisdom path)

Kahju, et keelt ei mõistnud, oleks ehk targemakski saanud

Seal samas kõrval oli ka klooster, mille ees olid maailma suurimad viirukid

Higikollid to the max

Turist

Ühes korterelamus elab ilmselt tuhandeid inimesi. Nagu mõni Eesti linnake ühte torni pigistatud

Ilm oli terve aja õnneks kuiv ehk vihma ei sadanud ja vähemalt 30 kraadi. Õhuniiskus oli küll ektreemne, märg ja kleepuv. Kokkuvõtvalt ei olnud Hong Kong me suurim lemmik. Inimesi oli liiga palju, vaadata ei olnud nii palju, hinnad olid kõrged ning liiga pealtükkivaid halalle täis (kuigi muidu oli ikka üsna turvaline ja mugav linn). Kuigi hea, et sai käidud ja jälle midagi uut nähtud. 

Nüüdseks oleme juba nädala Austraalias veetnud ja homme hommikul lahkume Sydneyst. Kus suunas? Kes teab? Meie ka ei tea, aga äkki keegi teab. Eks teepeal mõtleb. Ei suuda ära otsutada, kas põhi või lõuna. Appii, me ei teaaa!!????!!? Küll elu toob ja näitab. Vast. Ma loodan. Mis tal üle jääb...
Tegemistest Sydneys järgmises postituses.

Mis me Eestis tegime?

Olen päris pikalt venitanud kirjutamisega, mis me kõik Eestis korda saatsime, aga tuleb nüüd ühele poole sellega saada. Eesti läksimegi, kuna viskasin eelmine kevad oma kooli lõpetamise selle aasta varna, sest lõputöö lõpetamisega tulid väiksed viperused sisse. Aga ei saanud seda 3 aastat piina, verd ja pisaraid tuulde visata ning tuli hambad ristis see lõputöö ära kaitsta. Erko tuli niisama kaasa, sest nii oli mugav, sujuv ja sobis hästi meie plaaniga. Kaitstud see sai ja rõõm oli meeletu, B pistsin tasku ja olen ülirahul loodusteaduste kõrgkraadi omanik. Kui kedagi huvitab, siis tööd saab lugeda siit.
Ülejäänud aja tegime, mis Eestis ikka tehakse: grillisime, olime perega, tegime trenni, panime sõpradega pidunni, käisime laadal ja maal. Niiii hea oli kõiki näha ja katsuda ja nii raske oli kõigiga jälle, seekord veel kauemaks, head aega öelda.

Hea kallis pere

Käisime kalal

 

 massiivne saak

Sain kõigi headega kokku

 

 

Piinlesin lõputööga

Vahel olin rõõmsam kah

 Käisin vahepeal nädalakese ka Londonis

Üliiinämma nämm

Roooftop pidu

Silentdisco

Tatoveerisime Kadri

Anass

Nunnud oravapoisid

Sõin megapalju liha kogu aeg

Sõin megapalju kooki kogu aeg

Suhtlesime DJdega

Leidsime linnupesa

Laadal hullamas

Ilus ja kaunis Eesti

Sireliaeg mu lemmik

Lastelaule kuulamas

Head õed

Viks ja kraps lõpetajanna

Paneme ullu

 Kallid jaanilised

Püromaanid

Olen uhke töö üle

Vanus pole oluline

Beti nägu: priceless
Seekord hoomas vist ära, et läksime kodust kaugele

Viimane melonivideo

Üks viimane video meie elust melonifarmis harvesti ajal. Paneme nüüd lukku selle. Sai üks hea aeg.


Harvest in melon farm from Kätlin A on Vimeo.

Viimane Indoneesia postitus + Video

Kuna Bali päike on juba nahalt lännu, kuid Indoneesia soojus ja igatsus veel südames, tuleb see viimne kokkuvõttev postitus koos videoga siiski ära teha.

14 tunnust, millega Indoneesia meile meelde jäi:

1) indoneeslased ei oska f-tähte. Breakfast on pekbest, fifteen on pipteen ning beach on bit. Katsu sa siis nüüd aru saada, mis sulle öelda tahetakse. Juba neljas kord oli piinlik küll, kui öeldud korrata palusime;

2) tänavatel on ainult nimed, kuid pole numbreid. No nii tunde järgi peab kohale sõitma;

3) elektriliinidel ei säutsu linnukesed, vaid jooksevad rotid;

4) restoranides jooksevad ka rotid, tegelikult on rotid ikka igal pool;

5) toidu sisse võib vahel ka mõni sipelgas ära eksida;

6) tänavatel pole teejuhiseid. Ikka suht raske oli mõnda templit või loomaaeda üles leida;

7) liiklusmärke oli minimaalselt;

8) kui näiteks hotellitöötajatelt midagi küsima minna, siis kõigepealt jäid nad vaits, ei öelnud sõnakestki, siis hakkasid nad omavahel paaniliselt oma keeles rääkima, pärast mida jooksid kõik laiali ja meie lihtsalt seisime keset tühjust ja mõtlesime, et mis just juhtus; 

9) ükskõik, kui enesekindla ja nutikana sa ennast ei tunne, siis pärast Indoneesia turul kauplemist on tunne, et sa oled maailma kõige lollim ja naiivsem inimene. Isegi, kui said omastarust eluhea diili, siis järgmise müüja juures saad aru, et sa pole elusees nii halba diili teinud;

10) kõik, igal pool, pidevalt, tahavad turiste petta ja räigelt üle lasta;

11) igal pool on mustus ja praht ning rämps ja prügi;

12) kohalike ainuke söögiriist on banaanileht ja oma näpud. Enamasti oli keset lauda banaanilehel suur ports riisi, mille ümber kõik seda muljusid ja pätsukesteks vormisid, et paras amps põske pista;
13) indoneeslased tunduvad vaesemad, kui nad tegelikult on. Väikese putka takasihoidlikul teenindajal istub laual päevinäinud Nokia klots 90ndatest, kuid sahtlist piilub samal ajal iphone vastu.
14) kõik, kes omavad autot, peavad ka taksojuhi ametit ning kõigil on uued, tutikad, liisingu peal autod

Vist kogemata postitasin selle postituse juba nädal tagasi ilma videota, oih