Nädal Gili saartel

Esimeseks saareks, kus otsustasime jalga puhata, sai Gili Air. Sadamas kiskus ilm juba päris tumedaks ja vihmaseks ja ookeanil hakkas torm pihta, kui me paadiga paradiisi saarele sõitsime. Õnneks seekord joppas ja jõudsime tervelt sihtpunkti. Kohale jõudes oli veits mase, sest vihma kallas ja ilmateade ei lubanud väga paremat ka järgneavks nädalaks, kuid õnneks ilmateade alati valetab ja saime nädala jooksul ikka päikest ka ilusti natutida. Gili Airil olime vaid 3 ööd ja enamasti lebotasime rannas või vihma korral toas või kohvikus maailma aeglasemas netis, korra snorgeldasime, nautsime häid sööke ning viimasel päeval jalutasime saarele ka ringi peale. Kahju, et alles viimasel päeval, kuna avastasime, et teine saare pool oli palju ilusam ja puhtama rannaga ning mõnusalt vaikne ja nautimus. 

3 Gili saart

Transpordiviis

Ainult pori ja lombid igal pool

Parkla

Mingid ogapuuviljad mis on nii müsteerilised mu jaoks. Kunagi ei saa jaole nende ostmisega ja ma ei saa aru, kuidas neid süüakse

Igal pool vahvad tekstid

Siin peab igal pool poodides jalanõud ära võtma, muidu oleks kõik nii porine, sest väljas on kõik nii porine. 

Iga nurga peal müüdi maagilisi seeni ja kanepipoissi

Kõik rannaäär mõnusaid lebotamisrestorane täis

Mu elulemmik kohvik
Jään igavesti neid koogikesi igatsema, mida iga päev kahe suu poolega nosida sai

Õhtuti pandi restoranide ette igasuguseid erinevaid variante, mis värskelt püütud või tapetud ning saime valida, mida meil kohe ära grillida

Neil saartel igal pool kassid, kes tiirlesid kohvikute ümber ja mangusid laudade all, et süüa saada. Eks viskasime ka vahel paar palakest neile, seekord kalapea

Muideks, enamustel kassidel poolikud sabad või üldse polegi saba. Uurimustööd tehes sain teada, et nii ongi enamustel Indoneesia kassidel. Lihtsalt meeldib

Hapnikuballoonide vedu

Elu parim õlunaad ehk ilmselt pea nullilähedane alkoholisisaldus, muidu poleks nii hea

Igatahes järgmiseks saareks oli Gili Trawangan, millele sõitsime väikse aeglase paadiga. Muidugi oli hirmus tuuline ja paat kõikus reaalselt nii hullult, et me Erkoga olime 100% kindlad, et nüüd kohe päriselt läheb ümber ning pakkisime passid ja krediitkaardid põue, et ümbermineku korral kõik tähtis olemas oleks. Paat oli vahepeal nii horisontaalis, et mõni cm jäi puudu ja vesi oleks sisse tulnud. Kõik jubeldasid ja oigasid ning hoidsid kinni, kust said. Üks tüdruk sai megašoki ja täiega värises, ma sain muidugi ka, aga värisesin ja iiveldasin salaja omaette. Õnneks jõudsime ka seekord kuivalt uuele saarele, mis meeldis meile palju rohkem. Inimesi oli rohkem, melu kogu aeg käis ning palju rohem oli näha ja teha. Olime seal 4 ööd ning käisime iga päev snorgeldamas ja päevitamas ja nautlemas. Rentisime kohe alguses jalgrattad ja tegime ka sellele saarele tiiru peale ja ajasime peaaegu kuked rattaga alla. Trawanganil oli palju rohkem chillivaid noori inimesi ning pidu ja mõnus muss iga päev tänavatel. 

Õuduspaadis teel Gili Trawanganile

Onu

Ja paadil lihhhtsalt Diana

Üritasin megasalaja pildistada
ehk ma muuseas loodust pildistamas

Teepealt leitud elamiskoht

Sortsu päikest saanud vahepeal

See saar veel porisem

Plätudega lihtsalt võimatu kõndida. Pidevalt olin ülikrampis, et tasakesi sammuda, et jumala eest  ei peaks pärast porikamakaid juustest kakkuma. Vaatamata ponnistustele, oli alatasa pori poole seljani pritsinud. Ja plätu ja talla vahele vormusid alatasa mingid ebamugavad poripätsukesed

Lemmik retropood, kus niisama asju vaatamas ja katsumas käisin, sest liigakirves

Taaskord kaktus Erko emale

Tavaline töömees, pole vaja mingit hobust vedama

Hobused nõrgematele

No ei händli vaatepilti, kuidas kõik riietega ujumas käivad

Vilistamas

Need õhtused grillimisvaliku väljapanekud tänavatel

Suurim tuunikala, mida elus näinud olen

Alati mõnusalt lebos

Snorgeldajad

No Erko oli kohe alguses superlux nr 1 elukutseline snorgeldaja valmis, aga mul ikka võttis aega, et asi käppa saada. No nii õudne on enda hingamist kuulda, uus elufoobia. Igatahes, lõpuks suutsin panna selle pea vette, ilma et ma nagu kala kuival laperdama ei hakkaks ja nautisin rahulikult hulpides vaadet. Nägime megailusaid triibulisi, neoonseid ja helendavaid kalu ning ühe suure koralli sees augus ka merisiili. Korallid olid kahjuks enamuses surnud ja hallikad-pruunid (vahel ka juhtus mõni üksik värviline kohake ette), kuid vaatepilt ka surnud korallidega oli mu jaoks ülilahe ja ilus. Sukeldamist ma seekord veel ette ei julenud võtta.

Lihtsalt kotid igal pool. Vihkasin neid kotte, sest siis oli kohe teada, et nüüd tuleb hingemattev hais ninna

Kui võrrelda Balit ja Gilit, siis Bali meeldis meile palju rohkem, kuna Balil on palju enam vaadata, näha ning teha. Gili on rohkem pidutsemiseks, lamamiseks ning päevitamiseks. Kuigi Gilil oli palju vähem seda ahistavat pähemäärimist kui Balil, mis oli meeldiv. Avastasime, et oleme ikka meeleldi aktiivsed puhkajad ning pigem matkame, näeme ja teeme kui lamame, päevitame ja hulbime. Nüüdseks oleme tagasi Balil, kus veedame 3 viimast ööd ja üritame veel nii palju kui võtta annab.