Lõpp on käes!

Uskuumatuu, et 6 kuud siin farmis on kohe kohe lõppemas! Viimased nädalad on üsna pingelised olnud, kuna ajugeenius/tõstukisõitja/parim tiimikaaslane Tim sõitis kodumaale Hiina ära, siis üritas imbetsill /mitteloogilistmõtlemistomav itaallane, kes kõigele ja kõigile pidevalt 3 tonnise tõstukiga otsa sõidab, shedi juhtima hakata (kuigi see polnud tema töö). Tüüp ei jõudnud ära õpetada ja targutada, kuidas ma ja kõik teised oma tööd tegema peavad, kuigi ise ei oma aimugi, kuidas enda tööd korralikult teha. Igatahes pinged kasvasid vahepeal taevani ja ma lähksin täiega närvi, kui ta mind õpetada üritas ja üldse ta on nii loll, et ma ei suuda temaga ühes ruumisgi olla, ilma et pulss 200 peale ei tõuseks. Väike peaaegu vihast nutma hakkamine toimub iga päev ja ülemused ja muu shedirahvas samamoodi kettas ta peale, kuigi ta ise ei saa üldse aru, et ta midagi valesti teeks, vaid käib pidevalt kõigi teiste peale kaebamas. Samas midagi pole teha, sest töötajat on vaja ja tuleb ära kannatada. 

Vahepeal sai üldse 4 nädalat järjest non-stop tööl oldud ja nüüd lihavõtete puhul sai 4 vaba päeva ja 4 tööpäeva veel ees. Vabadel päevadel käisime samoakate juures grillimas, südame-Kristo sünnipäeval ja ülejäänud aja lihtsalt lamasime ja magasime terrrve aeg.

Tervelt 6 kuud ei jõudnud me ära oodata, millal siit kolkast minema saab ja nüüd, kui ühe jalaga Condost juba väljas, on veidi hirmus ja kurb siit ära minna. Kõik on nii head ja toredad sõbrad ja kuulume ühte suurde tiimi, mis teeb ülihästi koostööd. Laupäevast me ei kuulu enam kuhugi ning esmaspäeviti ei suurene enam number pangakontol, vaid ilmselt hakkavad tuhanded sealt lihtsalt maha sulama. Oleme jälle omapäi ja tööta ja ei ole oma plaanides täiesti kindel. Lisaks mu lõputöö kaitsmise ärevus on oksendamaajav ja ei taha sellele üldse mõelda. Igatahes 3 nädalat puhkust Balil ootab, et siis Austraaliast soojemasse Eestisse nägu näidata. Vahepeal Eestis oles on mul veel plaanis nädalaks Londonisse minna, tagasitulles ilmselt jaan ära pidada ja siis Erkoga tagasi Aussi lennata ja Austraaliatripp ette võtta, sest peale Condo kriminaalmaastiku pole me silmad veel Austraaliast suurt näinud. 

 Tavaliselt kui arbuusi isu tuleb, viiskab ühe vastu prügikasti äärt puruks ja sukeldub käega sisemusse, et paras mahlakas tükk haarata ja nosima hakata, niiet pool mahla dekolteesse voolab

Ülemustelt sain armsa nunnu sünnipäevakingi

Munadepühade ajal saime kõik jänkud ja õlle ja kõik jõid purju ja siis tuli meelde, et töö oli veel pooleli

õudne mase oli tööle tagasi minna, a vähemalt oli veel lõbusam

Bossid Peter ja Michelle

Kängu kasvab ja hüppab juba ja karv ka selga kasvand 

Erko uus bestikas, olin kade

Juustukook ja kardulasalat grillima sõitmas. Kartulisalat kõigi megalemmik sai 10 mindiga otsa

Sebib

Enne kui kooki lõikama sai hakatud, pidi koogist viiiismiljon pilti tegema 10 minti vähemalt
Ja samoakad on mu megalemmikud sõbrad!

Üldse läks järsku kõvaks pildistamiseks kõigiga 

Samoakatel ja tuvalukatel valge inimesega eksootiline pilti teha ka

Paremal uus prantslane ka, kes on meganaljakas, sest ta on maailma suurim üritaja ja tahab nii hästi tööd teha, aga tal kogu aeg juhtub igast äpardusi ja ülemus pahandab ja megakahju on

Tegime Erkoga viimse spordipäeva ka veel Condo teedel

Tulevikuplaanid

Vabandused, vabandused kallid fännid. Pole üldse jõudnud postitada, sest oleme 2 nädalat iga päev rasket tööd vihunud. Kuidagimoodi mingi ime läbi said arbuusid valmis miskit ja nüüd vaja kärmelt ära korjata, sest ees ootab meid uus probleem: kõik tahab hirmsasti üleküpseda või teine probleem: ühes vao otsas on arbuusid toored ja teises üleküpsend. Igatahes tööd hetkel jagub, kuid pinged hakkavad juba ülepea kasvama. Viimasel ajal ajavad kõik töökaaslased närvi ja ülemused närvi ja kõik ajab niiiii närrrvi. Ilmselge märk, et lõpp on lähedal ja kopp on ees, sest meil on veel 2 nädalat ja 6 päeva veel siin olla ja appikene, mis ärevus ja põnevus ja ei teagi, kas oskame enam pärismaailmas elada.

Igatahes plaan näeb ette, et 10.aprill on meil siin viimane päev, mil arbuusid ja kõrvitsad silme ees veel virvendavad. Edasi astume Condos rongile, mille järgmine sihtpunkt on vana hea Sydney, kus ilmselt veedame 3 ööd tuttavas pappseintest eestlase kontoris, et veidi asju ajada ja shopingutuurid läbi viia. 14.aprill lendame Balile/Gili saartele puhkama ära kuni 6.maini, et siis suund Eesti poole võtta, et fännidega kohtuda ja paberimajandus korda ajada. Eestis oleme ilmselt kuskil jaanipäevani ja siis suundume tagasi Austraaliasse ringi reisima ja lõpuks kunagi kuhugi linna paikseks jääma. 

Eks vahepeal võtan jaksu veel kokku, et vähemalt 1 tööpostitus veel teha, sest natuke oleme juba uusi asju teinud jälle ja muidugi vaja kurta, kui närvi ikka kõik ajavad ja kui uskumatute inimestega me ikka koos töötama peame. Inimesi jääb juba järjest vähemaks, sest hooaeg hakkab vaikselt lõppema ja kõrvitsad võtavad arbuuside üle võimust.

Seniks veidi veel tööpilte ja oodakem järgmist postitust.

Väike ports ka selliseid arbuuse meil, mida katab imelik valge tolm, mida maha pühkida ei tohi. Ainuke klient, kes neid tahab on mingi hiina restoran, kus neid arbuuse pidavat kasutama kui mingisuguse supi serveerimiskausina ja arbuusid ise seest valged ja maitsetud, mida ei sööda

Sellised pisikesed kõrvitsad ka meil, mis on siuksed nuhluset, sest nende pakkimine on kõige tüütum maailmas

Viha

Miski surnd väike uss lõunalaual

Erko töötamas

Igapäevaselt käib meil ka buss burgeritega põllal, mis on siuke nuhtlus

Iga päev pean sisemisi sõdu ja võitlusi, et ma midagi sealt ostma ei läheks 

Vahel murdun ja ostan oma lemmmmmmikut jääkohvi

Koristustiim nühkimast tulemas

Peaaegu kogu tiim. Suur osa korjajatest puudu

 Gigakõrvits ja norm kõrvits 

Megapunnitasin seda 25 kg üles, endal veresoon otsaees lõhkemas

Niisama kokkukasvand arbuusipoisid

Ükspäev tapsime shedis tillukest pruunmadu. Isegi sellise väikse beebi hammustus võib juba tappa

Sõitmas põllule, et neid samu minikõrvitsaid 12nekesi pakkima minna

Kõrvitsapõllal

Ja viimane tüdruk peale minu veel alles, kes järgmine reede ka minema läheb

Ootamas uut treilerit

Ämblikud, ussid, kängurud ja kõik muud elukad

Kristel Toppi, ära ämblikepilte vaata!

Suvisel soojal ajal oleme põllul (ehk Erko, sest mina päevavalgust näen ainult taamalt piilumas) igasugu eksootilisi loomi näinud. Vahel käivad pruunmaod korjajaid arbuuside ja kõrvitsate vahel kollitamas, mille peale nad kõik 1/10 sekundiga treileri peale hüppavad. Teinekord kõrvitsapõllul on kõik redback ämblikke (mürgine, kuid surmav vaid lastele, vanuritele ja niisama nõrkadele) ja nende munasid täis ja tuleb ettevaatlikult ämblikke vahelt see kõrvits kätte saada. Ükskord nägi Erko suurt kollast sisalikku ka, mis Erko lähenemise peale nagu draakon oma kaela laiaks tõmbas.

Kujutan ette, et tegi mida sellist Erkole

Erko üldse näeb miljon looma ja elukat igal pool ja mina vahin shedis (tulin eestikeelse vaste peale muideks - ladu) ehk siis laos ainult meloneid ja vahel nühin põrandaid ja uitan tolmupilve sees, kui muud targemat teha pole. Megakade olen ta peale!! Pidevalt tuleb minu juurde oma huvitava jutu ja piltidega jälle mingist uuest loomast ja kui palju känguruid teda kogu aeg vahivad ja piltidele poseerivad.

Ükskord ronis tal siuke elukas peas ja üritas kõrva tungida (veidi väiksem variant)

see ei ole Erko pea

Erko lasi ükspäev motikaga ringi ja enne kui arugi sai, oli juba pruunmaost (Austraalia üks mürgiseimaid, kelle hammustus tapab 20 minutiga, kui vastumürki ei saa) üle sõitnud. Uss üritas muidugi hammustada kaa, aga oli liiga segaduses ja orienteerumata ning Erko õnneks sai ainult ta peaga vastu jalga. Jopppas täiega!

Pruunmadu, mida see aasta päris tihti siin farmis näha on (Erko muidugi näeb, mitte mina)

Sõitis üle paharetist

Põllul on meil veel miljon lendavat rohutirtsu ja ämblikke ja papagoisid ja ega ma tegelt ise ei tea, sest ma ju ei näe peale arbuuside midagi.

Ja mudugi kärbsed, kogu aeg igal pool, isegi shedis alati. Ronivad silmaauku ja kõrvaaku ja ninaauku ja suhu ja nii häirib kui kellelgi kärbes rääkimise ajal nina peal istub ja ta teda ei tunne!

Normaalne nähtus Austraalias

Muidugi igasugu väiksemate putukate nägemiseks ei pea isegi kodust välja minema. Kogu aeg jooksevad meil sipelgad köögis ringi. Meie kappi pole nad õnneks veel jõudnud, aga teised majakaslased on mitu korda pidnud kõik kapist minema viskama, kuna toitu pole läbi sipelgaparve enam nähagi. Vahel öösel kapi kallale nosima minnes leiab ka prussakaid köögist, küll paar korda pisemad kui Impis, aga siiski piisavalt rõvedad.

Ja maja ümber on meil ämblikud. Nii õudne, ma ei suuda. Hirm naha vahel. Redbacki munad ka igal pool ja isegi vist ükskord oli Sydney funnel web elektrinäidikute vahele pugenud. Erkol on mitu korda olnud hommikuti ka jalanõud ämblikevõrke täis ja üldse peab jalanõud alati läbi vaatama. 

Redback, keda on hästi palju kõrvitsapõllul ja meie maja ümber

Sydney funnel web ämblik, kelle hammustus tapab

Mul läheb süda pahaks nende piltide vaatamisest, jeesuke. 

Siuksed ämblikumunad on meil akna all ja ilmselt igal pool ümber maja

Ja ükskord olin mõnusas lamamistsoonis voodis nautlemas, kuni järsku märkasin silmanurgas midagi puhurituule käes võbelemas. Teadsin kohe, et tegemist oli ämblikuga ja juba sekundiga olin karjudes toast väljas. Poisid võtsid ära ta sealt ja tuli välja, et see oli tühjaks imetud ämblikukest ehk järelikult keegi veel suurem ja hirmsam ämblik oli meie toas teise ämbliku elumahlasid välja lutsimas. Väikest uurimustööd tehes selgus, et tegemist oli vist väiksemat sorti hunstmaniga (veidi suurem kui tikutops). Huntsmanid võivad sirguda suuremaks kui me peopesad ja mul tuleb klimp kurku, kui kujutan ette, et selline võis meie toas olla. Sellel ööl ma korralikult ei maganud ja siiamaani kardan me toas olla ja pidevalt pinges iga kõdi ja tuuleiili peale.

Umbes selline rippus me kardinapuul elutult tuueliilis värelemas (pole mürgine)

Muidugi on meil ikka veel hiired, kes aeg ajal lõksu kinni jäävad, aga neid ma õnneks ei karda. Vahvad armsad sellid teised.

Meil on veel kõik krokodillid ja haid ja millimallikad ja igasugused elukad veel nägemata, aga küll jõuab! Enam ei jõua oodata, millal näha saab, jubehuvitav on!

Tööjuttu

Ega muud juttu polegi peale töö siin enam vesta. Pärast Impist lahkumist on elu vähe rahulikumaks muutunud ja pole enam igapäevast hirmu pättide ja kaabakate ees. Töö on ka kogu aeg sama, üsna rahulik ja aeglane teine, aga vähemalt on midagi. Suured ootused 80 töötunniga nädalas on juba vaikselt unustustehõlma vajunud ja seda müstilist kiiret aega see aasta ei tulegi. Mul tuleb enamasti üle 50 tunni nädalas ikka ära ehk 1000 dollarit saab ikka nädalas kätte. Erkol vähe parem seis ja saab veidi rohkem tööd teha. Eks ma ole vähe nõudlikumaks ka juba muutunud ja tahan järjest rohkem teenida ja rohkem tööd teha ehk eestlaslik orjamoodi töötamishing lööb välja. Veebruar jõuab juba lõpule ehk järgmine kuu hakkab juba siin sügis. Päevad jäävad järjest lühemaks, varsti hakkavad ka ööd jahedamaks muutuma ja arbuusid järjest aeglasemalt valmima. 

Üldse on nii palju probleeme pidevalt siin tööl. Küll on palju vihma, mistõttu on arbuusid mädaplekke täis. Põllul on rohkem arbuuse, mis minema visatakse või korjamata jäetakse, kui neid, mis ära korjatakse ja poodi jõuavad. Siis jälle kasvab mingi putukas põllul, kes kõik arbuusid kleepuvaks muudab ehk peame kõik arbuusid üle nühkima. Vahel joppab ja vihm peseb kleepeka maha, kuid see tähendab, et nüüd tuleb hakata pori arbuusidelt maha nühkima. Meil on alati ühe ala kohta 2 korjet, mis tähendab, et esimene korje peaks hea olema ja teine vähe nirum, aga kuna ülemus võtab kõik tellimused vastu sellel ajal, kui arbuusid pole veel valmis, siis arbuuse on vaja korjata ja teeme alati jama esimese korje, kus üritatakse enam vähem valmis arbuusid kuskilt leida ning jama teise korje ehk kogu aeg on mingi jama värk. Praegu näiteks pole üldse järgmise bloki arbuusid valmis ja istun teist päeva kodus ja ootan, Erko valab samal ajal mitmeid tonne väetisi torusse sisse, et arbuusid kiiremini mahlakaks ja punaseks saaks. 

Kõrvitsad on ka meil valmis saanud, aga keegi väga ei telli neid, niiet siiamaani vaid mõned korrad korjatud neid saanud. Väga ebavajalik küll oli neid 3 suut põllutäit istutada.

Ega väga töölised pole ka siin rahul ja vaikselt tilgub meid järjest vähemaks siin. Üks majakaaslane läheb ka 2 nädala pärast ära ja päris paljud nagu meiegi, aprillis minema siit. 

Vähemalt osad korjajad on rahul, kes teenivad nädalas 1800 dollarit. Makstakse neile tonni pealt (27 dollarit/tonn) ja esimese korje ajal korjavad kambakesi 20-25 minutiga 5-6 tonni ära.

Vahel vaja tellimuse jaoks kaste kleepsutada jahutusruumis

Lõunatame

Sain ka tõstukiga sõita

Pärast seal üleval oli vaja veidi meloneid loopida

Üks hommik sõitsin kastis traktoris ja olin arbuusidepuhastaja treileril

Muidu olen ikka shedis ja kontrollin kvaliteeti ja puhastan arbuuse ja kui midagi teha pole siis pühime maad ja voldime kastidele kaasi

Kaaludel kõik õigesse kaalu ja levelisse

Tõstukijuhid viivad valmis kastid ära ja toovad uued asemele

Üks öö ajas ülemus motikaga känguru alla. Ema sai surma ja kukrus oli väike kängurutitt, kelle eest nüüd ülemuse naine hoolitseb ja kellele mina pean soojakotte vahepeal keset tööd mikrokas soojaks tegema ja linnas kängurutoitu ja lutipudelit ostmas käima

Üks sort kõrvitsaid

Teine sort kõrvitsaid

kolmas on ka, aga pole valmis veel vist

Ükspäev niisama

Igatahes raha vaikselt ikka tiksub ja teeme juba plaane, mis pärast 9. aprilli saama hakkab, kui teekond Condos läbi saab. Plaanide tegemine on juberaske, iga päev tuleb uus plaan ja uus mõte.  Eks kunagi plaanidest lähemalt, kui miski kindlamaks saab. Kindel on igatahes see, et mais tuleb nägu korra Eesti näidata ja ma oma elu raskeima koorma südamelt saama ja lõputöö ära kaitsma. Valu südames, koorem õlul ning ärevus ja masendus lähevad iga päevaga järjest suuremaks. Lugesin eile oma lõputöö esimest korda pärast septembrit täiesti läbi ja nii õudne hakkas, et iiveldama ajas ja tekkis tahtmine rulluda teki sisse voodi alla ja elu lõpuni end seal peita.