Gold Coast, Crows Nest ja nägeMIST Toowoomba

Lõpuks ometi on Austraaliasse soe ja mõnus kevad saabunud ja jõudsime viimastel nädalavahetustel ka miskit toredat looduses ette võtta. Nagu paar postittust tagasi mainitud, siis 3-päevasel nädalavahetusel otsustasime teiste eestlastega paarsada kilti ranniku poole sõita ja Gold Coastil aja maha võtta.
Las pildid räägivad enda eest

Uus sõbranne

Paar

Magasime sellise kauni vaatega autos.
Kahjuks pidid eestlased ööseks tagasi sõitma, kuid meie jäme veel 2ks ööks elu nautima

 

Nii toredad uued sõbrad, meile nii väga meeldisid, jääme neid igatsemaa

Katsetasime kaamera pikka säriaega

 

Ommukusöök rannas

Ülejäänud päeva olime ainult erinevates randades

 Õhtuks läksime Springbrook National Parki ööd ja päeva veetma

Saia vahele ehk ka ketžupit??

Ööbimiskoht nr2

Söö ruttu ära, muidu jääd ilma

Ma ja jääajaaegne puu

Taamal Gold Coast

Naturaalne sild

Lol, palju sa pildistad seda koske ja mind

Tegelt ka, kopp on ees

Veel randa Coolangattal

 

Üks järgmine nädalavahetus edasi läksime Ceows Nesti matkama. Vähemalt üritasime. Matkasime raja esimesed mõnisada meetrit ära, hakkas jubekuum ja higine, tegime pausi, pidasime pikniku ja läksime tagasi. Noojah, vähemalt natuke matkasime.

  

Kunstst

 

Pettumus rahvuspark, sest jõgi ja kosed olid kuivand

Se mango on lihtsalt ideaalne, kade veits, võiks endalgi siuke taguots olla

Vapralt Eesti rindel edasi

Erko on kõige naljakam, kui tal on käed puusas. Nii ebaloomulik ja vapper lihtsalt

Suht igav oli jah, Erko oli modell

Erkol suunurk kooguaeg katki, hehe, ei saa haigutada ega süüa ega naerda

Emo, ära emo

Veel kõige viimasem päev olime Erko töökaaslastega veel viimseid Toowoomba tunde baaris veetmas ning siis jätsime kurvalt eestlastega hüvasti (kes läksid nüüd 3ks kuuks Aasiasse reisima) ja vurasime Gold Coasti poole puhkama.
Oleme rõõmsad, et Toowoombast ära saime ja et nüüd Austraaliat rohkem avastama saame hakata. Selle kahe kuu jooksul seal linnas muutusime me päris palju: tegelesime enese harimisega, saime lõpuks oma elusuuna- ja plaani paika ning lisaks tegime oma elamisviisis suuri muudatusi. Oleme rahul ning üritame ja julgeme järjest rohkem erineda hallist massist.

Miks me alati psühhidega koos peame elama????? Miksss???

Ma vist pole maininud varem, et elu kinkis meile viimasel nädalal Brisbanes ühed õudsad inimesed majakaaslasteks. Tegemist oli austraalia paariga, kes meie ees olid jubetoredad ja sõbralikud nagu austraallased ikka, kuid kui igaõhtuselt jooki hakati panema, siis hakkas üks õudne naisepeksu mäng kõrvaltoas pihta. Nii õudne oli kuulata ja pidevalt tahtmine politsei kutsuda ning mina magada ei julgend, sest äkki tuleb hull mulle ka öösel poole une pealt kallale. Igatahes, kui me üle kahe kuu tagasi Brisbanest Toowoomba poole sõitsime, siis ega meil muidugi polnud mingit elukohta ees ootamas, kus esimesekski ööks sõba silmale saaks, kuid rõõm oli suur, et nende haigete inimeste juures ära saime. Kätlin usinalt terve tee scrollis ja otsis läbi kõik lehed, kust elukohta leida, et siis kõigile kauneid sõnumeid saata, et keegi meile peavarju annaks. Lõpuks just enne Toowoombasse jõudmist saime vastuse ainult ühelt naiselt, kes oli kohe samal õhtul nõus meile maja näitama. Plaan oligi, et kui on enam vähem elamine, siis võtame ära.  Esmapilgul oli maja selline enam vähem, käib kah ja kuna ilm oli hirmus külm, siis 2 minutiga sai otsus tehtud: kolime sisse. Võtmed üle antud, saime asju sisse hakata vedama ja siis märkasime kui must, kõle ja räpane see koht ikka on. No mis seal enam, muud varianti nigunii polnud ja esimene nädalavahetus sai üle terve maja ikka suur korralik küürimine tehtud. Alguses elas meiega veel üks Pakistani mees ja hilistes 20ndates kogukas 24/7 arvutimängur austraallane. Algul oli elu täitsa rahulik, harjusime selle kõledusega ära, polnud enam vigagi, kuni pakistaanlane välja kolis ja vahetus ühe austraalia kaltsaka-paari vastu (umbes 30-40 vahel). Ega nendelgi algul väga viga polnud: vähe kahtlased tundusid, mees käis E-R tööl, naine oli ainult oma toas, terve päev, midagi ei teinud, süüa ka mitte ning kartis meid. Mida aeg edasi, seda mugavamaks ehk imelikumaks nad muutusid. Iga kord kui me naisest mööda kõndisime ei jõudnud ta ära jõllitada ja puurida meid ning kui meie hommikul köögiasjatamised tehtud said ja tööle läksime, siis nägime aknast, kuidas ta kööki nüüd jooksis, sest ta ilmselgelt kartis meid. Üldse nägid nad ikka täis kaltsakad välja. Naist ma nägin nende nädalate jooksul korra puhaste juustega ning kui nende toauks oli millimeeter lahti jäänud, siis terve maja haises kui kopitus. Kui ma seda naist niisama tänava peal näeksin, siis ma arvaks, et ta on kodutu narkar. Lõpuks hakkasid nad ka selle teise mängur austraallasega sõbrastuma ja iga päev hommikust õhtuni koos elutoas filme vaatama ning siis läks asi kaunis käest...
Jõudsime oma reedeõhtuselt tavapäraselt trennitiirult koju ning kõik nad kolmekesi istusid maja ees, uksed-aknad pärani, panid jooki, tümm põhjas ja lõbu laialt. Jõudsime oma tuppa ja elumase tuli peale. Mõtlesime juba tollel hetkel asjad kokku pakkida ja leegid teha, kuid meil polnud mitte kuhugi minna. Hakkasingi juba uut elamist otsima, kuid see hirmus öö tuli veel enne üle elada. Vahepeal toodi jooki juurde ning pidu läks järjest hirmsamaks ja aussi naine jäi järjest enam purju. Lõpuks oli ta nii purjus, aina räuskas ja laamendas seal jalad laiali ning ta mehel hakkas ka lõpuks piinlik ning üritas teda magama saada. Kuid teadagi, kuidas on nende purjus inimestega, kellele öeldakse, et nad on liiga purjus ja peavad magama minema. Lõpuks hakkasid klaasid lendama ja mensavered põrandale voolama (naine seal kuupuhastus ja hommikul oli terve tuba mensalappe täis) ja meie samal ajal kuulasime kõike oma toast pealt. Tuli välja, et see naine on veel psühhim, kui ta meile ennem tundus. Mees oli algul elurahu ise, kuid lõpuks viskas ta toast välja, sest naine aina mõnitas ja sõimas teda (vähemalt saime uusi aussi roppe sõnu teadma ehk laiendasime sõnavara). Siis hakkas naine ulguma ja paluma, et teine ta sisse laseks, kuni lõpuks sisse lasi ja jälle meest sõimama ja peksma hakkas, kuni too jälle naise välja viskas. Ja nii terve öö. Täiestiii pekkis, saime 0 magada. Ei jõudnud seda ulgumist, halamist, sõimu, mõnitamist ja karjumist ära kuulata. Lõpuks hakkas nii kahju sellest mehest, et ta sellise psühhiga abielus on. Reaalselt, ma pole kunagi ebastabiilsemat inimest kohanud. Sõimu käigus tuli välja, et neil on 3 last ka veel, naisel vist mõni veel muude meestega, kuid ilmselgelt on nad neil käest võetud. Lõpuks varahommikul tuli vaikus ja saime magama minna, lootes et homme on nad tagasihoidlikumad ning tunnevad veits piinlikust, aga võta näpust: ei tundnud nad midagi. Järgmine päev naersid eelmise õhtu üle, kuid järgnev nädal naine alandas oma meest igal võimalikult hetkel, kuidas tema selles kõiges süüdi oli ning olevat naise peal vägivalda kasutanud, kuid me ilmselgelt kõik teadsime ja kuulsime, et asi oli hoopis vastupidine. Järgevad ööd pidi mees elutoa põrandal magama, telekat vaadates võis ta ka vaid põrandal istuda ning enamuse aja kästi tal vait olla. Kui mees töölt koju jõudis ja magama läks, karjus naine ta üles, et too kartuleid koorima läheks ning kui naine ja austraalia mängur omavahel kahtlaselt palju aega koos veetsid ja full flirtisid ning mees midagi nende jutule vahele rääkis, kästi tollel vait olla.

 Maja välivaade

Tegutseb muna kallal

Elutuba köögiga
Ei tundugi vist pildilt nii rõve, aga oli, täiega must ja räpane

Ma olin majas ainuke, kes pühapäeviti kõik koristas ja puhtaks tegi

Kui kaltsud uue joogi järele läksid, siis Erko julges nende toa ukse vahelt salaja pilti teha, niiiii jube oli

Sealt see kopitusehais tuligi

Me tuba

Leidsin soki, polnd kindel, kas puhas, õrnalt nuusutasin, Erko hakkas näkku toppima, et on küll puhas, ära karda. No kui ta nii puhas oli (tegelt oli küll), kõlbab ka toidu kõrvale lisandiks.
Toit modernselt toidusoojendi kohal.

Igatahes oli see õudne viimane nädal seal majas, sest õnneks me leidsime endale jubetoreda, vaikse ja mõnusa uue kohakese elamiseks. Vähemalt saime eluõppetunni: mitte kunagi, never ever, olgu see maja kui luksuslik villa, me oma kohvreid sinna majja ei tõsta, kui seal elab austraalia paar. uues kohas maksame nädalas 20$ vähem ning nett on ka kiirem. Algul elasid meiega umbes meievanused vennad itaallased ning vanem austraalia paarike koos papakoiga. Itaallased käivad kuskil juurviljafarmis tööl, kuid tänaseks on ainult üks neist järel ja teine läks parematele jahimaadele. Inglise keelega on neil päris kehva: see, kes ära läks, midagi oskas, kuid järelejäänu ei oksa lihtsalt mitte midagi. Alguses küsisin: "Mitu korda nädalas tööl käite?", vastas:"Sorry, ei oska inglise keelt, ei saa aru." Ma: "Olgu, olgu, pole hullu.". Järgmine päev küsisin: "Kuidas tööpäev läks?", vastas: "Ma töötan farmis 3 korda nädalas." Selge, okei, päris kehvad lood selle inglise keelega sul. Jätsin meie edasised suhtlusüritused siis sinnapaika. Muidu on aga nii armsad ja toredad poisid: üks õhtu koputasid me uksele ja tõid isetehtud pannkoogid meile voodisse, mis olid kenasti kaunistatud ja serveeritud. Teinepäev toovad meile vahel igast kapsaid ja brokoleid farmist. Imearmas, imevahva.
Austraaliapaar aga tundus meile juba klassikaline näide, kuidas aussid elavad: mees käib esmaspäevast reedeni tööl, naine passib kodus, ei tee midagi, süüa ka mitte ja vahel panevad koos jooki. Noojah, nendega elasime kuskil nädalake koos, kuni nemadki parematele jahimaadele läksid. Nüüd on meiega üks vanem austraalia mees, kes on siin lennujaama manager, kuid teda näeme üliharva.

Me uus maja

Tagahoov

Elutuba

Meie tuba

 

Me köök

Mmm, praekartul, klassika

Lood on nüüd sealmaal, et meil on 3 päeva siin Toowoombas veel olla ja siis lähme liigume edasi. Finito selle tehasetööga, saigi liiga kauaks juba siia jäädud. Kuskil 2 nädalat tagasi otsustas Erko, et läheb räägib jutud ära ja teeb lõpparve ehk tegin sama ja see reede on meil mõlemal viimane tööpäev.
Kui muidu need 2 kuud koogitehases oli olnud täielik kaos, stressipundar ja iga päev nägin midagi uskumatult uut ja haiget, siis viimane nädal on jubemõnus olnud. Inimesed on vahvad, saan kõigiga hästi läbi ning tean juba, kuidas seal kaoses orienteeruda. Kõik haige ja rõve on nii normaalseks muutunud. Näiteks tean, et ei tasu millegi ega kellegi üle kellelegi kurta, sest muidu mind vallandatakse (jah, haige, ma tean, aga sellised juhtumid koogitehases on tavalised). Või ühel päeval tööle tulles avastada, et aastakümneid ühe koha peal seisnud hiiglaslik ahi on minema viidud ning mille asemel asetseb suur latakas pori ja lögahunnikut, mida pestakse survepesuga, labidatakse kokku ja toruga ära imetakse ning kõige selle ümber pakitakse ja küpsetatakse kvaliteetkooke (jah, Kvaliteetkoogid on selle firma nimi). Või terve päev pole ei vetsus ega mitte ühegi muu kätepesupunkti juures seepi, desinfitseerijat ega kätepaberit ja terve tehas bakteero kätega kvaliteetkooke küpsetab ja pakib. Või et kõik on katki, kõik, mitte miski ei tööta, mitte kunagi. Kõik masinad on lihtsalt alati katki ja tekib kaos ekstrakaoses. Ma võiks sellega lõpmatult jätkata, mis seal iga päev toimub, kuid jaksu jääb väheks. Igatahes ütleme, et väga hullu kogemuse võrra olen rikkam, kui reedel koogitehasest välja astun.



Aga mis nüüd edasi saab? Me jälle väga täpselt ei tea... Esialgne plaan on rannikule minna, seal mõned mõnusad päevad päikese käes veeta ning siis tagasi Sydneysse, et auto maha müüa ja üks suurem variant osta. Vaatasime, et Brisbanes on see autovalik ikka väga nadi ning kuna meil on ka NSW numbrimärgiga auto, siis Sydneys saaks selle vähe kallimalt ja lihtsamalt maha müüdud. Edasi aga tahame taas farmi vaadata, et palju raha vähese ajaga kokku ajada, sest oleme lõpuks tuleviku peale mõtlema hakanud (tähendab mina veits nüüd vist olen, Erko ammu juba maurab siin kõrval, et tuleb ikka tuleviku peale mõtlema hakata; ma ikka tänases päevas elaja, yolo).  Saime siin Toowoombas seda E-R 6-14 tööl "linna"elu ka proovitud, kuid nagu näha, siis see pole ikka meie jaoks. Mida kauem me nii elasime, seda vähem me rahul olime ja tundsime, et lihtsalt raiskame oma aega. Samas ilmselt polnud õige linn ega töö kah.

Ääkül, sõpsid, järgmises postituses kirjutan me viimastest nädalavahetustest Toowoombas või tegelt just Toowoombast eemal, sest siin on nii igav ja pole mitttte midagi teha!!!!

Sorry, babes

Sorrryyyy, et lubatud postitust neljapäevaks ei ilmunud, kuid supertöötaja Kätlin kutsuti siiski neljapäevaks tööle kooke pakendama. Pidin kurvalt kõik oma näomaski- blogimis- ja tagaaiapäevitamisplaanid tühistama ning masendusega taaskord kella 4.45ks äratuse sättima. Kuid pole lugu, sest austraallastele meeldivad igasugused veidrad pühad ja me kõik saame hoopis  esmaspäeva tähistada vaba päevaga austraallaste 8-tunni-tööpäeva-püha ehk Labour Day'd. Selle suure sündmuse puhul otsustasime, et meil on kohe kindlasti päikest, randa ja ookeani vaja näha ning lähmegi koos teiste eestlastega kaheks päevaks Gold Coastile nahka kärsatama.
C ya on Monday, guys!

 

Tehasetöölised Toowoombas

Appi, palun vabandust nii pika blogipausi pärast! Aeg läheb liiga kiirelt, et leida tunde selle pika blogipostituse kirjutamiseks, kuid liiga paljud fännid on juba postitamisega tagant utsitanud.

Viimases postituses ootas mind ees esimene tööpäev koogitehases ja nüüdseks olen ma seal vist 2 kuud juba tööd vihunud teha. Erko supleb samuti endiselt kõrval naabertehases pähklimägedes, kuid mitte enam kauaks. Ilmselt oleme siin veel 3-4 nädalat, et siis suund parematele karjamaadele võtta.

Minu esimene tööpäev koogitehases oli kaunis lihtne: loopisin kookost kookidele, vahel harjasin põrandat, klõpsutasin kuupäevi pakikestele ja teipisin kaste. Muidugi ajasin esimesel päeval terve lauatäie kooke ka ümber, aga noh, tegijal juhtub, pole viga. Mida aeg edasi, seda hullemaks mu töö läks: pidin korraga kooke kasti pakkima, kolme masinat parandama, teipima kasti alt, kui koogid kastis, siis teipima ka pealt, laduma alust kastidega, alakaalulisi kooke kaaluma, kaste kleepsutama ning masinat kastidega täitma. Vahelduseks sain ka turbokiirusel kooke lindilt püüda, kookost peale loopida ja pakki pakendada nii, et higimull otsaees. Õuduste õudsad olid mu esimesed 2 nädalat, sest keegi mitte kunagi ei õpetanud ega seletanud, mida ma tegema pean ja miks ma seda teen vaid visati mind kord ühte kord teise kohta ning  teiste pealt õppisin oma töö ära lihtsalt. Lõpuks harjusin selle hullusega ära ning sain professionaaliks, kuid endiselt ikka vihkasin seda tööd. Iga päev oli haige tõmblemine ja töötajad olid ka vastikud ja õelad inimesed. Kui varem ma arvasin, et austraallased on ikka nii toredad, sõbralikud ja viisakad inimesed, siis koogitehases töötades muutus mu arvamus täielikult. Hommikuti tere ei öelda, head aega ka mitte, enamasti on kõik lõunaruumis vait, omavahel ei räägi ning inimesed on täielikult stressis ja viha täis ning muidugi karjutakse ja mülisetakse töölistega.
Muidu on mu töö ikka E-R 6-14, kuid ükskord käisin ka õhtuses vahetuses kedagi asendamas ja uskumatu kui teised inimesed ja õhkkond seal oli ja kui hea oli tööd teha. Kahjuks mulle õhtune vahetus üldse ei sobiks, kuna siis poleks mul muud elu peale töö ja ma ei saaks kuidagimoodi tööle, kui Erko kella 14ni ise tööl on ja sada jama, poleks seda meile vaja.
Lisaks on see tehas nii rõve, vana ning räpane ja mitte kedagi ei koti ka see mustus ja organiseerimatus. Iga kord, kui ma satun pesuruumi, tuleb täielik ahastus peale ja iga kord ma üllatun ja ei suuda lihtsalt uskuda, kui rõve see on. Pean ettevaatlikult astuma, et jumala eest selle läga sees pikali ei libiseks. Rosinad jäävad saapavahedesse kinni ning moos turritab saapa ja põranda vahelt välja. Samal ajal seisavad täielikud gurmeelised Jamie Oliveri koogid selle pesuruumi kõrval, mille tegemist ma just pealt nägin: tainas tuli ahjust (mis oli igasugutest kahtlastest pulbritest kokku miksitud) ning visatakse kulbiga moosi peale ja palja käega koogipuru peale; pärast mõnetunnist pesuruumi kõrval seismist liiguvad koogikesed pakendamisoskakonda, kus ilus naeratav Jamie näoke koogile ümber volditakse, jubeuhke värk.
Vahel võlutakse kuskilt keldrist mingisugune vana koogimasin ka välja, mille me kuidagi pinnapealselt ära puhastame, kuid kedagi ei huvita, et seal veel aastatevanune kuivanud koogitainas vahel on ja viskame uue taina peale ja hakkame kooke vorpima.
Viimane kuu aega olen ma peamisel rummipalle veeretanud, mis on jubelihtne ja mõnus töö. Eriti mõnus just sellepärast, et seal töötab veel üks eestlane, kellega saame palle veeretades kogu aeg juttu ajada ja kogu seda kohta hommikust õhtuni kiruda. Muidugi on meil vist terve tehase kõige hullem mõrd juhendajaks, kes vahel me jutule vahele segab ja karjub: "Ärge rääkige, tehke kiiremini!" või karjub niisama kellegi peale niisama, sest ta on haige närvihaige. Kui üsna tihti metallidetektor piiksuma hakkab, kuna see juhendaja ise oma käe sinna alla paneb või tehases telefon heliseb, siis ta karjub jälle: "Jää vait" või üldse karjub inimeste peale kui nad üritavad midagi seletada, et nad vait jääks. Igatahes ma pole kunagi kohanud nii närvihaigemat ja vastikumat inimest kui tema, kuid las ta mädaneb oma pensionini seal ja meie saame sealt juba varsti leegid tehtud. Muidu mina olen vist ainuke meie tiimist, kes talle meeldib, kuna olen top 1 multifunktsioneerija ning kiire. Jubepiinlik on tegelt olla, kui ta samal ajal kellegi teise peale karjub, et ta vait jääks ja siis tuleb mulle ütlema, et ma olen ainuke, kes seal peaga mõtleb ja ainuke, keda ta usaldab. No okei, aitäh, ei oska miskit kosta, polnud küll elu eesmärk sellisele inimesele muljet avaldada.
Pole mitte midagi head öelda selle töö kohta ja raha saan nädalas 700 dollarit kätte, mis pole ka teab, mis suur summa, but it's something.

Kuna meil telefonid tehases keelatud, siis kõik pildid on veits udused ja kiiruga salaja tehtud

Mitte kedagi ei huvita need pesemata panged
Meil paar päeva tagasi läks koristaja ka töölt ära ning kõikide kraanikausside juures on seep, desinfitseerija ja kätepaber otsas ning terve päeva jooksul ei saanud mitte keegi käsi pesta ja plätserdasime bakteeroste kätega mõnusalt koogi sees

See on tegelt puhas põrand

Erko oli alguses oma tööga väga rahul, kuni teda kotte lappama suunati. Sai paar nädalat 2 tundi päevas ületööd teha ning aitas poistel 20 kiloseid kotte kuhugi aluse peale visata. Küll siis kippusid näpuvalud ligi, kuid kauaks seda nalja polnud ja sai jälle uue töö peale. Ega ma väga täpselt teagi, mis ta teeb: sorteerib seal pähkleid, sõidab tõstukiga ja opereerib ringi. Vahel vaid kurdab, et veits igav ja üksluine töö on. Vähemalt saab vahel hunniku pähkleid tasuta kodu toodud, olen rahul.

Erko rääkis mulle kohe esimesel nädalal, et leidis eestlasest sõbra omale töö juures ja et tema tüdruk töötab koogitehases. Ma muidugi tundsin tööl kohe kaugelt eestlase ära, kuid ega ma siis julend rääkima minna, nagu eestlasele ikka kohane. Eks me mõlemad teadsime, et me oleme eestlased, kuid paar nädalat kõndisime üksteisest ükskõikselt mööda, kuni ühel päeval võttis Marlen julguse kokku ja ütles mulle tere ja küll siis hakkas alles jutt voolama. Tuli välja, et meil on mõlemal samad huvid ning eesmärgid ja oleme täitsa sarnased pliksid. Täitsa meeldiv ja rõõmustav ning palju toredam on tööle minna. 

Pilte Erko töökohast

Elu on meil muidu üsna rutiinne: E-R mõlemad 6-14 tööl, siis kodu sööma, trenniminek, kodus jälle süüa tegema ja magama ära ja nii kuni nädalavahetuseni, mil teeme nädala toidušoppingu ja jälle ongi esmaspäev. Sellepärast polegi mul aega oma ainukesi lõõgastusmomente blogikirjutamisele raisata. 
Mida aeg edasi, seda vähem rahul me siin oma eluga oleme ja vahel tuleb ikka kriis peale, et mis me oma eluga peale hakkame. Raha väga kõrvale ei pane, mingit arengut ka ei toimu, ei liigu oma elueesmärkide poole ja tunneme, et lihtsalt raiskame oma aega. Iga nädal muudame plaane ja ei suuda otsustada, mis me mõne nädala pärast peale hakkame. Viimaste plaanide järgi osustasime siiski vist edasi jälle farmi vaadata, kuid mitte üle 2-3 kuu, sest tahame lühikese ajaga kiirelt suure summa kokku ajada ning siis edasi mõelda ja vaadata. Aga eks näeme ja vaatame.

Veidi vaba aja pilte

Suur ananass

Vaade me mäeotsa linnast

 

Siin linnas sõidavad iga päev lehmi täis rekkad tapamajja ühes suunas ja tühjad rekkad tagasi teises suunas

Iga päev lehvitan armsatele lehmakestele ja vaatavad mind kurvalt vastu

Ilmad lähevad järjest soojemaks ja üritame iga päev pärast tööd oma kohvitamised ja söömised tagaaias päikest naudeldes teha

Ükspäev oli linnas paraad, kuuse ja jõuluvanaga, septembrikuus, norm

Käisime jaapaniaias jalutamas

Kevadised kaunid kirsipuud õitsemas

Palju suuri kaktuseid Erko emale

Iga pühapäeva hommik käime turul kastide viisi odavalt puu- ja juurvilju ostmas
Banaanid on lemmikud, sööme kasti nädalaga vabalt ära
Mangod veel natuke liiga kallid, et kastide viisi osta, ootame hooaega, vajalik info

Vabal ajal üritame muskulaarseteks saada

 

Lisaks tööle on meil ikka korralik triangel elamise ja majakaaslastega olnud, kuid jätan selle järgmise postituse preemiaks, mis tuleb neljapäeval, kuna sain seekord selle päeva töövabaks ning pühendan selle teile, kallitele fännidele.

Emod Brisbanes

Esimene nädal kui Brissi jõudsime, siis võtsime vabalt, hängisime ringi, mõtlesime, et aega on selle töö otsimisega. Elamine oli ka jubemugav ja miski ei utsitanud mugavusstsoonist välja ka tulema, raha jätkus ja minu oma olime ka ootamas. Teadsime, et kohe, kui otsima hakkame, siis leiame ka ja siis on kõik mureta. Kuid kätte jõudis 2. nädal ja me polnud ikka veel mitte midagi otsinud ega teinud, vaid vahtisime terve aeg niisama ja vaikselt hakkas juba pinge peale tulema. Scrollisime siis gumtreed hommikust õhtuni, timmisime CVd ja saatsime neid igale poole kogu aeg. Kuid iga üks teab, et nii tööd päris ei leia, tuleb ikka kohale minna ja huvi üles näidata, teada värk. Meile kah, aga nooo palju mugavam oli ikka seal arvutis scrollida ja kandideerimisele vahelduseks korra 9gagi kiigata või vaadata, mis head seal FBs jälle on. Igas päevas oli mitu tõusu ja mõõna. Ärkan hommikul rõõmsa tujuga, 2 tundi hiljem ulun voodis, kui mõttetu mu elu ikka on, siis olen jälle positiivsuse lainel, et suutsin end kokku võtta ja jälle 10 emaili saata ja paari tunni pärast jälle elumase peal, et ma ikka midagi teha ei oska ja keegi mind ei taha. Nendel hetkedel tuleb ikka elukriis peale küll, paneb mõtlema, et ma pole ikka elus õigeid otsuseid teinud ja järjest enam mõtlen, kui ülehinnatud ja ühiskonna poolt pealesurutud on see ülikool ja mõttetu paber, millega reaalselt midagi teha ei saa. Asi kisub kaunis filosoofiliseks ja sellel teemal võiks ma täitsa eraldi blogipostituse teha, aga jätame selle sinnapaika. 

Igatahes tegime netis veel mitmeid "koolitusi", et igast sertifikaate saada ja tööandjale ahvatlemana paista. Ma tegin näiteks hügieenikoolituse ja alkoholi serveerimise loa ning käisin ka barista koolitustel, kuid täis mõttetu, sest mul pole ju kogemust sellel alal ja kedagi ei huvita lihtsalt. Erko tegi white cardi ehk mingi tööohutuse värk, ei ma tea täpselt. Kuna nägime, et väga asja seal Brissis vist ikka ei saa, siis mõtlesime, et ääküll, viimane nädal ja siis teeme leegid sealt. Ehk 3. nädal möödus suht samamoodi: scrollisime arvutis, saatsime 100 CVd laiali, aga ei midagi. Ülejäänud aja lihtsalt tegin süüa, sõime, tegime trenni, käisime poes, pesime pesu, tõmbasime tolmuimejaga, panin nõud nõudepesumasinasse, võtsin välja.

Tegelesime tähtsate tegemistega igapäevaselt

Vaatasime iga päev Chuck Norrist telekas trenni tegemas, ise lamamas

Tegelt ma isegi sain paar kõnet tagasi, mis jäid ka viimaseks ning ühes kohas käisin ka vestlusel ja 2h proovimas ühes kohvikus. Läks täiega normilt, serveerisin toitu, koristasin ja pesin nõusid ja kõike, aga "otsime tegelt kogenud baristat ehk head aega". Erko sai ka mõne pakkumise, aga need olid meist megakaugel ja algul ei tahtnu väga ära minna. Kuid viimasel nädalal mõtlesime, et kõik, mis tuleb ükskõik, kus, võtame vastu. Ehk siis ühe päeva jooksul muutusid me plaanid 10 korda: pidime juba järgmine päev 2000 km lõunasse minema mingisse väikelinna, kus Erko tõstukile tööle oleks saand, aga noh mõtlesime tund aega liiga kaua ja töö oli lännu. Siis oli plaan minna 100 km ülespoole, kus Erko võib-olla vist pidi kunagi ühe töö saama ja kui sinna ikka ei saa, siis lähme Sydney poole tagasi. Me olime juba valmis kõike tegema ja kõikjale minema, sest stressilevel oli 1000000 ja maailma masem emo kass oli peal. 

Ma

Kuidagi läbi nende kõikide kandideerimiste saatis Erko oma CVsid ka agentuuridesse, kes põhimõtteliselt otsivad otsijatele töö peo peale lihtsalt. Erko jäi oma tõstukilubade ja -kogemusega ning oma mehhatrooniku eriala ja kogemusega kellelegi silma ning pakkus talle mingit tööd, millest ta küll ilma jäi, aga kurtes, et ka mina otsin tööd, siis lubati üritada meile mõlemale töö leida. Olime juba selle venna jutu ära unustanud ning viimasel õhtul Brisbanes tuli ootamatu rõõmus kõne, et meile mõlemale oleks tööd pakkuda Brissist 120 km eemal. Me megaõnnelikud ja muidugi võtsime kohe vastu ja nüüd olemegi Toowoombas järgmised 2-3 kuud.
Erko sai tõstuki ja masinate opereerimise peale pähklitehasesse täistööajaga, E-R 8h päevas, enamasti küll hommikuvahetused, aga võib ka õhtuti tööd olla. Palk on 23 sentidega/h, õhtuti 27 sentidega ja üleaeg on topeltasu. Mina sain üle tee koogitehasese, ilmselt liinitööliseks/pakkijaks, kuid hetkel osalise tööajaga ja palk 21 sentidega. Pole paha, oleme rõõmsad ja mina pean leidma endas jõudu, kuidas kookidele vastu panna, et mitte 2 kuu pärast siit ise koogina minema veereda.

Loodame, et nii ei juhtu

Täna meil mõlemal esimene tööpäev, Erko juba vihub tõstukipeal ja ma veel ootan, kuni saan mõne tunni pärast koogilindi kohale ilastama minna. Nädalavahetusel on meil mõlemal vabad ja saame linnapeale uuristama minna, mis kohaga tegu. Esialgu paistab, et umbes Tartu suurune linn, üle 100 000 elanikuga, kuid asub 700 m merepinnast, mäe otsas ja on mee-gaaa-küllm. Päriselt, kes ehitab linna mäe otsa. Hommikul oli -2 ja ma ei tea, kuidas me selle aja siin üle elame. Õnneks on mul elektriline soojatekk.