Kuna liivast padja all ja elukatest laes oli pärast nädalast puhkust Gili saartel kopp nii ees, otsustasime viimase hotelli vähe mugavama ja uhkema võtta, et veel mõned päevad Balil korralikult naudelda saaks. Kahjuks põrand oli nii uhke klaasist pinnaga, et tehnikat laadima pannes või niisama arvutis olles saime nii hullu elektrisurakat ehk maa ei maandand ära miskit. Arvuti tuli edaspidi kas padjal seistes või tossud jalas laadima panna.
Igatahes üritasime Kutas taaskord rollerit rentida, kuid kui teada said, et soovime ainult üheks päevaks, rapsasid nad käega ja keerasid selja meile. Okeii, veider, ei taha meilt raha saada lihtsalt. Lõpuks, kümnete pakkujate seast leidsime ühe, kes meile kahekordse hinnaga (ehk umbes 8 euroga) lõpuks oli nõus selle velo andma. Võtsime siis suuna Seminyaki ranna poole, et veel päikesest viimast võtta. Nagu alati, olin ma eelnevalt kaardi pähe õppinud ja teadsin, kust paremale ja kust vasakule pöörata, kuni pärast poole tunnist "jah, ma tean täpselt, kuhu minna" sõitu, lehvitas meile see sama onu, kes meile just selle rolleri oli rentinud ehk olime märkamatult ringi peale teinud. Järgmine katsetus tuli vähe paremini välja ja jõudsime lõpuks suurte lainetega randa. Kohe alguses oli mingisugune rannaosa, kus olid punased lipud ja keelatud ujuda ja päevitada, kuna too ala olevat mingisugune püha palvetamisala. Omamoodi. Sai siis kõmbitud ja vaadatud ning lõpuks koht leitud, kus end sisse seada. Muidugi seal väga rätik maas liiva peal ei päevitata, kuid rand oli paksult lamamistoole täis, mille eest muidugi raha küsitakse. Sai jälle paar korda hinda alla kaubeldud ja Erko ka mini "surfilaua" renditud. Ma päevitamas, Erko surfamas, tuli siis lõpuks eluõnnelikuna tagasi mu juurde ja ei jõudnud ära kiita, kui lahe see laineharjal libisemine oli. No eks tuli ka siis rentida ja katsetama hakata. Megamõnna ja lahe oli, täiega, pole elusees suurimaid laineid näinud. Otsus tehtud - Aussi tagasi jõudes tuleb suurema lauaga asja harjutama hakata, sest no lihtsalt megalahe. Veeseiklus sai lõpu, kuni Erko kurvalt tagasi marssis, endal nägu marraskil ja kael kange, sest oli liiga julgeks ära läinud ja lõpuks lauaga suure matsaka vastu nägu saanud.
Ma olin vahepeal jõudnud endale päikseprillid, käevõru, ananassi ja erinevaid jooke osta. Raske seal kõndivate poodide vahel kätt ette panna. Hiljem läksime ja lasime end ära ka hennatada.
Viimasel päeval otsustasime takso võtta, et viimne vaatamisväärsus - reptiilipark, ära näha, kuna Erko uus elulemmik maailma suurim sisalik komodo draakon tuli ära näha. Teadsime juba ammu, et taksot võttes tuleb kidlasti jälgida taksomeetri ja pildiga loa olemasolu. Esimesse taksosse sissehüpates tundus algul kõik korras olevat, kuid kui sihtkoha ütlesime, siis ta oskas 0 inglise keelt ja ei saanud väga midagi aru, kuhu minema peaks ja ütles 5x suurema hinna kui peaks. Erko kohe kurjalt hurjutama, et peata takso ja lase välja, tüüp ei jäänud seisma ja ainult korrutas "how much, how much?". Ma olin juba elupaanikas ja nõus kõik oma varanduse talle andma, et ta ainult takso peataks ja saaksime välja. Erko ikka korrutas, et ta takso seisma jätaks ja ütles, et ei anna talle mingit raha. Ma kujutasin juba ette, kuidas Erko sõidub pealt välja hüppab ja ma ei julge ja autosse kinni jään. Lõpuks Erko avaski hoo pealt ukse, kuni taksojuht veidike hoo maha võttis ja saimegi välja hüpatud. Mul oli megaõudne ja kui ma üksi oleksin olnud, siis ma olekski ilmselt talle raha maksnud, et ma autost välja saaks. Oli õudnee.
Järgmist taksot vaatasime juba erilise hoolega ja tsekkasime pikalt enne sisseastumist kõige vajaliku olemasolu ja hinna ütles ka õige, nii nagu peaks. Seekord jõudsime ilusti sihtpunkti ja saime natuke linnukesi ning muid usse ja roomajaid nautida. Krokodille oli jälle päris mitu ja see meie suurim hirm lihtsalt. Algul tavaliselt ei pane tähele neid ja seisame niisama klaasi ääres ja otsime krokot, kuni avastame, et see meil sealsamas nina all ja süda tõmbab krampi ja lihtsalt karjatame ja jookseme ära. Ja nii mõlemad korraga, samal ajal. Maailma kõige õudsamad elukad lihtsalt, mai suuda.
Veel nautsime hiljem natuke kalajalavani ja jalamassaaži, mis oli päris hea ja Erko massasöör oli raudpolt gei ja ainult puuris Erko silmasügavustesse ja võrgutas. Päris naljakas, ehhehehee.
Igatahes sai lõpuks me pikk puhkus läbi ja järgmiseks peatuspunktiks oli Eesti.
Lennujaamas taksojuhid kliente ootamas
Igatahes üritasime Kutas taaskord rollerit rentida, kuid kui teada said, et soovime ainult üheks päevaks, rapsasid nad käega ja keerasid selja meile. Okeii, veider, ei taha meilt raha saada lihtsalt. Lõpuks, kümnete pakkujate seast leidsime ühe, kes meile kahekordse hinnaga (ehk umbes 8 euroga) lõpuks oli nõus selle velo andma. Võtsime siis suuna Seminyaki ranna poole, et veel päikesest viimast võtta. Nagu alati, olin ma eelnevalt kaardi pähe õppinud ja teadsin, kust paremale ja kust vasakule pöörata, kuni pärast poole tunnist "jah, ma tean täpselt, kuhu minna" sõitu, lehvitas meile see sama onu, kes meile just selle rolleri oli rentinud ehk olime märkamatult ringi peale teinud. Järgmine katsetus tuli vähe paremini välja ja jõudsime lõpuks suurte lainetega randa. Kohe alguses oli mingisugune rannaosa, kus olid punased lipud ja keelatud ujuda ja päevitada, kuna too ala olevat mingisugune püha palvetamisala. Omamoodi. Sai siis kõmbitud ja vaadatud ning lõpuks koht leitud, kus end sisse seada. Muidugi seal väga rätik maas liiva peal ei päevitata, kuid rand oli paksult lamamistoole täis, mille eest muidugi raha küsitakse. Sai jälle paar korda hinda alla kaubeldud ja Erko ka mini "surfilaua" renditud. Ma päevitamas, Erko surfamas, tuli siis lõpuks eluõnnelikuna tagasi mu juurde ja ei jõudnud ära kiita, kui lahe see laineharjal libisemine oli. No eks tuli ka siis rentida ja katsetama hakata. Megamõnna ja lahe oli, täiega, pole elusees suurimaid laineid näinud. Otsus tehtud - Aussi tagasi jõudes tuleb suurema lauaga asja harjutama hakata, sest no lihtsalt megalahe. Veeseiklus sai lõpu, kuni Erko kurvalt tagasi marssis, endal nägu marraskil ja kael kange, sest oli liiga julgeks ära läinud ja lõpuks lauaga suure matsaka vastu nägu saanud.
Ma olin vahepeal jõudnud endale päikseprillid, käevõru, ananassi ja erinevaid jooke osta. Raske seal kõndivate poodide vahel kätt ette panna. Hiljem läksime ja lasime end ära ka hennatada.
Lahedat värvi smuuti ehk mahedik
Niisama takso mägede vahel meid lahtise uksega transportimas
Nõnda nad sõidavadki koos perega
Tankimisjärjekord
Ilus tuba
Seminyaki rannas
Suured lained
Surfaja 1000
Kõndivad poed ostjaid võrgutamas
Tädi lõigub mulle anassi
Higi otsaees pärlendamas
Viimasel päeval otsustasime takso võtta, et viimne vaatamisväärsus - reptiilipark, ära näha, kuna Erko uus elulemmik maailma suurim sisalik komodo draakon tuli ära näha. Teadsime juba ammu, et taksot võttes tuleb kidlasti jälgida taksomeetri ja pildiga loa olemasolu. Esimesse taksosse sissehüpates tundus algul kõik korras olevat, kuid kui sihtkoha ütlesime, siis ta oskas 0 inglise keelt ja ei saanud väga midagi aru, kuhu minema peaks ja ütles 5x suurema hinna kui peaks. Erko kohe kurjalt hurjutama, et peata takso ja lase välja, tüüp ei jäänud seisma ja ainult korrutas "how much, how much?". Ma olin juba elupaanikas ja nõus kõik oma varanduse talle andma, et ta ainult takso peataks ja saaksime välja. Erko ikka korrutas, et ta takso seisma jätaks ja ütles, et ei anna talle mingit raha. Ma kujutasin juba ette, kuidas Erko sõidub pealt välja hüppab ja ma ei julge ja autosse kinni jään. Lõpuks Erko avaski hoo pealt ukse, kuni taksojuht veidike hoo maha võttis ja saimegi välja hüpatud. Mul oli megaõudne ja kui ma üksi oleksin olnud, siis ma olekski ilmselt talle raha maksnud, et ma autost välja saaks. Oli õudnee.
Järgmist taksot vaatasime juba erilise hoolega ja tsekkasime pikalt enne sisseastumist kõige vajaliku olemasolu ja hinna ütles ka õige, nii nagu peaks. Seekord jõudsime ilusti sihtpunkti ja saime natuke linnukesi ning muid usse ja roomajaid nautida. Krokodille oli jälle päris mitu ja see meie suurim hirm lihtsalt. Algul tavaliselt ei pane tähele neid ja seisame niisama klaasi ääres ja otsime krokot, kuni avastame, et see meil sealsamas nina all ja süda tõmbab krampi ja lihtsalt karjatame ja jookseme ära. Ja nii mõlemad korraga, samal ajal. Maailma kõige õudsamad elukad lihtsalt, mai suuda.
See oskas hello öelda
Ma ull krampis kartja jälle
Ebamugav
Megasuur hirrm
Erko lemmik sisalik
Komodo draakon
Veel nautsime hiljem natuke kalajalavani ja jalamassaaži, mis oli päris hea ja Erko massasöör oli raudpolt gei ja ainult puuris Erko silmasügavustesse ja võrgutas. Päris naljakas, ehhehehee.
Hullult kõdi ja naljakas oli algul
Igatahes sai lõpuks me pikk puhkus läbi ja järgmiseks peatuspunktiks oli Eesti.
Lennujaamas taksojuhid kliente ootamas
Oleme kodus
Toredat kodusolemist! Ilusad pildid tulevad uue kaameraga :)
ReplyDelete