Tööjuttu

Ega muud juttu polegi peale töö siin enam vesta. Pärast Impist lahkumist on elu vähe rahulikumaks muutunud ja pole enam igapäevast hirmu pättide ja kaabakate ees. Töö on ka kogu aeg sama, üsna rahulik ja aeglane teine, aga vähemalt on midagi. Suured ootused 80 töötunniga nädalas on juba vaikselt unustustehõlma vajunud ja seda müstilist kiiret aega see aasta ei tulegi. Mul tuleb enamasti üle 50 tunni nädalas ikka ära ehk 1000 dollarit saab ikka nädalas kätte. Erkol vähe parem seis ja saab veidi rohkem tööd teha. Eks ma ole vähe nõudlikumaks ka juba muutunud ja tahan järjest rohkem teenida ja rohkem tööd teha ehk eestlaslik orjamoodi töötamishing lööb välja. Veebruar jõuab juba lõpule ehk järgmine kuu hakkab juba siin sügis. Päevad jäävad järjest lühemaks, varsti hakkavad ka ööd jahedamaks muutuma ja arbuusid järjest aeglasemalt valmima. 

Üldse on nii palju probleeme pidevalt siin tööl. Küll on palju vihma, mistõttu on arbuusid mädaplekke täis. Põllul on rohkem arbuuse, mis minema visatakse või korjamata jäetakse, kui neid, mis ära korjatakse ja poodi jõuavad. Siis jälle kasvab mingi putukas põllul, kes kõik arbuusid kleepuvaks muudab ehk peame kõik arbuusid üle nühkima. Vahel joppab ja vihm peseb kleepeka maha, kuid see tähendab, et nüüd tuleb hakata pori arbuusidelt maha nühkima. Meil on alati ühe ala kohta 2 korjet, mis tähendab, et esimene korje peaks hea olema ja teine vähe nirum, aga kuna ülemus võtab kõik tellimused vastu sellel ajal, kui arbuusid pole veel valmis, siis arbuuse on vaja korjata ja teeme alati jama esimese korje, kus üritatakse enam vähem valmis arbuusid kuskilt leida ning jama teise korje ehk kogu aeg on mingi jama värk. Praegu näiteks pole üldse järgmise bloki arbuusid valmis ja istun teist päeva kodus ja ootan, Erko valab samal ajal mitmeid tonne väetisi torusse sisse, et arbuusid kiiremini mahlakaks ja punaseks saaks. 

Kõrvitsad on ka meil valmis saanud, aga keegi väga ei telli neid, niiet siiamaani vaid mõned korrad korjatud neid saanud. Väga ebavajalik küll oli neid 3 suut põllutäit istutada.

Ega väga töölised pole ka siin rahul ja vaikselt tilgub meid järjest vähemaks siin. Üks majakaaslane läheb ka 2 nädala pärast ära ja päris paljud nagu meiegi, aprillis minema siit. 

Vähemalt osad korjajad on rahul, kes teenivad nädalas 1800 dollarit. Makstakse neile tonni pealt (27 dollarit/tonn) ja esimese korje ajal korjavad kambakesi 20-25 minutiga 5-6 tonni ära.

Vahel vaja tellimuse jaoks kaste kleepsutada jahutusruumis

Lõunatame

Sain ka tõstukiga sõita

Pärast seal üleval oli vaja veidi meloneid loopida

Üks hommik sõitsin kastis traktoris ja olin arbuusidepuhastaja treileril

Muidu olen ikka shedis ja kontrollin kvaliteeti ja puhastan arbuuse ja kui midagi teha pole siis pühime maad ja voldime kastidele kaasi

Kaaludel kõik õigesse kaalu ja levelisse

Tõstukijuhid viivad valmis kastid ära ja toovad uued asemele

Üks öö ajas ülemus motikaga känguru alla. Ema sai surma ja kukrus oli väike kängurutitt, kelle eest nüüd ülemuse naine hoolitseb ja kellele mina pean soojakotte vahepeal keset tööd mikrokas soojaks tegema ja linnas kängurutoitu ja lutipudelit ostmas käima

Üks sort kõrvitsaid

Teine sort kõrvitsaid

kolmas on ka, aga pole valmis veel vist

Ükspäev niisama

Igatahes raha vaikselt ikka tiksub ja teeme juba plaane, mis pärast 9. aprilli saama hakkab, kui teekond Condos läbi saab. Plaanide tegemine on juberaske, iga päev tuleb uus plaan ja uus mõte.  Eks kunagi plaanidest lähemalt, kui miski kindlamaks saab. Kindel on igatahes see, et mais tuleb nägu korra Eesti näidata ja ma oma elu raskeima koorma südamelt saama ja lõputöö ära kaitsma. Valu südames, koorem õlul ning ärevus ja masendus lähevad iga päevaga järjest suuremaks. Lugesin eile oma lõputöö esimest korda pärast septembrit täiesti läbi ja nii õudne hakkas, et iiveldama ajas ja tekkis tahtmine rulluda teki sisse voodi alla ja elu lõpuni end seal peita.